Esmaspäev, 30. juuni 2014

Teistmoodi kartulisalat

Tegelikult oli see meil laual juba jaanide aegu, kui ema seda valmistas. Alguses kahtlesin ja kõhklesin, et kuidas saab hapukoorega kartulisalat olla veel teistmoodi kui see õige (mida me kõik sünnipäevadel saama oleme harjunud). Kuid ära hinda asju, mida sa pole proovinud. Sellest sai minu uus vaieldamatu lemmik. Värske kurk, kartul, till. Mida sa suve hakul veel ihata oskad.


Vaja (koguseid panna nii nagu meeldib):
värske kartul (mida väiksemad mugulad seda parem)
värske kurk
muna
peotäis tilli
hapukoor
majonees
sool

Keeda kartul ja munad. Lase jahtuda. Tükelda kõik seda vajavad koostisosad meelepäraste suurustega tükkideks ning lisa sool ja hapukoor ning majonees. Sega läbi ja lase hää maitsta. Soovitusena-mida rohkem koort, seda parem, vähemalt minu arvates:).
Kui salatit peaks ka järgmiseks päevaks jaguma, siis sobib sinna ideaalselt sisse ka eelmisel õhtul grillitud liha, kui seda peaks üle jääma.

Pühapäev, 29. juuni 2014

Liha chimichurri marinaadis

Jaanidest mõni hea päev möödas ja keha lihast puhanud, siis oli just õige aeg taas grilliga katsetama hakata. Seekord siis kuivmarinaadiga, mis oli kappi koha juba teinud eelmisel suvel, kuid kasutamiseni alles aasta hiljem jõudsin. Tegemist Argentiina kuulsa marinaadi/kastme ürdisegu grillitud toitudele. Ettevalmistused võtavad vähe aega, marineerumine samuti ning kui viitsimist enne liha veidi tampida, siis küpseb ka väga väga kiirelt.

Vaja:
sealiha (karbonaadi fileed kasutasin mina)
Patagoonia chimichurri ürdisegu (väga lihtsalt saab seda tellida Umami.ee)
törts õli

Lõika liha meelepärase suurusega viiludeks, kui aega ja tahtmist siis tambi veidi õhemaks. Raputa peale ürdisegu ning veidi õli ja hõõru marinaadisegu lihasse (lihatüki mõlemale poole). Lase veidi seista ning grilli.
Kõrvale sobib ideaalselt mõni suvine salat.




Neljapäev, 26. juuni 2014

Mureli-piparmündikook

Üks omapärase koosluse, kuid maitselt väga hea kook. Ei vaja ka küpsetamist.


Vaja:
2pk šokolaadiküpsiseid (Selga, Kalev vms)
50g võid
4spl piima
4dl vahukoort
300g kodujuustu
400g maitsestamata jogurtit
3-4spl suhkrut
1tl vanillisuhkrut
10 želatiinilehte
3-4spl vett
4dl värskeid piparmündilehti
200g mureleid

Purusta küpsised ning sega sulatatud või ning piimaga.  Kata lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning suru ühtlaseks massiks sõtkutud küpsisemass põhjale ning pane külmikusse tahenema.
Pista želatiinilehed külma vette ligunema. Vahusta vahukoor vähese suhkruga. Kalla maitsestamata jogurt sügavamasse kaussi, lisa piparmündilehed ning püreesta, kuniks tükke enam sees pole. Sega saadud mass ettevaatlikult koos kodujuustuga vahukoore hulka. Kuumuta vesi ning lisa kuivaks pigistatud želatiinilehtedele, misjärel nirista see vahukoore-jogurti-kodujuustu hulka. Sega ettevaatlikult läbi ning kalla küpsisepõhjale. Aseta kook jahedasse vähemalt 90minutiks või seni kuni kook on tarretunud. Kaunista kook murelitega.

allikas: ajakiri Naised

Kolmapäev, 25. juuni 2014

Kama cotta

Üks huvitav magustoit, mis minu meelest sobib Eestimaa suvesse ideaalselt. Kama, keefir ning rabarber, ütlemata hea kooslus.


