laupäev, 26. detsember 2009

Peaaegu läbi pühad..


Nii see ju tegelikult on, täna veel õhtasse ja ongi selleks korraks jõulud läbi.
Seekordsed jõulud olid meil siis nö "maajõulud" ning algasid hoogsa koogiküpsetusega juba kolmapäevaõhtul, et ahi pühendada lihale, mis siis 24dal lauale ikka saaks.
Magusa olin seekord valinud viimase Oma Maitse numbri esikaanelt, natuke tuunisime ringi aga välja tuli siis selline:

Maitselt oli kook aga väga hea, kuigi minu jaoks natuke liiga magus.
Muus osas kulges õhtu nagu ikka, söök, vein ja kingitrall. Minule siis laekus taas 3 uut kokaraamatut: "Juustukoogid", "100 suppi, paja- ja vormirooga 2" ning "Kohupiima ja kodujuusturaamat". Lähiajal peaks sealt kohe midagi ka ette võtma.
Mõeldes hetkel, kui palju mul juba erinevaid kokaraamatuid ja erinevaid paljundusi-väljaprinte sellealaseid on, siis kogu on juba hirmuäratavalt suur. Aga mulle meeldib see. Kord nädalas sorida ja välja otsida mõned toidud, mis siis nädala jooksul ka ära teha. Uued ja huvitavad maitsed on alati oodatud. Iga äratehtud retsepti juurde kirjutan ka alati väikse kommentaari, kuidas välja tuli, maitses või mida teinekord võiks teisiti teha. Teinekord sama retsepti peale sattudes on kohe hea teada, kuidas oli.
Jõulu 1 ja 2 püha on kulgenud aus olles niisama mölutades - magades, lugedes ja süües. Mõned päevad peab veel natuke tööd ka tegema ja siis saab minna vastu uuele aastale, mis loodetavasti tuleb parem kui vana.
Aasta saadame ka vast ära maal, mis seal linnas ikka konutada. Siin hea soe, kaminas tuli, hea toit laual, telekast loodetavasti midagi head vaadata, keskööl mõned raketid lasta ja siis magama minna. Mis see vana-aasta õhtu muud ikka ole.

pühapäev, 20. detsember 2009

Jõulude eel..

SPA's sai käidud ja oli väga väga vahva üritus. Sai end alustuseks leotatud ca 3 tundi igasugustes basseinides ning seejärel võetud ka väike massaazivann. Hea söök ja ööklubi, ning sellega üritus lõppeski. Õhtu ja järgnev päev olid tegelikult jube väsitavad ja taaskord tuleb au anda veele, kui heale unelesuigutajale. Seda enam, et viimasel ajal on mul suuri raskusi magamajäämisega ning sellest tingituna ka rasked hommikud.
Tööl on õnneks kulgenud ka rahulikumas rütmis ning loodan et peale jõule jääb veel vaiksemaks, et siis nautida rahulikku pühadeaega. 23 peale tööd saab kohe kimatud maale, et alustada jõulukoogi küpsetamisega, et jõululaupäeval juba rahus muid toimetusi teha - liha, kapsas, vorstid, küünlad surunaeda ja siis hiljem juba nautida terve pere seltsis rahulikku jõuluaega, seekord küll liikme võrra vähem, aga südames on ta meiega.
Jõulukingid on ka õnneks kõik soetatud ja söögikraam ka, mis maale sõidu ette võtavad. Viimased toimetused saigi sel nädalavahetusel veel jõuludeks tehtud - kingid pakitud, toad koristatud ning magusaüllatuse valmistamine. Igatahes välja näevad väga isuäratavad. Kui üllatuse saajatel kingid käes, siis panen ka siia pildi.
Muude toimetuste vahel olen ka ikka korralikult koolis käinud, viimane kord ongi veel homme, peale mida siis 1,5 ndl vaheaega. Vähe tegelikult, koolivaheaeg ju tegelikult 11dani. Aga no meie peame ju targaks saama. Terve detsembrikuu oleme olnud jõululainel - lugenud tekste Rootsi tradistioonide kohta, kuulanud jõululaule, maiustanud piparkookidega ja kommidega.
Vahepeal on olnud ka filmielamusi:
"Mehed kes jõllitavad kitsesid" - vaadatav, aga taaskord minu jaoks selliste naljadega, mis minu meelest pole naljakad, nagu ka Office ja Simpsonid. No mina kehitan õlgu, kui teised naeravad. Nii läkski ka seekord.
"Big Lebowski" - taas minu jaoks täiesti mõistetamatu film. Absoluutselt ei saanud asjale pihta. Mingi mõttetu jauramine.
"Moon" - taas pean tõdema, et kummaline film minu jaoks. Algus oli nagu paljutõotav, aga siis kiskus käest ära, aru ei saanud midagi ja lõppes samakiirelt. Hiljem siis seletati mulle asja point ära, peale mida ikka arvasin et kummaline see siiski oli.
"Noorkuu" on mul ikka vaatamata, ning tundub et asi jääb uude aastasse, kui ma taha just enne jõule veel kiirkülastust kinno teha.
Kööginurk:
Hakkasin mõtlema, et mida huvitavat ma vahepeal siis ka teinud olen ja ainsad mis meenuvad on Itaalia pada ja Pelmeenivorm. Mõlemad olid väga maistvad.
Vana hea lahtine tomatipirukas oli ka eile teemaks - sai valmis ja sama kiirelt ka otsa. Ning tänane magusaüllatus, aga sellest siis kunagi teinekord pikemalt.

