esmaspäev, 8. märts 2010

Sportlik-kulinaarne-kirjanduslik vahepala

Kuigi antud vahepalast/puhkusest on juba möödas nädal, pole olnud taaskord mahti sellest pikemalt kirjutada. Otsustasin et pean pikalt Eesti riigi sünnipäeva ja otsustan mõned päevad töölt eemal olla, seda juba tervise huvides ja komandeerida end maale. Kogu pikk nädalavahetus jaguneski peamiselt 3ks suureks märksõnaks - sportlik, kulinaarne ning kirjanduslik, sest kuidas muidu mahuks 4 päeva sisse 2 korda sportimist, 3 erinevat kokanduslikku katsetust ning 4 raamatut.
Sport:
Esimeseks lõõgastuseks sai sõidetud Otepääle, et taaskord mäele end vedada ja nautida mõned tunnid imeilusat lauailma. Seda see oli ja muud mõtted olid kui peoga pühitud.


Teiseks sportlikuks väljakutseks oli üle 10 aasta taas proovida murdmaa suusatamist. Ja oh seda imet, püsti ma püsisin ja 5 km sai sõidetud.


Kui füüsiline pingutus tehtud, siis tuleb ju ka hästi süüa. Seekord oli kohe plaanis kasutada head ahju ja proovida erinevaid Jamie hautisi, millest üks läks mul kunagi aia taha, aga indu see veel ära ei võtnud. Seega mis halvasti, see uuesti.
Proovitud sai siis kanaliha-valge veini hautist ning sealiha-siidri hautist - mõlemad olid vapustavalt head, midagi hoopis teistmoodi, kui siiani olin harjunud. Kanale sai juurde tehtud riisi ning sealihale kartuliputru. Mõlemad lähevad kindlasti teinekordki kaubaks. Pilte mul otseloomulikult pole, kuna kõigil olid kõhud hirmus tühjad ja nii need potid-pannid tühjaks saidki. Ega see pea 3 tundi(sealiha hautis oli ahjus 2,5 tundi:)) ootamist head ei tee. Jamie enda kodukalt ma ka kahjuks kumbagi pilti ei leinud, kuid mõlemad hautised pärit siis Jamie Kokakooli raamatust. Peale nende sai veelkord ka maal tehtud juba klassiku staatusessse tõusma hakkavat kartuli-kanafilee pirukat, seekord küll hoopis soolaseente asemel shampinjonidega ja maitse oli ikka sama mõnus.
Jõudes nüüd veel kirjadusliku poole peale, siis läbi sai töötatud 4 raamatut:
"Minu Nepaal" - meeldis väga, eriti peaosaline/autor, kes tundus nii vahetu ja suutis ka kõige hirmsamad asjad kirjutada ilusaks. Väga vapper inimene igatahes. Loodan siiralt, et ta elab nüüd elu, mis on tema jaoks ja ta on tagasi seal kuhu ta kuulub.
"Minu Maroko" - see oli võrreldes eelmisega hoopis teine maailm ja pean tunnistama,et minu jaoks oli antud teos isegi natuke hariv. Päris palju asju ja fakte mis autor välja tõi, mina näiteks ei teadnud ja olen nüüd isegi selle koha pealt targem. Kokkuvõtvalt väga ülevaatlik, mitte nii väga tema elu, vaid usu poole pealt.
"Milana - ühe Eesti modelli päevik" - selle kohta ma ei teagi mis kohe öelda. Hästi kerge lugemine, kohati hakkas tüütavalt tibitsemiseks minema, kuid kõrvale ma seda ei pannud ja läbi ta lugesin. Kui ta tõesti tahtis tõestada et modellide elu pole selline, nagu kujutatakse, siis minu silmis see küll ei muutunud. Mis seal siis teisti peaks olema, kui catwalkid, bookingud, reisimisega kodust pidev eemaolek...
"Vaikelu" - selle võtsin raamatukogust, kuna midagi targemat polnud hetkel saadaval ning esmatutvustus tundus põnev. Tegemist oli siis mõrvajuurdlusega Kanada väikelinnas. Selline kerge lugemine, teist korda ma arvan et enam kätte ei võtaks.
Ning hetkel ootab oma lõppu "Rentslimiljönär". Kuna filmi olen näinud ja meeldis, siis ega raamatus ka siiani midagi väga uut pole ette tulnud.

Peale kosutavat paaripäevast puhkust tekkis otseloomulikult paanikahood, et taas peab tööle tulema, mis ka kohe esmaspäeval kontori ilmudes tunda andsid - magamata öö ja närvid viimseni pingul. Ma ei saa aru, nii lihtsalt enam ei saa. Kuid nädal möödus suhteliselt kiiresti ning möödunud nädalavahetus oli juba üks suur chill - shoppamine, küpsetamine (kama-toorjuustukook; pilti taas pole, kuna kadus laualt välgukiirelt) ning naistpäevale mõeldes einestamine koduseinte vahelt väljas.
Eile õhtul juba põnevusega vaatasin, et "Juustukookide" raamat on ikka kõvasti vatti saanud ja sai ka juba välja valitud uued katsetusobjektid.
Ahjaa, kinos sai ka eelmine nädal käidud - seekord siis "Kõigil läheb hästi". Robert de Niro uus film, tema jaoks hoopis teine roll ja ka hetkel sisu poolelt mõtlemapanev süzee. Kõigil on pidevalt kiire-kiire, aga kui aus olla tuleb see aeg ikkagi leida oma lähedaste jaoks, sest iial ei tea millal neid enam pole.

Nüüd sai isegi juba muud juttu, kui vaid puhkus...

1 kommentaar:

Maris ütles ...

Vau, minu poolt täielik respect suusatamise osas! Ma olen seda sama mõtet juba vähemalt kuu aega haudunud, aga ikka pole veel suuski alla saanud ja tundub, et sel talvel enam ei saa ka :)

Minu Nepaal mulle meeldis ka hirmus palju, ma ütleks, et parim sellest sarjast.