Vaja:
300ml rõõska koort (35%)
300ml keefiri
4spl suhkrut
näpuotsatäis soola
1tl vanillisuhkrut
3spl kamajahu
2spl sidrunimahla
3 želatiinilehte või (2 tl želatiinipulbrit + 6 tl külma vett)

Pane želatiinilehed või -pulber külma veega 5 minutiks paisuma. Pane potti koor, suhkur, sool ja kuumuta segades, kuni suhkur on sulanud (ära keema lase). Jahuta. Pigista želatiinist üleliigne vesi välja. Pane sidrunimahl eraldi potti ja kuumuta keemiseni. Eemalda pott tulelt ja lisa kuivaks pigistatud želatiinilehed. Sega, kuni želatiin on lahustunud. (Kui kasutad želatiinipulbrit, sulata see veevannil segades, ära lase keema). Vala želatiin ettevaatlikult ja pidevalt segades peene joana kooresegu hulka. Lisa keefir, vanillisuhkur ning kamajahu. Sega ühtlaseks. Jaota segu vormide vahel ja tõsta vähemalt 4 tunniks (parem üleöö) jahedasse tarretuma.

Rabarberimoos:
300g rabarberit
50g suhkrut


Tükelda rabarber ühesuurusteks tükkideks/ribadeks, pane potti ja lisa suhkur. Kuumuta (vahepeal segades), kuni rabarber pehmeneb, kuid säilitab ikka oma kuju. Tõsta tardunud kama cotta'le.

allikas: D-kokaraamat

Teisipäev, 24. juuni 2014

Kanaliha maasikamarinaadis

Kuna jaaniaeg oli pikalt vabade päevadega õnnistatud, siis sai ka tule ning grillitegemise ajaks üht-teist juba varem valmis meisterdatud, et siis 23dal lulli lüüa ja puhata. Siin on üks (teine oli klassikaline šašlõkk, mis leidis tee blogisse juba eelmine aasta) meie grillil olnud liha. See retsept tundus nii omapärane kui seda ajakirjas silmasin ka sel momendil sai ka otsustatud, et tee jaanilauale see leiab ja pettuma ei pidanud.


Vaja:
500g kanakintsuliha
300g maasikaid (soovi korral)

Grillkaste:
200g värskeid maasikaid
3-4spl sojakastet
3 küüslauguküünt
1tl mett
1/2tl soola
1/2tl musta pipart
grilltikke (soovi korral, sõltub kuidas on eelistus grillida-kas resti või tikkudega)

Lõik kana kuubikuteks ja valmista grillkaste. Selleks purusta köögikombainis maasikad, lisa sojakaste, küüslauk (mina pressisin), must pipar, mesi ja sool. Sega läbi ning pane kana sinna marineeruma 1-2 tunniks. (Mina hoidsin veidi üle 24tunni ja midagi halba ei juhtunud).
Lükka kanatükid grilltikkude otsa ning küpseta. Teise vardasse aja maasikad ning küpseta kergelt üle ja serveeri koos kanaga. 

allikas: ajakiri Naised 


Reede, 20. juuni 2014

Maroko-Agadir 10.04-17.04.2014

Maroko on olnud sihtkoht, mis on huvi pakkunud juba pikemat aega ja nüüd kevadel võtsime asja kätte ja käisime ära. Kui alguses oli mul hirm, et see on sama "pealetükkiv" kui Egiptus viimasel korral, siis õnneks see nii polnud ja sai täitsa rahulikult liikuda ja uudistada. "Pealetükkiv" tähendab siis seda, et keegi ripub sul pidevalt küljes, et pakkuda midagi (sest nende meelest on sul just nüüd ja kohe kõiki neid asju vaja-a'la prillid, kellad, kotid, ehted jne jne) või et ainult saaks kasvõi 1m kohvrit tarida, et siis hiljem oma euro välja lunida. Ilmselt ehmatas mind minu viimane Egiptuse reis ära, leidis see aset ju kohe peale revolutsiooni, kus jama oli ikka majas ja turistide arv langenud (võrdluses esimeste kordadega, kus oli hoopis rahulikum) ning sellist küljesrippumist ja ahistamist ma polnud varem täheldanud. Aga ses suhtes oli ikka kordades rahulikum ja täitsa mõnus oli liigelda. Eks ikka ja alati jääb lõunamaadele kerjajaid, nänni pakkujaid, kuid nagu hea soovitus on-tee ette pokkeri nägu, kõnni tuimalt mööda ja asi vask ning puhkus on sinu jaoks rahulikum.
Enne lendamist olime ka veidi eeltööd teinud et kuhu siis kõik ikka minna ja mida näha. Kuna büroo pakkus kohe ka mitut head varianti ringivaatamiseks, siis need me pikemate reiside puhul ka kohe ära kasutasime.

