Kuidas ma mägesid vallutamas käisin?

Nagu ikka alustame algusest. Ühel kenal novembrikuu tööpäeva õhtul sain maili, kus sees oli seminarikutse. Mõtlesin ka alguses, et ahh, järjekordne spämm, kuid kuna kirja saatja oli tegelane, kes väga tihti mulle tööalaselt ei kirjuta, kahtlustasin kohe,et selle taga on midagi muud ja ilmselt huvitavat. Ja nagu tellitult -  kutse 5ks päevaks seminarile, kui täpne olla siis suusaseminarile, Austria mägedesse, kogenud instruktorite käe all. See oli ilus lõpp sellele kiirele töönädalale, mis sest et reisi alguseni oli jäänud ca 2 kuud, aga juba teadmine et saan mäele, see oli rahustav.
Kuigi kui päris aus olla, siis olen neil nö seminaridel sama kutsuja kutsel vist käinud juba 5 korda (4 kindlasti, aga kahtlustan et äkki 5 juba), aga see kutse sel korral oli lihtsalt nii vaimukas, millest võis eeldada et reis tuleb sama vahva ja vaimukas. Ainus õud mis läbi käis oli see, et assamait nad oskasid kuupäevi valida, nimelt seekord olid nad osanud minu sünnipäeva sinna sisse jätta pidulikult. Teades korralduskomiteed, arvasin et niisama lihtsalt see päev või öö, või mistahes viis ja aeg me seda tähistame, ei möödu. Oli mida oodata. Huvitavaks tegi asja see, et seltskonnast ca pooled olid seekord minu jaoks täitsa uued inimesed. Kutsujaid teadsin kõiki, kuid külaliste pool oli saanud kena uuenduskuuri. Vana raudvara oli kõik esindatud, aga tore on näha et ka meie alale tuleb juurde niipalju noori ja toredaid teotahtelisi inimesi. Osa olin ma kindlasti nägupidi mõningatel üritustel kohanud, aga paljud olid ikka täitsa võõrad. Rääkides võõrastest, siis olin isegi nii mõnegi vanema tegija jaoks võõras, mis sest et kohe kohe 9 aastat tegev olnud meediamaastikul. Seega oli seltskond väga värvikas, täitsa uued-noored, kui ka vanad kalad, aga see selle asja veel lahedamaks tegelikult tegigi.

Aga asja juurde siis. 27da jaanuari varahommikul võtsime suuna Müncheni poole, kust meid siis buss edasi naaberriiki bronnitud Chalet'sse transportis. Ainus jama kogu selle lendamise/sõitmise juures oli see, et olin suutnud endale mingi kõhuviiruse hankida, mis ägestus just öösel, mille tulemusel sain magada vaid tund-paar, kuid vapralt kuni lõpuni pidasin vastu, kuigi tervis taastus alles teisipäevaks. Ja nagu pühapäeva hommikul selgus, siis polnud ma ainus. Ning esmaspäeva hommik kontoris kinnitas fakti, et pea kogu meie kontorit oli see tabanud, masendav. Kust kurat see tuli, keegi ei tea siiani ja ilmselt ei saagi teadma.
Kenasti kohalejõudnud, sisse sättinud ja aru saanud et samal päeval me enam laenutusse ei jõua, tellisime hunnik pizzasid ja soetasime esmavajaliiku kohalikust bensukast, ja nii meie õhtu lõppu jõudiski.

28-29-30 jaanuar - kolm täispikka päeva mäel. Esimesel hommikul võtsime laenutusest kes suusad, kes laua ja gruppidena me laiali hajusime - kes kohe tippe vallutama ja kes harjutusmäele. Kuna seekord oli ka kaasas palju selliseid, kes polnud mitte kunagi proovinud, siis nende eest hoolitsesid meie sõbralikud ja kannatlikud võõrustajad. Ja tulemus oligi olemas, kõik seisid püsti ja nii mõnigi kaotas hinge ja ootab pikkisilmi uut korda. Sellise tulemuse võiks anda tegelikult iga kodaniku mäeproov. See mõnu ja adrenaliini tunne, mida sa koged laskudes ja kõik need mäed ümberringi, see on proovimist väärt ja sellest saab sõltuvus. Mina igatahes olen langenud täielikku lõksu. Ja kui sul seltskond on ka ümber fantast, seda suurem nauding.