Rahulikke pühadeootust..

teisipäev, 1. detsember 2009

Veel..

Tahtsin eelmise postituse jätta vaid vanaema mälestusena, seega muu toimuva panen eraldi kirja.
Peale selle, et tuli jätta hüvasti oma lemmikpersooniga, tuli edasi elada ka reaalset elu. Tööl olin suht koht udu, kuna hing oli valus ja palju millele mõelda. Õnneks soosis seda ka vaikne aeg. Trenni otseloomulikult ei jõudnud, aga ainus mis kõige enam tähelepanu sai oli "Jamie kokakool". Sealt juba tehtud päris mitmed maitsvad road:
* Kana-porru stroganov
* Tomati püreesupp
* Shampinjoni-koorekaste
ja ebaõnnestumine
* Loomaliha tumeda õlle hautis - siin arvan et sai määravaks see, et kuna kasutan gaasipliiti, siis väikseks keeratud tuli osutus ikkagi liiga tugevaks. Enne esimese haudetunni läbisaamist(kokku pidi olema 3 tundi), mõtlesin et vaatan mis seis on potis ja siis selguski tõsiasi, et jama värk. Põhjas enamus. Mis siis ikka, kallasin kõik minema ja kimasin poodi uute asjade järgi, millest valmistada midagi muud. Hautise lubasin uuesti ette võtta jõulude paiku maal ja proovida seekord gaasi asemel elektripliidi või kamina ahju. Loodan et õnnestub. Peale seda hautise jama tuli kohe ette stseen filmist "Julia&Julie", kus ühel peategelasel juhtus sama ja siis helistas järgmine päev tööle ja teatas et on haige, kuigi ise proovis kõike uuesti. Mina nii paha polnud ja lükkasin asja tulevikku. Kuid filmi soovitan soojalt - üks hea vaatamine üle pika aja, seda enam kui kokkamine natukenegi huvi pakub.
Peale ebaõnnestumist panin korra Jamie kõrvale ja taas tuli ette võtta teiste raamatute lappamine ning valikusse tulid chilli con carne ja kana-karrikaste. Kana olin enne teinud, seda tean juba ette et ülihea, kuid chilli oli esmakordne ja tuli ka supermaitsev. Nii et 5-1 on seis õnnestumise ja ebaõnnestumise vahel. Ei heida meelt:).
Laupäeval sai ka juba enamus jõulukinke soetatud, vähemalt seegi kaelast ja ei pea enam tunglema kuskil kaubanduses. Seda enam et esimene advent juba läbi ja jõul on kohe kohe käes - see aeg läheb linnutiivul, nagu alati.
Homme on tegelikult juba esimene jõululainele viimine, nimelt töökohaga jõuluüritus teatrikülastuse näol. Loodame et on vahva etendus.
Koolis sai ka juba loetud tekste kuidas peetakse jõule Rootsis ja kuulatud ning tõlgitud jõululaulu, mis eestikeeles peaks olema umbes miskit sellist - "Kui küünlad põlevad". Nii et igati jõulu pressihb aknast ja uksest, vaid lumi on puudu.
Nädala lõpp tõotab, kui töö vähegi lubab, tulla SPA-lainel. Üks koostööpartner kutsus aastat lõpetama väikse kutsega "sanatooriumisse tervist parandama". Sihtkoht Saaremaa Grand Rose, loodan et kõik laabub ja väike kosutus tuleb ainult kasuks, mis sest et tööüritus.
Filmidest natuke veel.
Eespool sai juba mainitud et kavas oli:
* Julia&Julie - meeldis väga
siis peale selle veel:
* The Box - suht kriipi, treileri järgi oleks oodanud paremat. Kuidagi imelikuks kiskus.
* Hangover - lõbus komöödia vahelduseks.
* 500 days of Summer - klassikaline armun-ei tea mis teha-jätan maha romantiline komöödia. Ei pakkunud väga pinget.
Ees ootab, kui kinos vähegi massid rahunevad, Videviku saaga teine osa "Noorkuu". Ei oska hetkel midagi oodata sellest. Esimene osa oli täitsa hea, hetkel isegi loen selle kohta raamatut, samuti väga hea. Mäletan et kunagi kodus küsiti, et kas Twilighti tahad vaadata, ma olin umbes misasja, polnud kuulnud midagi sellest enne ja film osutus täitsa vaadatavaks ja tekkis ka huvi, mis edasi. Aga esmalt ootan masside kadumist, et siis inimese kombel rahulikult kinno minna. Eks me näe millal see aeg saabub.