10.04 (neljapäev) - lend Tallinn-Agadir
Lend nagu lend ikka. Ca 6h raudlinnus kinni, kes köhib, nutab, norskab või niisama passib. Me olime end esmakordselt varustanud filmidega, mida siis tahvlist ka edukalt manustasime. Vähemalt mina. Teinepool leidis rakendust mängukonsoolist ja nii see aeg lendaski. Söödud sai ka vahepeal ja muud ei miskit. Esmakordselt puutusin tšarterlennul kokku sellega, et korralikku süüa niisama ei antagi (loe: pole hinna sees), vaid võis soovi korral ette tellida  ja muidugi siis tasu eest. Pardal sai ka nipet-näpet soetada, nagu ikka sandwich'd, snäkid, joogid jne, kes suurt toitu ei tahtnud ja ettetellimisega jännata ei viitsinud. Kuna lend toimus meil õhtul, siis otsustasime et kuna enne hommikut hamba alla midagi ei saa, siis vähemalt sinnalennul sööme kõhud kenasti täis. Ja üle ootuste hea oli isegi manustatu.
Samal õhtul oli ka siis kogu reisi kõige agoonilisem moment - passikontroll lennujaamas. Järjekordi oli u 10, mitte midagi ei liikunud, uusi inimesi tuli järjest juurde. Mulje jäi ka selline, et kui sisse tuli siselend ja kohalikud, siis need said väljaspool järjekorda kuskilt kiiremini läbi ja meie va lollid turistid sellevõrra kauem ootama pidime. See oli kohutav, kui keegi saigi leti ette, siis läks seal ikka meeletu aeg, ei saanudki lõpuks aru milles asi oli, sest meie (kui ükskord see ilus hetk saabus) saime suht kiirelt läbi - pilk maalemineku kaardile, mille olime varem ära täitnud, pilk passi, templid ja minek. Samas mõnedel läks ikka ilgem aeg ja vahepeal oli tunne, et ma lähen ise sinna kuubikusse ja hakkan tembeldama, nii abi korras. Äkki saab siis kiiremini. Müstika oligi see, et mõnel läks 2 minutit, samas teisel 20minutit või kauemgi.
Igatahes saime läbi ja kodinad kätte ja sõit hotelli, meil oli siis selleks Kenzi Europa (4*, põhimõtteliselt ranna ääres, viimati 2013 renoveeritud väidetavalt). Esmamulje oli ilus, puhas, toad väga korralikud ja ega järgmise päeva päevavalgus ka seda muljet ei halvendanud.




11.04 (reede):
Kui öösel jõudes tundus ilm olevat ülimalt soe ja andis lootust, et kogu puhkus on kui üks suur päike ja mõnus rannailm, siis hommik seda just ei näidanud. Kõik oli pilves, suure udu sees ja tekkis juba väike paanika, et kas nüüd nii hakkabki olema ja kaasavõetud päikesekreemid kohvripõhja jäävadki?
Kõhud täis söödud, ootas meid ees kohe infotund, mis toimus teises hotellis ja taas minu jaoks ootamatult, kogu lennukitäis rahvast koos, mitte eraldi nagu varasematel kordadel. Kuid nagu giid juba eelmisel õhtul mainis, et see pidi olema nö soomlaste moodi asi (reisifirmaks oli Aurinko), mille ka nemad nüüd eestlastele üle võtnud. Samas mõistetav, pole vaja 10x sama asja rääkida ja kui bussiga viidi-toodi, siis pole ju vahet, kus see toimub. Kui seegi tavapärane kohtumine läbi ja kuna meie hotell just kilomeetrite kaugusel ei asunud, siis otsustasime mööda rannapromenaadi jalutada, selleks ajaks oli isegi päike end kohati ilmutama hakanud. Kuid kuna soodsat päikesevõtu ilma ei olnud (ja kuna pool seltskonnast ka selle huviline just suures mahus polnud), siis võtsime esimesena ette rongisõidu mööda Agadiri. Rongiks siis analoogne sõiduk, nagu meilgi Tallinnas "Vana Toomas", mis mööda Vanalinna liikleb ja sõitu teeb. Nägime suure osa nö keskusest ja rannapromenaadist ära, hiljem siis hea teada, kuhu tasub minna ja kuhu mitte.


Agadirist endast rääkides - tegemist on siis suhteliselt uue linnaga. 60dal see hävines maavärinas ja peale seda ehitati see uuesti üles ja on seetõttu ka euroopalikum, kui teised. Pikka ümberjutustust tegema ei hakka, netist leiab piisavalt infot selle kohta, nt kasvõi wikipediast. Tegemist iseenesest ajalooliselt huvitava piirkonnaga. Peale rongisõitu sai väike tiir tehtud kohalikus nö "linnupargis", mis tegelikult meie mõistes minizoo, kuna peale lindude oli ka muid elukaid ning seejärel sai otsitud üks mõnus jalasirutuskoht ja võetud ette esimene tõsisem kohaliku köögi ning veini tutvumisaktsioon. Kui teised jäid tagine'le kindlaks(õigemini minu soovitusele, seda proovida), siis mina valisin hoopis karbid, mis lihtsalt viisid keele alla, kuid ka teised olid oma valikuga ülimalt rahul. Kõhud punnis otsustasime ringikõmpimise lõpetada ja suunduda hotelli basseini äärde ja vaadata et ehk läbi vine ikka midagi külge hakkab ja päris "luikedena" oma reisi ei lõpetama ei pea.



Kuna päike oli nii vahelduv sel õhtupoolikul, siis oligi enne õhtusööki mõnus vahelduseks tukkuda, lugeda ning väike värskendusring basseinis teha.
Kui muidu on hotellide õhtusöögid nagu ikka, siis esimese sealse õhtusöögi tahan ära märkida selle poolest, et tegemist oli ehtsa tagine peo'ga, ehk et valikus oli 2-3 erinevat tagine, mida proovida, pluss siis lisaks muud kohalikud road, kuid kõik õhtud olid üllatavalt erinevad/erineva stiiliga ja hotellides klassikaks kujunev pasta, friikartul jne iga õhtu-mitte kordagi ei näinud. See oli ülimalt positiivne. Jah kartulit oli erinevat moodi, ka friikartulina mõni õhtu, aga kõike muud huvitavat oli kordades rohekm, mida proovida.

12.04 (laupäev) - Tafraout, Tiznit ja Anti-Atlase mäed.
Esimene pikk ekskurisoon, kus siis märksõnaks olid mäed. Reisibüroo lehel oli selle päeva osas päris kokkuvõttev tutvustus - "Sõidame sisemaale läbi maaliliste Anti-Atlase maastike ning jõuame roosadest graniitmägedest ümbritsetud Tafraouti linnakesse. Näeme palju uhkeid loodusvaateid ning ehedat Maroko külaelu. Tagasiteel teeme peatuse Tizniti linnakeses, mis on tunnustatud hõbeehistöö keskus."
Nii see päev täpselt kulgeski, lisaks hõbeehistööle nägime ka berberi naiste tehtud vaipu, mida siis võis soovi korral kaasa osta. Ka meie saime omale sealt koju ühe istumisaluse/padja ümbrise, mis jääb siis meenutama seda reisi, peale kaasatoodud tagine'de. Nimelt on meil kahekesi reisil käies alati komme tuua midagi koju, mis seda ühist reisi meenutama jääb. Tagine'dest rääkides, siis tegelikult on mul üks suur juba kodus varasemast ajast täitsa olemas, kuid nüüd sai soetatud 2 väiksemat, kus siis teha nö individuaalseid portsusid ja ikkagi toodud otse nende sünnimaalt (kodusolev suur on nimelt pärit IKEA'st ja ei näe teps mitte välja nii käsitöölislik kui 2 uuemat venda).







