Kolm sibulat

Hea on tõdeda, et ka meie kanti tuleb järjest ja järjest juurde uusi ja põnevaid kulinaariapakkumisi. Polnud see väga kaua aega tagasi kui kerkis F-hoone, sellest veidi hiljem Kukeke ja nüüd otse enda silme all valminud Kolm Sibulat. Päris pikka aega juba nägime, et otse koduakna all, pikalt tühjana seisunud kohas mingi tegevus toimub, aga mis ja kes seal olema hakkab, selle kohta sain esimese vihje kuskilt ajakirjandusest, et Moon'i hing Roman sepitseb uut kohta ja kirjelduse järgi oli see kant vägagi tuttav. Ja nii oligi. Neljapäeval siis koht ametlikult avati, paar korda enne sedagi oli inimesi näha, mille kohta siis oli info, et proovi tehti. Kummaline oli ka see, millele ma ise tegelikult üldse varem tähelepanu ei pööranud, aga kui sellest räägiti, pani ka mõtlema. Nimelt kohal oli enne avamist juba FB's üle 1000 fänni, seda kohta oodati ja selle valmimisele elati kaasa. Kuna Moon on juba ammu oma koha leidnud, siis tegelikult usun et selle leiab ka Kolm Sibulat, igatahes esimesed päevad on olnud ikka full-house ja õhtul ilmselt ilma kohta kinni panemata sinna naljalt ei mahu. Seda kõike olen siis ise näinud ja kogenud. Kuna väga kaugele ju minna pole, siis võtsime ka kohe varakult plaani ja eile seda kohta väisasime. Oli tegelikult põhjust ka, lubasin Anule ja Ingemarile välja, et aastaringi täitumise puhul läheme kuskile istuma.
Juba uksest sisenedes tervitab sind väga kodune õhkkond, Roman ka ise köögis ja tervitab sisenejaid (ilmselt kogu aeg ta seal olema ei hakka, see oleks ikka liiga üllatav ja kahes kohas korraga olla oleks ulme). Kui tavaliselt me restorani kööki naljalt ei näe, siis see on see koht, kus kõik toimub sinuga ühes ruumis, juhul kui satud istuma esimesse ruumi, ja mulle meeldis et olime koha saanud just sinna. Otseloomulikult sättisin end ka sellisele kohale, kus oli otsepilk köögipoole. Jah, sa ei näe igat hakkimist ja sättimist, aga juba see feeling, et kõik sinuga ühes ruumis toimub, mõnus. Kokandushuviline nagu ma olen.
Aga toitudest, mida siis proovisime. Kuna olime 4kesi, siis sai päris hulk asju läbi proovitud.
Eelroogadena olid meil lauas kammkarp, kitsejuustusalat, seljanka ja gruusia lavash. Kõik kiitsid, et jube hea.
Pearoogadena maitsesime pardi confit, lambahautist ja soolakrevette. Minu suurim imestus oli pardiliha konsistents, taaskord üllatusin, et võib ka nii, see oli nimelt nagu tuunikala, mida oleme harjunud konservina nägema. Ärge nüüd valesti aru saage, maitse ei olnud kala oma, vaid liha olek. See oli tõsiselt üllatav, harjumatu. Aga no inimene õpib kogu elu.
Magusroogadena proovisime kõike kolme mis menüüs oli - panna cotta, pavlova ja shokolaadikook. Njämm, kõik olid väga head.
Ja kõike seda head kraami saatis ka väga hea Prantsuse vein.
Aga et teid veel rohkem "ärritada", siis siit ka pildimaterjali: