pühapäev, 17. veebruar 2013

Mandli-shokolaaditort

Koogisoovitus neile, kes väga magusast lugu ei pea. Kuigi ma alguses kahtlustasin, et see saab olemas oi kui magus, kuna kreemi koostises nii shokolaad kui vahukoor ja ohtralt suhkrut, siis tulemus oli vastupidine, ülimahe. Tegelikult oli selle koogiga üks paras katseeksitusmeetod, kuna kliendilehes oli olnud kirjas (ilmselt oli kogemata välja jäänud) põhja koostises oleva jahu kogust, kuid küsisin nõu targematelt ja lõpuks vaatasime silma järgi, et tuleks selline paras konsistents. Samuti oli kliendilehes kirjas et kreemi jaoks vaja 40% hapukoort, kas selline on üldse olemas? Mina kasutasin tavalist 20% ja kõik õnnestus. Nüüd tagantjärgi leidsin ka retsepti Selveri kodulehelt(otsisin ka kohe kliendilehe tulles sealt seda, et äkki leian jahukoguse, aga ilmselt oli see üles laetud hiljem) ja seal kenasti kogused olemas, kuigi jah, jahu panin ma veidi rohkem:). Aga siit siis õigete kogustega retsept.


Põhi:
4 muna
1,5dl suhkrut
80 g mandlijahu (kui jahu parajasti käe pärast pole, siis jahvata kas kohviveskis või köögikombainiga mandlilaastud jahuks; u 100g läks kui ei eksi selle koguse jaoks)
1dl nisujahu
1tl küpsetuspulbrit

Kreem:
200g tumedat šokolaadi (soovitavalt 70% kakao sisaldusega)
400ml vahukoort
400g 20% hapukoort
1dl suhkrut
2-3spl Vana Tallinna likööri
2tl vanillisuhkrut

Kaunistuseks:
50g mandlilaaste
muud meelepärast (kasutasin shokolaadinööpe)


Vahusta toasoojad munad suhkruga kohevaks vahuks. Sega omavahel põhja kuivained ning sega ettevaatlikult munavahu hulka. Vooderda 24 cm lahtikäiv koogivorm seest küpsetuspaberiga ja kalla tainas vormi ning küpseta 175 kraadi juures 35 minutit. Lase jahtuda.
Kreemi jaoks sulata šokolaad vesivannil. Vahusta koor suhkrutega ja nirista ettevaalikult juurde jahtunud šokolaad, jätka vahustamist. Sega hulka ka liköör ja hapukoor.
Lõika jahtunud põhi kaheks. Tõsta alumine põhi alusele ning määri peale pea pool kreemist, seejärel tõsta peale teine kiht ning kata tort pealt ja külgedelt kreemiga. Pane külma mõneks tunniks kuni üleöö. Kaunista mandlilaastude või muu meelepärasega.  

allikas: Selveri kliendileht

Vale Kass Arturi kommid

Väga lihtsalt valmistatavad ja ülimaitsvad kommid. Ise sain neid esmakordselt mägedereisil ja jäid kohe kummitama oma maitsvuse ja lihtsusega..
Originaalretseptis oli koguseks umbes 18, aga mina tegin 1,5 kogustega ja sain ca 60. Tegin teised sellised parajad väiksed ka muidugi.




Umbes 60 kommi:
Marsi shokolaadibatoone (u 350g)
45g võid
105g tavalisi maisihelbeid

Haki shokolaad veidi väiksemaks ja aseta potti madalal kuumusel sulama. Lisa või, lase selgi sulada, kuni saad ühtlase massi. Seejärel lisa maisihelbed, kas tervetena või suru peos enne shokolaadi juurde lisamist veidi puruks. Lisa helbeid niipalju, kuni need on kõik enam-vähem shokolaadimassiga kaetud. Lase veidi jahtuda ja vormi käte vahel paraja suurusega pallid. Jäta veidikeseks külmkappi või talvel kasvõi rõdule tahenema ning seejärel naudi Artureid:).




esmaspäev, 11. veebruar 2013

Kariibipärane sealihapada

Kiire argiõhturoog, mis toob maitsed koju kätte, kui ise parajasti päikest, liiva ja merevett püüdma minna ei saa.

Vaja 5'le:
300g sealiharibasid (väga hästi sobib guljashiliha)
1 sibul
1spl õli
2tl karrit
400ml kookospiima
soola-pipart
1/2dl rosinaid
2 õuna
2 banaani
1dl india pähkleid


Pruunista liha pannil õliga, lisa sibul ja karri. Lase veidi haududa. Lisa lihale kookospiim, maitsesta soola-pipraga ning jäta ca 35 min hauduma. Tükelda banaan ja õun, lisa nende hulka rosinad. Kui pooltund möödas lisa kastme hulka õuna-banaani-rosina segu, kuumuta 5 minutit. Seejärel lisa pähklid ja serveeri riisi ja rohelisega.
Kõike oli nagu parasjagu, veidi soolast, veidi magusat, kokku parajalt omapäraseid maitseid.


allikas: Pirkka september 2012

Kuidas ma mägesid vallutamas käisin?

Nagu ikka alustame algusest. Ühel kenal novembrikuu tööpäeva õhtul sain maili, kus sees oli seminarikutse. Mõtlesin ka alguses, et ahh, järjekordne spämm, kuid kuna kirja saatja oli tegelane, kes väga tihti mulle tööalaselt ei kirjuta, kahtlustasin kohe,et selle taga on midagi muud ja ilmselt huvitavat. Ja nagu tellitult -  kutse 5ks päevaks seminarile, kui täpne olla siis suusaseminarile, Austria mägedesse, kogenud instruktorite käe all. See oli ilus lõpp sellele kiirele töönädalale, mis sest et reisi alguseni oli jäänud ca 2 kuud, aga juba teadmine et saan mäele, see oli rahustav.
Kuigi kui päris aus olla, siis olen neil nö seminaridel sama kutsuja kutsel vist käinud juba 5 korda (4 kindlasti, aga kahtlustan et äkki 5 juba), aga see kutse sel korral oli lihtsalt nii vaimukas, millest võis eeldada et reis tuleb sama vahva ja vaimukas. Ainus õud mis läbi käis oli see, et assamait nad oskasid kuupäevi valida, nimelt seekord olid nad osanud minu sünnipäeva sinna sisse jätta pidulikult. Teades korralduskomiteed, arvasin et niisama lihtsalt see päev või öö, või mistahes viis ja aeg me seda tähistame, ei möödu. Oli mida oodata. Huvitavaks tegi asja see, et seltskonnast ca pooled olid seekord minu jaoks täitsa uued inimesed. Kutsujaid teadsin kõiki, kuid külaliste pool oli saanud kena uuenduskuuri. Vana raudvara oli kõik esindatud, aga tore on näha et ka meie alale tuleb juurde niipalju noori ja toredaid teotahtelisi inimesi. Osa olin ma kindlasti nägupidi mõningatel üritustel kohanud, aga paljud olid ikka täitsa võõrad. Rääkides võõrastest, siis olin isegi nii mõnegi vanema tegija jaoks võõras, mis sest et kohe kohe 9 aastat tegev olnud meediamaastikul. Seega oli seltskond väga värvikas, täitsa uued-noored, kui ka vanad kalad, aga see selle asja veel lahedamaks tegelikult tegigi.



Aga asja juurde siis. 27da jaanuari varahommikul võtsime suuna Müncheni poole, kust meid siis buss edasi naaberriiki bronnitud Chalet'sse transportis. Ainus jama kogu selle lendamise/sõitmise juures oli see, et olin suutnud endale mingi kõhuviiruse hankida, mis ägestus just öösel, mille tulemusel sain magada vaid tund-paar, kuid vapralt kuni lõpuni pidasin vastu, kuigi tervis taastus alles teisipäevaks. Ja nagu pühapäeva hommikul selgus, siis polnud ma ainus. Ning esmaspäeva hommik kontoris kinnitas fakti, et pea kogu meie kontorit oli see tabanud, masendav. Kust kurat see tuli, keegi ei tea siiani ja ilmselt ei saagi teadma.
Kenasti kohalejõudnud, sisse sättinud ja aru saanud et samal päeval me enam laenutusse ei jõua, tellisime hunnik pizzasid ja soetasime esmavajaliiku kohalikust bensukast, ja nii meie õhtu lõppu jõudiski.