Ja sellega vist kõik..

Hing on haige...


Möödunud nädal oli minu jaoks üks rängemaid mu elus. Jätsin hüvasti ühe parima sõbra, ühe parima vanaemaga, kes üldse ilmas olla saab. Ta lahkus meie hulgast nii kähku, et vahel on tunne, et tegemist pole reaalsuse vaid ühe halva unenäoga. Kui see vaid nii oleks. Kahjuks mitte.
Alles 2 nädalat tagasi viisin ta koju maale, peale mida tuli nädala pärast esimene ehmatav telefonikõne, kus sain teada, et ta on toodud tagasi linna haiglasse ja olukord ei ole hea. Järgmised 2 päeva käisin teda vaatamas veel viimased korrad, peale mida ta otsustas, et parem on minna sinna, kus on ilusam elu. Kõigest poolteist nädalat peale lõbusat kojusõitu. Õnneks jõudsime nende paari päeva jooksul kõik temaga hüvasti jätta.
Aga see lihtsalt pole aus. Elu on kuradima ebaõiglane - võtta meilt positiivseim, energiliseim ja südantsoojendavaim persoon ja seda nii kähku. Ta polnud ju veel nii vana, et minna, kõigest 69.
Alles see oli kui käisime koos lõunamaa päikest nautimas, alles mõned kuud tagasi metsas seenel ja kõigest 2 nädalat tagasi sõitsime koos koju. Ma ei suuda seda kõike uskuda.
Jätsin temaga lõplikult hüvasti reedel Pärnamäel, kus olid teda ära saatma tulnud paljud tema lähedased, sõbrad ja kaaslased. See oli emotsionaalselt väga ränk hetk, kus pidin silmitsi seisma tõsiasjaga, et näen teda päris viimast korda enda ees.
Kui olin teda vaatamas käies suutnud olla tugev ja mitte pillida, siis seal toimus murdumine, kus pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Ta oli ju parim mu elus, kes võeti nii äkki. Meil oli palju vahvaid plaane, mis veel koos teha, kuid kahjuks plaanideks need jäidki.
Hiljem kui inimesed püüdsid teda meenutada jäid mulle kõrva kumama vaid ühed ja samad laused - "Ta oli parim inimene siin maailmas"; "Ma ei teaks hetke, et ta oleks olnud kunagi kuri"; "Ta oli mu parim sõber" jne jne..Aga nii see oligi - ma ka ei mäleta näiteks momenti, et ta oleks kunagi minuga kuri olnud. Mitte ainsamatki korda ei meenu ning parim inimene ja sõber oli ta ammuilma.
Vähemalt on mulle jäänud pea 28 imeilusat aastat, mida meenutada, kus ta oli mulle toeks ja seltsiks.
Jään igatsema eelkõige meie lõbusaid jutuajamisi- võisime rääkida tundide kaupa, meil oli alati millest vestelda; tema armast naeratust ja sooja südant...