13.04 (pühapäev):
Peale eelmist pikka päeva otsutasime päeva rahulikult õhtusse saata. Kuna hommikune ilm taaskord ei soodustanud päikesevõttu, siis otsustasime võtta suuna suurele turule (souk El Had). Tegemist siis suure suure alaga, kus valitseb tohutu labürint süsteem ning erinevates osades müüakse erinevaid kaupu - esmatarbe, riideid, jalatseid, kodumasinaid, toitu ja isegi vist loomi. Loomulikult on osa sellest suunatud teadlikult vaid turistile-tagine'd, magnetid jm selline ninn-nänn. Samuti ei keelanud keegi ka nö kohalikele mõeldud putkast endale autentset asja ostmast, kuid tahad ju ikka ilusat, läikivat ning glasuuritut, mida kohati viimased putkad just ei müünud. Aga sellel oli ka põhjus, üldjuhul ilusad-värvitud-glasuuritud potid olid pigem serveerimiseks, mitte tulel ega ahjus kasutamiseks. Kuid hea otsimise peale ja müüja niivõrd-kuivõrd uskumise peale, saime endalegi väidetavalt ahjukuumust kannatavad eksemplarid. Mina enda omasid proovinud pole, kuid ema oma sai katsetatud ja siiani terve. Seega ilmselt saime selle mis vaja. Peale suuremate suveniirostude hankisime ka omale  maasikaid-nektariine-apelsine, et maiustada.
Ülejäänud päeva sai niisama mõnuletud, jalutatud ja puhatud.








14.04 (esmaspäev):
Püüdsime iga päev midagi ka peale olesklemise teha ja kui pühapäev oli turupäev, siis esmaspäeval jätkasime kultuuri ammutamisega. Nimelt proovisime siis esmalt kohalike taksode võlusid, kui täpne olla, siis suurte taksode võlusid - vana Merzedes Benz, kuhu siis peale juhi "mahub" 6 reisijat. Naersime, mis naersime ja nii ongi, enne see igiliikur kohapealt ei lahku, kui 6 kohta täidetud (2 ees ja 4 taga + juht). Kuna meid oligi parajasti kuus, siis oli lihtne, takso ette ja sõit Agadiri juures olevasse Kasbahi algaski. Õigemini oli tegemist siis nö "vana" kindluslinnaga, mis siis 60dal hävines ja mille alla uus ja praegune ehitati. Vanast kindlusest avaneb siis lummav vaade alla uuele linnale. Seal sai siis ring peale jalutatud, varemed igast küljest üle vaadatud ja taksoga all-linna tagasi tuldud. Ses mõttes oli hea see taksosüsteem, maksid kindla summa, viis sind sinna, ootas ja siis viis tagasi ka. Püüdsime hinna üle kaubelda, nagu eelneval päeval väiksete taksodega (need oli lihtsalt nii logud, head et uksedki ees seisid, aga saime oma sõidud sõidetud), kuid nö "suurtel" olid paraku fikseeritud hinnad erinevate vaatamisväärsuste juurde sõitmiseks. Kuid olgem ausad, sõidu hind oli meie mõistes üliodav - 6le linnast välja kindlusesse edasi-tagasi 150 kohalikku, mis on meie mõistes u 15euri. Kui see nüüd jagada 6 vahel, siis 2,5€ per nägu. Meil ei istu selle raha eest isegi sisse veel. Paraku nii on, kuigi me ei mõistnud, et millest nad küll siis elavad, kuna bensiini/nafta hind polnud odavam kui meil. Peale ajalugu jalutasime niisama linnas ringi ja õhtulpeale söömist varakult tuttu, kuna ees ootas põnev Marrakech.







