Pühapäev, 21. märts 2010

Oh möödunud ajad..

Mis teha, taas on möödunud paar nädalat, kui end näole andsin. Pole lihtsalt viitsinud kodus end arvuti taha vedada ja kasutanud aega hoopis uute kokanduslike asjade proovimiseks/väljaotsimiseks. Samuti keeltekooli asjadega joonele saamiseks, kohe kergem tunne on kohale minna, kui tean et kõik asjad on õpitud ja uued sõnad viimase seisuga vihikus. Kuna töö on murdnud kohutavalt, siis oli õppimisel vaid kõige vajalikum ja kiiremad asjad prioriteetseteks. Nüüd on tunne hea ja kohe ootan tunde.
Vahepeal ületasin end isegi teistkordselt, kui sain uuesti murdmaasuusad alla - täiesti uskumatu, mina lauahing. Kuigi seekord ei läinud asi nii libedalt. Võtsin ette kohe 5 km ringi ja suusk polnud kahjuks see, mis eelmine kord ning enamuse tõusudest, ka väiksemad ma sisuliselt kõndsin. Kuid mäest alla oli hoog taas juheeiii ja karjudes "Eest ära" lainel. Sel nädalavahetusel oli ka plaanis teha viimane round talve, kas laua või murmaa näol, kuid tulid vahele natuke vajalikumad tegevused ja nii ta jäigi. Peale väsitavat mitmetunnist koristusmaratoni vanaema juures mõnulesin hoopis köögis kooki küpsetades, kui teised suuskamas olid. Kuigi eks näis, kui lumi ikka jätkuvalt maas tahab olla, äkki veel jõuan.
Kui jutt juba toidu peale läks, siis viimase aja katsetused on olnud:
* Pestoga täidetud kanafilee (Oma Maitse märts)
- kuna roog oli juba esilehel, siis köitis pilku varakult ja proovimine oli kohe otsustatud, seda enam, et olen ise viimasel ajal eelistanud isetehtud pestot. Ning pettuda ei tulnud, roog oli imemaitsev.
* Valge shokolaadi-mustika toorjuustukook (Juustukoogid)
- kuna ma pole eriti suur valge shokolaadi sõber, siis alguses olin natuke hirmul, et äkki selle maitse kumab ülejäänutest üle(sinna läks 200g), kuid õnneks ei. Üle pika aja väga maheda maitsega toorjuustukook. Teised sööjadki kiitsid ja küsisid retsepti.

* Räimevorm (Oma Maitse veebruar)
- taaskord murdsin müüri enda ja kala vahel. Ma pole olnud eriti suur kalafänn, veidi proovin siit-sealt ja pettuma ei ole pidanud siiani. Lapsepõlves sai ikka söödud vanaema praetud räimi ja seega otsustasin asja proovida. Taaskord hoopis teine lähenemine roale ja maitse oli super. Olin antud retsepti ka juba veebis intervjueeritava toidublogis märganud ja kui see sai ka ajakirjas kajastust, pidi see ju hea olema.