Minu südamesse jääd sa alati
Jään sind kohutavalt igatsema
Puhka rahus

reede, 20. november 2009

Kultuurielamused

Taas nädal möödas nagu niuhti ja peab mainima, et see on olnud suht kultuurilembene. Mis iseenesest on ju hea.
Esmalt siis kino ja "2012" - kui aus olla, siis minu meelest täiesti mõttetu film. Ohtralt täis pikitud eriefekte, mis olid nii ebareaalsed, et naer lihtsalt tuli peale. Oleks võinud olla natuke reaalsem, mis tähendanuks küll rohkem nuttu ja kaotusvalu, aga see oleks teinud filmi jälgimise huvitavamaks.
Sisu kui selline oli tegelikult ju täitsa huvitav teema poolest, aga selle ekraniseering täiesti "bullshit".
Reedel sai siiski võetud suund maale, kuigi väsimus tappis. Laupäeval sai väisatud raamatukogu, et lugemisvara täiendada ning õhtul vanaema sünnipäev. Pühapäeval sai varakult hakatud tagasi liikuma, et minna Dinosauruseid vaatama, aga linna jõudes oli selline elu väss, et viimane mis näha tahtsin olid dinod. Nii saigi piletid antud väiksele põnnile, kellele oli see uudistamisväärt. Teine plaanitud kultuurisündmus jäi siiski külastamata.
Raamatutega alustasin tegelikult juba nädalavahetusel, kui ema soovitas lugeda "Elusalt põletatud", mille suutsin läbi võtta vähem kui 24 tunniga. Sisu oli siis Läänekaldal sündinud naisest, keda üritati aumõrva (ta valati bensiiniga üle ja pandi põlema enda õemehe poolt) raames tappa, kuid saatus tahtis teisiti ja ta jäi ellu. Seda enam, et ta oli mõrva sooritamise ajal pea 6-7 kuu lapseootel.Laps siiski sündis tervelt. Üks eurooplasest abiorganisatsooni töötaja viis asja niikaugele et päästis ta kohutavast seisukorrast kohalikust haiglast, kus ta sisuliselt oli jäetud surema. Tema ja ta lastekodust üles otsitud imik viidi Euroopasse, tingimusel et tema vanemad võivad öelda, et ta suri, et sellega päästa oma pere au. Euroopas anti talle igakülgselt abi ja naine alustas uut elu, abiellus, sai veel 2 last. Kuigi esimene laps, kes ka jõhkra mõrvakatse üle elas oli antud kasuperre, otsis ta üles ja üks pere oli taas ühendatud. Seda lugedes tuli tõesti tunne, et appi appi see on ju 21 sajand, aga sellised asjad ikkagi juhtuvad. Oli karm ja ka kurb raamat, aga soovitan soojalt lugeda. Minule väga meeldis.
Teisena sai ette võetud taaskord "Minu ..." sarjast veel lugemata "Minu Austraalia", mille sisus samuti ei pidanud taaskord pettuma. Kahjuks on sarja raames veel lugemata päris mitu teost(Minu Itaalia, Minu Soome, Minu Eesti), aga need püüan ka raamatukogust lähiajal kätte saada. Väga populaarseks on asi muutunud ja ei saa enam kuidagi löögile.
Kolmanda raamatu pidin esiteks raamatupoest koju tooma. Saagiks oli siis Jamie Oliver "Kokakool". Olin raamatu kohta kuulnud vaid kiidusõnu ja kuna olles ühe kindla poe püsiklient oli parajalt üllatusena just sellele teosele hea hind ja nii ta siis koju tuligi. Eile sai raamat läbi sirvitud ja arvatavasti juba eesootaval nädalavahetusel saab miskit ka juba teoks. Olin ammu juba igatsenud oma kogusse Jamie Oliveri teoseid ja nüüd sai ots lahti tehtud ning jõuluvanale on ka juba soovi avaldatud tema teiste teoste osas. Ja ka muude kokaraamatute osas, nii et peale jõule on siis saak näha:).
Vaadates hetke kogu on number juba suht korralik, aga hobi on hobi.
Kokkamisest üldiselt, siis käesoleval nädalal sai ka jätkatud trendi veel mitteproovitud retseptide osakonnas ja tulemused tulid head.
Kui aga rääkida selle nädala tippsündmusest, siis selleks oli eile aset leidnud kokakool, kus ühe koostööpartneri kutsel sai valmistatud profikoka käe all Itaalia hõrgutisi. Õpetajaks oli Heimar Kuuskler ning menüüs oli:
*Bruchettad tomati-basiiliku salsaga
*Tagliatelle pasta Portobello seente ja koorekastmes
*Klassikaline Tiramisu