Kuid üle ei tohi pingutada. Esimesel päeval oma seltskonnaga erinevaid nõlvu laskudes tabas mind viimastel kordadel tegelikult juba kohutav väsimus ja tulemus oli käes-enam püsti ei seisnud, enesekontroll kadus, viimase otsa tulin vaid kandipeal alla. Lihtsalt polnud enam jaksu. Kas asi oli selles et läksin kohe ahneks punaste mägede näol, mis olgem ausad polnud midagi väga hullu, aga peale 3-4dat laskumist ma enam mõnu ei tundnud ja ilmselt oleksin pidanud minema madalamale tasemele, aga ei. Lõpuks suutsime veel valesti kaarti vaadata ja see kuhu välja jõudsime, polnud üldse mitte teps meie kodulähim tõstuk. Seiklesime siis mõnuga veel bussi-takso-kondimootriga, kuid majja me lõpuks jõudsime. Väsinud, külmunud, kuid meeled olid ikka rõõmsad. Paar kodanikku avaldasid küll soovi seiklemise vahel, et tühja lähme parem aftekale (nagu ikka kombeks täisvarustuses), aga mina olin ikka nii külmund, et tahstin vaid sooja dushi ja kiunumise tagajärjel me koju ikkagi läksime. Ja mis lõpuks välja tuli, need 2 kaarti mida me vahelduva eduga kasutasime, neil olid meie kodutõstuk erinevas kohas, ime et siis ära ei eksi:). Aga lõpp hea, kõik hea.

Teist ja kolmandat päeva olin ma otsustanud nautida täiel rinnal (loe: ei pea pidevalt kartma, et kuidas ma siit püstloodis seinast alla saan) ja suutsin kamba kokku ajada, et minna eemale ühele sinisele mäele, mis tundus kaardi pealt täitsa mõnus ja paraja pikkusega olevat. Ja seda see oligi, ehk isegi kohati liiga lauge minu jaoks, aga mulle meeldis, sõitsin rahulikult oma sõitu. Kuna seltskonnas oli ka paar algajat, siis neile  sobis ka see kui valatult. Esimese päeva punase mäe(peale harjutusmäge viidi vaesekesed ühele punasele, kuna kergemat läheduses polnud) hirmud sai neilt maha pühitud ja taaskordselt mitu mäefänni juures. Kolmandal päeval saime kohe paar huvilist samale laskumisele juurde, kuna jutt levis majas. Ja lõpuks oli hea vaadata, kui päeva peal oli jutt tüdrukutel, et teeme paar laskumist veel ja siis lähme linna ära. Aga ei, ikka veel ja veel ja kui mina olin palunud et teen kiire lõpplaskumise, kasvõi üksi, siis tulid nad ikka kaasa, et ohh, võtame ka ikka viimase. Seda enam et kolmandal päeval olime 5 tundi sööma ja joomata, sest trajektoor kulges vaid üles-alla, üles-alla. Ja kui varustuse lõpuks ära andsime, siis kann õlut ja suur praad olid õnnistuseks:). Aga see kõik oli seda väärt! Teise päeva hilisõhtul väisasime kogu kambaga (ma vist ei maininud, aga kokku oli meid 26) veel kõrvalkülas olevat pubi, kus live muusika ja aftekas täies hoos. Ning 30da õhtul oli kuuldusi et taaskord väljaminek, aga lõppes see meie majas hoopis öise sünnipäevalauluga mulle ja hunniku kallistuste ja soovide sosistamisega. Ei puudunud ka käepäraste vahenditega tehtud kook, muusika ning fantastiline kaaskond, ja seda kuni 4ni hommikul. Vapramad, trotsides veel peokäigus saadud vigastusi, olid voodit kohanud kell 6 hommikul, et peale paaritunnist suigumist taaskord tõusta, et hakata tüürima kodupoole. Ja terve kodutee sain ma kuulda "sünnipäevalaps, na na na". Eelneva öö ja päeva staar olin ma igatahes.

31.jaanuar - päeva staar. Kodutee kulges tegelikult täitsa rahulikult. Võtsin vastu õnnitlusi, tundsin kaasa mõnele kaaskodanikule eelneva öö mittetoibumisest ja nii ma juba uue päeva hakul koju jõudsingi.

Mis ma sellest reisist õppisin? Järjekordne mõte, et seekord ehk saab rohkem magada kui tavapäraselt, ei pidanud taaskord paika. Nagu ikka, keskmine voodis veedetud aeg 4 tundi ööpäevas, ohtralt, aga vastutustundlikult joodud alkoholi, kõrged mäed ja super-mega fantastiline seltskond, kellega võiks minna kasvõi maailma lõppu. Ning et mulgid hoiavad kokku, mistahes situatsioonis. Seda lõbusam see oli, et saime ühe sellise isendi veel juurde punti. Tere tulemast sõbrake!