* Ekstra huvitav šokolaadiga kohupiimakook (Oma Maitse märts)
- Tundus hästi lihtne kohupiimakook ja nii siis oligi asi otsustatud. Reede hommikul sai veel Tallinna Kaubamajas varusid täiendatud, et maale sõites ikka kõik koostisosad olemas oleks. Laupäeval pärast mitmetunnist koristusaktsiooni vanaema juures suundusin kööki ja hakkama ma siis ta paningi. Üle mõistuse raskeks osutus leida Ekstra trühvlikomme, no kõik poed kus käisin olid sellest tühjad ja nii ma siis tiramisu vastu nad välja vahetasin. Siin oli vist väike minu maitsele mittevastav nüanss - oleks pidanud võtma midagi mahedamat, nt komeeti, mida üks läbiproovija ka soovitas. Ega koogil midagi viga polnud, aga minu jaoks on tiramisu ikka midagi muud ja teinekord panen koogile sisusse miskit muud. Selle maitse lihtsalt oli teistest üle.
* Pasta kanafilee-pirni kastmes (Prisma kataloog)
- siin peibutas proovima huvitav kooslus, konservpirn kanafilee ja köögikoorega ühel pannil. Ja ometi ma pettuma ei pidanud, see oli üle ootuste väga hea.
* Shepherds pie (retsepti leidsin internetist)
- selle retsepti leidsin ma kuskilt endapoolt jälgitavast toidublogist, kuid kahjuks enam ei meenu milliselt. Proovima ajendas see, et retsepti ülesriputaja polnud lisanud sinna liha (mõned versioonid mis veebis veel, sisaldavad hakkaliha) ja kuna tahtsime just midagi lahedamat köögiviljadega siis prooviks läkski. Vormi põhja läks siis sibul-küüslauk-seller-porru-oad ja purustatud tomat ning peale katteks kartulipuder. Tulemus taaskord väga huvitav ja arvatavasti läheb ka kordamisele.
* kindlasti midagi veel, kuid kahjuks enam ei mäleta...

See nädal lähevad proovimisele taaskord üks makaroniroog märtsi Oma Maitsest ning Ragne linnulihablogist supp.
Mis mind viimasel ajal imestama paneb on see, et ma olen olnud Oma Maitse ilmumisest saati tellija ja kõik numbrid olemas, kuid need on suhteliselt esimesed korrad, kui ma sealt ka midagi teen.
Vahpeal sai külastatud ka esmakordselt meie linna siis suurt uut Nokia kontserdimaja. Kena maja täitsa ja heliga võib ka rahule jääda. Kuulamisobjektiks olid seekord Kihnu Virve ja Marko Matvere oma ühistuuriga. Olen püüdnud mitmed korrad suvel minna Virve kontserdile, aga alati on olnud mingi tõke ees, kuid seekord siis õnnestus. Kõik oli väga kena ja meeldis, kuid millest puudu jäi oli õhustik. Sellist konserti lihtsalt oleks vaja kuulata kuskil mere ääres sumedal suveõhtul. Nii et tuleb end ikka ka suvel kuhugi kohale vedada.

Aga nüüd vesistan suud edasi ühe oma lemmiku "Jamie Oliveri" seltsis, tema kokasarju vaadates.

Esmaspäev, 8. märts 2010

Sportlik-kulinaarne-kirjanduslik vahepala

Kuigi antud vahepalast/puhkusest on juba möödas nädal, pole olnud taaskord mahti sellest pikemalt kirjutada. Otsustasin et pean pikalt Eesti riigi sünnipäeva ja otsustan mõned päevad töölt eemal olla, seda juba tervise huvides ja komandeerida end maale. Kogu pikk nädalavahetus jaguneski peamiselt 3ks suureks märksõnaks - sportlik, kulinaarne ning kirjanduslik, sest kuidas muidu mahuks 4 päeva sisse 2 korda sportimist, 3 erinevat kokanduslikku katsetust ning 4 raamatut.
Sport:
Esimeseks lõõgastuseks sai sõidetud Otepääle, et taaskord mäele end vedada ja nautida mõned tunnid imeilusat lauailma. Seda see oli ja muud mõtted olid kui peoga pühitud.


Teiseks sportlikuks väljakutseks oli üle 10 aasta taas proovida murdmaa suusatamist. Ja oh seda imet, püsti ma püsisin ja 5 km sai sõidetud.