15.04 (teisipäev):
Nagu eelmise päeva lõpetus ütles, siis ees ootas Marrakech, minu oodatuim ekskursioon. Ma ei tea miks, aga  nagu ütles giidki, kui sa oled käinud Marokos ja pole käinud seal, siis sa pole käinud Marokos. See oli minu kindel sihtkoht, kuhu ma raudselt minna soovin.
Peale mõnetunnist(suured tänud uuele kiirteele, uhh) sõitu me kohal olimegi. Tutvusime olulisemate vaatamisväärsustega-külastasime Saadide hauakambreid, souke ja Djemaa El Fna väljakut. Nautisime Marrakechi õhtust melu ja päeva lõpetasime meeleoluka õhtusöögiga.
Mis mulle selle päeva juures kõige enam meeldis, olid just need jalutuskäigud vanalinna labürintides, mõnus, rahulik kulgemine ja ringivaatamine. Loomulikult oli sealne turg veelgi võimsam ja hullumeelsem, kui sinna üksi minna, siis ilmselt tagasitee leidmisega on nalja kui palju. Kuid kuna meil oli nii eesti kui kohalik giid ees, kes teadis teed, siis oli ülimalt rahulik kulgemine ja imestamine ja uudistamine kuidas neid asju päriselt tehakse ja neid tehtigi seal päriselt kohapeal käsitööna. Küll veidi robustselt kohati, kuid see ongi selle võlu - kes mõõtis nahka, kes nööri ja lõpuks need kotid seal kõrval putkas kokku õmmeldigi.
Peale söögi ja turgude on muidugi huvitav kogu see ajalugu, mis selle kohaga kaasa käib, kõik need valitsejad, haaremid, vandenõuteooriad, mošeed, kuhu me sisse ei saanud, kuna pole õiget usku ja õhustik ise. See on kindlasti linn, mille pärast ma läheks Marokosse uuesti tagasi, sest see üks päev pole piisav kõige selle avastamiseks. Läheks juba seetõttu et tuua endale autentseid maitseained, mis seegikord leidsid tee koos minuga koju.














16.04 (kolmapäev):
Kuna ilm ikkagi veel lootust ei andnud kohe hommikust saati rannamõnude nautimiseks, siis võtsime omapäi veel ette treti suurde, nö modernsesse kaubanduskeskusesse. Peamiselt laiutas seal meie mõistes Maksimarket/Prisma/Hüperrimi, kuidas kellegile, ehk siis pood, kus on alates raamatutest, lõpetades söögi-joogiga, ehk kõike. Pisikesi poode selle ümber oli suht-koht vähe ning oma viimased vajalikud ostud seal ära sooritasime ja linnapoole tagasi läksimegi. Kuid selleks ajaks oli päike väljas, ookean kutsuv ja nii me mõned tunnid rannas vedelesime ja end ära kõrvetasime, päriselt. Pean tunnistama et kogu kolmapäeva õhtu ja neljapäeva otsagi veel ma lihtsalt värisesin, sest olin endale ikka kohati päikesega liiga teinud. No mis sa teed, lase veel hullud soojale maale ja lõpuks peale kõike anti ju ka päikest.
Kuna oli viimane õhtu selles maitsete oaasis, siis võtsime Avoga ette õhtusöögi väljaspool hotelli ning väisasime üht kiidetud restorani. Sõime kohe kolm käiku ja jumal tänatud et osa asju kahepeale võtsime, sest portsjonid olid suured ja imemaitsvad - kalasupp, kohalikud kevadrullid, kalavalik jne jne.
Mereannid olid reisi vältel minu ühed lemmikud, proovisin kus vähegi sain ja kordagi ei pidanud pettuma.
Tagine pakuti piisvalt erinevatel ekskursioonidel ning kuna olin ka neid ise enne teinud, siis peamine panus sellele ei olnud.

17.04 (neljapäev):
Kuna meie lend tagasi koju läks alles hilja õhtul ja eelmine päev olime suutnud end ära kõrvetada, siis võtsime ette veel natuke viimast kutuuri - maavärinamuuseumi ja niisama jalutuskäike linna erinevates kohtades. Muuseum kujutas endast siis väikest-väikest majakest, kuhu olid siis kokku koondatud erinevat infot 60dal toimunud maavärina kohta-oli nii oroginaalfotosid, ajaleheväljalõikeid jne jne, kõike mis meenustas seda kohutavat päeva, 29.veebruari. See päev pidi praegugi olema kohalikele hirmuks, esiteks liigaasta ja just sellisel erilisel päeval ning mitte ammu tagasi see ju kõik juhtus.





Kuna olime pikendanud ka kamba peale ühte hotellituba, siis viimased tunnid lihtsalt lebasime ja ootasime õhtusööki ning tagasilendu. Kõik olid juba väsinud ja vaiksed. Kõhud täis, lennujaam ja reede varahommik me Tallinnas maandusime.