28-29-30 jaanuar - kolm täispikka päeva mäel. Esimesel hommikul võtsime laenutusest kes suusad, kes laua ja gruppidena me laiali hajusime - kes kohe tippe vallutama ja kes harjutusmäele. Kuna seekord oli ka kaasas palju selliseid, kes polnud mitte kunagi proovinud, siis nende eest hoolitsesid meie sõbralikud ja kannatlikud võõrustajad. Ja tulemus oligi olemas, kõik seisid püsti ja nii mõnigi kaotas hinge ja ootab pikkisilmi uut korda. Sellise tulemuse võiks anda tegelikult iga kodaniku mäeproov. See mõnu ja adrenaliini tunne, mida sa koged laskudes ja kõik need mäed ümberringi, see on proovimist väärt ja sellest saab sõltuvus. Mina igatahes olen langenud täielikku lõksu. Ja kui sul seltskond on ka ümber fantast, seda suurem nauding.
Kuid üle ei tohi pingutada. Esimesel päeval oma seltskonnaga erinevaid nõlvu laskudes tabas mind viimastel kordadel tegelikult juba kohutav väsimus ja tulemus oli käes-enam püsti ei seisnud, enesekontroll kadus, viimase otsa tulin vaid kandipeal alla. Lihtsalt polnud enam jaksu. Kas asi oli selles et läksin kohe ahneks punaste mägede näol, mis olgem ausad polnud midagi väga hullu, aga peale 3-4dat laskumist ma enam mõnu ei tundnud ja ilmselt oleksin pidanud minema madalamale tasemele, aga ei. Lõpuks suutsime veel valesti kaarti vaadata ja see kuhu välja jõudsime, polnud üldse mitte teps meie kodulähim tõstuk. Seiklesime siis mõnuga veel bussi-takso-kondimootriga, kuid majja me lõpuks jõudsime. Väsinud, külmunud, kuid meeled olid ikka rõõmsad. Paar kodanikku avaldasid küll soovi seiklemise vahel, et tühja lähme parem aftekale (nagu ikka kombeks täisvarustuses), aga mina olin ikka nii külmund, et tahstin vaid sooja dushi ja kiunumise tagajärjel me koju ikkagi läksime. Ja mis lõpuks välja tuli, need 2 kaarti mida me vahelduva eduga kasutasime, neil olid meie kodutõstuk erinevas kohas, ime et siis ära ei eksi:). Aga lõpp hea, kõik hea.



Teist ja kolmandat päeva olin ma otsustanud nautida täiel rinnal (loe: ei pea pidevalt kartma, et kuidas ma siit püstloodis seinast alla saan) ja suutsin kamba kokku ajada, et minna eemale ühele sinisele mäele, mis tundus kaardi pealt täitsa mõnus ja paraja pikkusega olevat. Ja seda see oligi, ehk isegi kohati liiga lauge minu jaoks, aga mulle meeldis, sõitsin rahulikult oma sõitu. Kuna seltskonnas oli ka paar algajat, siis neile  sobis ka see kui valatult. Esimese päeva punase mäe(peale harjutusmäge viidi vaesekesed ühele punasele, kuna kergemat läheduses polnud) hirmud sai neilt maha pühitud ja taaskordselt mitu mäefänni juures. Kolmandal päeval saime kohe paar huvilist samale laskumisele juurde, kuna jutt levis majas. Ja lõpuks oli hea vaadata, kui päeva peal oli jutt tüdrukutel, et teeme paar laskumist veel ja siis lähme linna ära. Aga ei, ikka veel ja veel ja kui mina olin palunud et teen kiire lõpplaskumise, kasvõi üksi, siis tulid nad ikka kaasa, et ohh, võtame ka ikka viimase. Seda enam et kolmandal päeval olime 5 tundi sööma ja joomata, sest trajektoor kulges vaid üles-alla, üles-alla. Ja kui varustuse lõpuks ära andsime, siis kann õlut ja suur praad olid õnnistuseks:). Aga see kõik oli seda väärt! Teise päeva hilisõhtul väisasime kogu kambaga (ma vist ei maininud, aga kokku oli meid 26) veel kõrvalkülas olevat pubi, kus live muusika ja aftekas täies hoos. Ning 30da õhtul oli kuuldusi et taaskord väljaminek, aga lõppes see meie majas hoopis öise sünnipäevalauluga mulle ja hunniku kallistuste ja soovide sosistamisega. Ei puudunud ka käepäraste vahenditega tehtud kook, muusika ning fantastiline kaaskond, ja seda kuni 4ni hommikul. Vapramad, trotsides veel peokäigus saadud vigastusi, olid voodit kohanud kell 6 hommikul, et peale paaritunnist suigumist taaskord tõusta, et hakata tüürima kodupoole. Ja terve kodutee sain ma kuulda "sünnipäevalaps, na na na". Eelneva öö ja päeva staar olin ma igatahes.


31.jaanuar - päeva staar. Kodutee kulges tegelikult täitsa rahulikult. Võtsin vastu õnnitlusi, tundsin kaasa mõnele kaaskodanikule eelneva öö mittetoibumisest ja nii ma juba uue päeva hakul koju jõudsingi.

Mis ma sellest reisist õppisin? Järjekordne mõte, et seekord ehk saab rohkem magada kui tavapäraselt, ei pidanud taaskord paika. Nagu ikka, keskmine voodis veedetud aeg 4 tundi ööpäevas, ohtralt, aga vastutustundlikult joodud alkoholi, kõrged mäed ja super-mega fantastiline seltskond, kellega võiks minna kasvõi maailma lõppu. Ning et mulgid hoiavad kokku, mistahes situatsioonis. Seda lõbusam see oli, et saime ühe sellise isendi veel juurde punti. Tere tulemast sõbrake!


Kolm sibulat

Hea on tõdeda, et ka meie kanti tuleb järjest ja järjest juurde uusi ja põnevaid kulinaariapakkumisi. Polnud see väga kaua aega tagasi kui kerkis F-hoone, sellest veidi hiljem Kukeke ja nüüd otse enda silme all valminud Kolm Sibulat. Päris pikka aega juba nägime, et otse koduakna all, pikalt tühjana seisunud kohas mingi tegevus toimub, aga mis ja kes seal olema hakkab, selle kohta sain esimese vihje kuskilt ajakirjandusest, et Moon'i hing Roman sepitseb uut kohta ja kirjelduse järgi oli see kant vägagi tuttav. Ja nii oligi. Neljapäeval siis koht ametlikult avati, paar korda enne sedagi oli inimesi näha, mille kohta siis oli info, et proovi tehti. Kummaline oli ka see, millele ma ise tegelikult üldse varem tähelepanu ei pööranud, aga kui sellest räägiti, pani ka mõtlema. Nimelt kohal oli enne avamist juba FB's üle 1000 fänni, seda kohta oodati ja selle valmimisele elati kaasa. Kuna Moon on juba ammu oma koha leidnud, siis tegelikult usun et selle leiab ka Kolm Sibulat, igatahes esimesed päevad on olnud ikka full-house ja õhtul ilmselt ilma kohta kinni panemata sinna naljalt ei mahu. Seda kõike olen siis ise näinud ja kogenud. Kuna väga kaugele ju minna pole, siis võtsime ka kohe varakult plaani ja eile seda kohta väisasime. Oli tegelikult põhjust ka, lubasin Anule ja Ingemarile välja, et aastaringi täitumise puhul läheme kuskile istuma.
Juba uksest sisenedes tervitab sind väga kodune õhkkond, Roman ka ise köögis ja tervitab sisenejaid (ilmselt kogu aeg ta seal olema ei hakka, see oleks ikka liiga üllatav ja kahes kohas korraga olla oleks ulme). Kui tavaliselt me restorani kööki naljalt ei näe, siis see on see koht, kus kõik toimub sinuga ühes ruumis, juhul kui satud istuma esimesse ruumi, ja mulle meeldis et olime koha saanud just sinna. Otseloomulikult sättisin end ka sellisele kohale, kus oli otsepilk köögipoole. Jah, sa ei näe igat hakkimist ja sättimist, aga juba see feeling, et kõik sinuga ühes ruumis toimub, mõnus. Kokandushuviline nagu ma olen.
Aga toitudest, mida siis proovisime. Kuna olime 4kesi, siis sai päris hulk asju läbi proovitud.
Eelroogadena olid meil lauas kammkarp, kitsejuustusalat, seljanka ja gruusia lavash. Kõik kiitsid, et jube hea.
Pearoogadena maitsesime pardi confit, lambahautist ja soolakrevette. Minu suurim imestus oli pardiliha konsistents, taaskord üllatusin, et võib ka nii, see oli nimelt nagu tuunikala, mida oleme harjunud konservina nägema. Ärge nüüd valesti aru saage, maitse ei olnud kala oma, vaid liha olek. See oli tõsiselt üllatav, harjumatu. Aga no inimene õpib kogu elu.
Magusroogadena proovisime kõike kolme mis menüüs oli - panna cotta, pavlova ja shokolaadikook. Njämm, kõik olid väga head.
Ja kõike seda head kraami saatis ka väga hea Prantsuse vein.
Aga et teid veel rohkem "ärritada", siis siit ka pildimaterjali:










teisipäev, 5. veebruar 2013

Vanakooli klassika ehk küpsisetort

Ma hakkasin kohe mõtlema, millal ma viimati seda teinud olen ja kas üldse. Ilmselt ikka olen, selle aja laps ikkagi, kus see moes oli. Aga ajatu on ta tõesti ja ebaõnnestumine on välistatud. Kuna tahtsin olla viisakas ja reedel tööle minnes lihtsalt polnud aega midagi ette valmistada neljapäevase pidupäeva puhul, siis tegin seda esmaspäeval. Kiirelt valmis ja kiidusõnad taevani:).



Vaja:
6pk küpsiseid (3 pk tavalisi+3 pk shokolaadi kasutasin mina)
ca 3 pakki 30% hapukoort
piima

Glasuur:
200g tumedat šokolaadi
100g võid
1dl 35% koort

peale kaunistuseks ja kihtide vahele marju - taaskord kasutasin metsmaasikaid ja  mustikaid

*kogused sõltuvalt tegelikult kui suur kook teha

Kasta küpsised piima sisse ja laota alusele. Kui üks kiht valmis siis kata see hapukoorega, korda tegevust küpsistega. Mina ladusin 1 kiht heledaid, järgmine kiht tumedaid. Kui kolm kihti oli laotud (ehk u pooled küsised kasutatud), siis panin kihi marju hapukoore peale ja jätkasin edasi küpsised-hapukoor-küpsised. Viimaseks kihiks jäta küpsised.
Valmista glasuur - tükelda shokolaad ja sulata koos koore ja võiga vesivannil. Kata kook glasuuriga ning kaunista marjadega. Kuna minul jäi glasuuri üle, siis niristasin seda ka marjadele. Hea oleks kooki üleöö külmikus hoida, et küpsised saaksid mahlasemaks tõmbuda. Ja edasi lase hea maitsta.

Toorjuustu kook

Kuna seljataga oli väsitav, kuid äärmiselt vahva lauatrip Austria mägedes ning väljamagamisest olin vaid und näinud, siis oli laupäevasele sünnipäevalauale midagi kiiret ja lihtsat vaja. Ja seda see kook just oligi. Ja mis peamine, ülimahe, mitte üldsegi liigmagus.



Põhi:
2,4dl purustatud küpsiseid (Digestive või midagi sarnast)
60g sulatatud võid
maitse järgi suhkrut

Täidis:
740g toorjuustu (proovisin esmakordselt LaFrescat ja kiidan)
2dl suhkrut
2spl jahu
4 muna
2,4dl hapukoort
vanilliessentsi

kaunistamiseks marju

Purusta küpsised ning sega või ja suhkruga, viimast lisasin nii supilusika jagu. Suru küpsisesegu lahtikäiva vormi põhja. Vormi soovitan küpstuspaberiga vooderdada. Küpseta põhja 170 kraadises ahjus 8-10 minutit. Jahuta põhi täielikult.
Vahusta toorjuust, suhkur ja jahu mikseriga. Vahustamise käigus lisa ükshaaval munad. Lisa seejärel ka hapukoor ja essents (asendasin 2tl vanillisuhkruga). Sega täidis ühtlaseks ning tõsta eelküpsetatud põhjale. Küpseta ahjus 50-60 minutit. Jäta vorm ahju jahtuma. Jahtunud kook hoia külmikus kuni serveerimiseni. Serveerimisel kaunistasin metsmaasikate ja mustikatega.

allikas: Toit&Trend jaanuar-veebruar La Fresca lehekülg