Kui füüsiline pingutus tehtud, siis tuleb ju ka hästi süüa. Seekord oli kohe plaanis kasutada head ahju ja proovida erinevaid Jamie hautisi, millest üks läks mul kunagi aia taha, aga indu see veel ära ei võtnud. Seega mis halvasti, see uuesti.
Proovitud sai siis kanaliha-valge veini hautist ning sealiha-siidri hautist - mõlemad olid vapustavalt head, midagi hoopis teistmoodi, kui siiani olin harjunud. Kanale sai juurde tehtud riisi ning sealihale kartuliputru. Mõlemad lähevad kindlasti teinekordki kaubaks. Pilte mul otseloomulikult pole, kuna kõigil olid kõhud hirmus tühjad ja nii need potid-pannid tühjaks saidki. Ega see pea 3 tundi(sealiha hautis oli ahjus 2,5 tundi:)) ootamist head ei tee. Jamie enda kodukalt ma ka kahjuks kumbagi pilti ei leinud, kuid mõlemad hautised pärit siis Jamie Kokakooli raamatust. Peale nende sai veelkord ka maal tehtud juba klassiku staatusessse tõusma hakkavat kartuli-kanafilee pirukat, seekord küll hoopis soolaseente asemel shampinjonidega ja maitse oli ikka sama mõnus.
Jõudes nüüd veel kirjadusliku poole peale, siis läbi sai töötatud 4 raamatut:
"Minu Nepaal" - meeldis väga, eriti peaosaline/autor, kes tundus nii vahetu ja suutis ka kõige hirmsamad asjad kirjutada ilusaks. Väga vapper inimene igatahes. Loodan siiralt, et ta elab nüüd elu, mis on tema jaoks ja ta on tagasi seal kuhu ta kuulub.
"Minu Maroko" - see oli võrreldes eelmisega hoopis teine maailm ja pean tunnistama,et minu jaoks oli antud teos isegi natuke hariv. Päris palju asju ja fakte mis autor välja tõi, mina näiteks ei teadnud ja olen nüüd isegi selle koha pealt targem. Kokkuvõtvalt väga ülevaatlik, mitte nii väga tema elu, vaid usu poole pealt.
"Milana - ühe Eesti modelli päevik" - selle kohta ma ei teagi mis kohe öelda. Hästi kerge lugemine, kohati hakkas tüütavalt tibitsemiseks minema, kuid kõrvale ma seda ei pannud ja läbi ta lugesin. Kui ta tõesti tahtis tõestada et modellide elu pole selline, nagu kujutatakse, siis minu silmis see küll ei muutunud. Mis seal siis teisti peaks olema, kui catwalkid, bookingud, reisimisega kodust pidev eemaolek...
"Vaikelu" - selle võtsin raamatukogust, kuna midagi targemat polnud hetkel saadaval ning esmatutvustus tundus põnev. Tegemist oli siis mõrvajuurdlusega Kanada väikelinnas. Selline kerge lugemine, teist korda ma arvan et enam kätte ei võtaks.
Ning hetkel ootab oma lõppu "Rentslimiljönär". Kuna filmi olen näinud ja meeldis, siis ega raamatus ka siiani midagi väga uut pole ette tulnud.

Peale kosutavat paaripäevast puhkust tekkis otseloomulikult paanikahood, et taas peab tööle tulema, mis ka kohe esmaspäeval kontori ilmudes tunda andsid - magamata öö ja närvid viimseni pingul. Ma ei saa aru, nii lihtsalt enam ei saa. Kuid nädal möödus suhteliselt kiiresti ning möödunud nädalavahetus oli juba üks suur chill - shoppamine, küpsetamine (kama-toorjuustukook; pilti taas pole, kuna kadus laualt välgukiirelt) ning naistpäevale mõeldes einestamine koduseinte vahelt väljas.
Eile õhtul juba põnevusega vaatasin, et "Juustukookide" raamat on ikka kõvasti vatti saanud ja sai ka juba välja valitud uued katsetusobjektid.
Ahjaa, kinos sai ka eelmine nädal käidud - seekord siis "Kõigil läheb hästi". Robert de Niro uus film, tema jaoks hoopis teine roll ja ka hetkel sisu poolelt mõtlemapanev süzee. Kõigil on pidevalt kiire-kiire, aga kui aus olla tuleb see aeg ikkagi leida oma lähedaste jaoks, sest iial ei tea millal neid enam pole.

Nüüd sai isegi juba muud juttu, kui vaid puhkus...