Mis ma kokkuvõttes oskan öelda. Mulle väga-väga meeldis, esiteks juba toiduhuvilisena, samuti on see kultuur mulle huvi pakkunud. Kas teistele ka soovitaksin-kindlasti! Iga  koht on omamoodi, oma inimeste ja kultuuriga. Kõike me ehk ei suuda mõista või imestame selle üle, kuid see on nende elu osa ja eks nemad ei mõista meidki. Tagasi läheks ma juba ainuüksi kõikide nende maitseainete ja Marrakechi pärast, samuti pakub huvi ka muu piirkond-Casablanca, Rabat jne. Hakka või ringireisi pakkumistel silma peal hoidma.

Kes pilte soovivad vaadata, siis jagan siin oma ühe oma reisikaaslase albumit, mis kindlasti saab pidevalt täiendust, üle 1000de pildi ju vajab sorteerimist, sättimist ja valimist, mida eksponeerida. Seega ärge imetsage kui lähete sinna sügisel tagasi ja näete taas midagi uut.

Bon Voyage!

Kolmapäev, 18. juuni 2014

Maasika-kohupiimakook

Vormi katsetus number 2. Peale soolase tuli ju ka magusaisu ning kuna tainast oli alles, siis valmis järgi ka üks lihtne maasikakook.

Vaja:
1 plaat lehttainast (kasutasin kohe plaatidena müüdavat versiooni, pakis 4 tk)
1 toru vaniljemaitselist kohupiimapastat
värskeid maasikaid
1 muna


Rulli tainas vastavalt vormi suurusele ning suru rasvainega määritud vormi põhja ja äärtele.
Kata põhi maasikatega ja ära koonerda nendega! Sega omavahel 1 muna ning kohupiimapasta, vala marjadele ning küpseta 200kraadises ahjus kuni tainas on läbiküpsenud ja sisu kallerdunud (mul kulus kuskil 20-30 minutit). Lase jahtuda ning enne serveerimist kaunista lisaks maasikatega.

Teisipäev, 17. juuni 2014

Peedi-sinihallitusjuustu pirukad (üks suurem)

Palju vett on vahepeal merre voolanud, aga ei ole ma kuhugi kadunud, lihtsalt tiba üht ja tiba teist, miks pole olnud mahti siia kirjutada. Süüa olen ikka teinud, aga üldjuhul midagi lihtsat ja juba vana, mida pole olnud ka põhjust postitada.
Tegelikult kuulub ka allolev isend vana-hea alla, kuid kuna tahtsin katsetada oma uut vormi ja parasjagu oli soolase isu, siis kuidagi inspireeris see peedi-sinihallitusjuustupirukas.
Sedakorda sai tehtud siis 1 suurem.
Koostisosad võtta eelmisest viidatud retseptist, kuid valmistamiskäik siis järgmine (kasutasin ristküliku kujulist pirukavormi, kõrgusega 2,5cm).

Rulli lehttainas (mina kasutasin plaatide kujul) vastavalt vormi suurusele ning suru rasvainega määritud vormi.
Lõika peet(keedetud või aurutatud) viiludeks, aseta põhjale, pudista või viiluta sinna peale omakorda juust ning kanna peale näpuotsaga tüümiani. 200kraadi ja ahju ning küpseta kuni tainas on läbiküpsenud ning juust sulanud.

Esmaspäev, 2. juuni 2014

Rabarberimuffinid

Olen jätkuvalt rabarberilainel. Kui nädalavahetusel sai taas laar limpsi tehtud, siis midagi magusat oli sinna ka ikka kõrvale vaja. Ja rabarberit jagub, ilmselt veel mõneks heaks ajaks. Seega usun, et tuleb ka lisa siia.


Vaja (12 tükki):
2 suurt muna
125g suhkrut
150g jahu
1tl küpsetuspulbrit
2tl vanillisuhkrut
1tl  kaneeli
150g paksemat hapukoort
50g sulatatud võid
300g tükeldatud rabarbrit

Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega kuivained omavahel.
Seejärel sega munavahu hulka vaheldumisi hapukoor, jahtunud sulavõi ja kuivained. Viimasena lisa rabarbritükid ja sega korralikult läbi.
Jaota tainas muffinivormidesse(vooderda eelnevalt paberiga), pannes vormid ääreni täis.
Küpseta 225kraadises ahjus umbes 15 minutit. Kontrolli küpsust tikuga.
Enne serveerimist puista muffinitele tuhksuhkrut.

allikas: Nami-Nami