Üritus laabus veini saatel vahvasti ja mina omalt poolelt lõin käed kaasa nii mitmegi roa juures ja toidud oli imemaitsvad. Samuti saime huvitavat teada erinevate soolade ja õlide kohta. Teinekord saab poes teadlikumalt juba riiulite vahel uurida.

Ja kui ka sporti kultuuri osana võtta, siis sel nädalal ka 2 korda trenni jõutud ja mingigi märk maha pandud.

Eesootav nädalavahetus tõotab tulla lebo, mis täitsa kulub marjaks ära. Igahates kavatsen teha mitte kui midagi:).

esmaspäev, 9. november 2009

Vahepealseid hetki..

nagu lipsti on möödunud kuu viimasest sissekandest, seda ka asjaolude tõttu, kuna kodus on arvuti õhtuti hõivatud ja tööl pole olnud lihtsalt mahti-tahtmist kirjutada.
Aga täna teen erandi ja võtan selle natukese et kirja saada, mis vahepeal toimunud. Ei hakka siin ajaliselt midagi järjestama, vaid igast teemast natuke.

Esmalt töö - on olnud nii ja naa, ehk maakeeli hullumist ja jala kiigutamist, kuigi õnneks nö vahepealset kõige rohkem. Töö raames sai ka komandeeritud end Riiga kaheks päevaks, et õppida natuke sisemist filosoofiat ning uut programmi. Eemaldumine Tallinnast oli tegelikult päris karm - hommikul hirmvara lahkumine, terve päeva koolitamist ja siis õhtul veel sotsialiseerumine, mille tulemus järgmine päev koolituse jätk oli ikka ilge sisemine võitlus unega. tagasi koju alles õhtul hiljem ja otsejoones unedemaa. Kogu selle poti tegi ka keeruliseks see, et olin end natuke vist oma tegemistega üle pingutanud, mis andis lõpuks märku sama nädala algupoolel trennist tööle mines..

Trenn - muidu hästi tublilt käidud. Otsustasime et käime hommikul enne tööd, siis õhtud vabad ja muid treenijaid ka vähem. Aga siis jah eelmine nädal peale trenni tööle kõndides hakkas kloppimine ja enesetunne keeras nii halvaks, et oli juba hirm et nonii, siit palat terendab silme ees. Aga kontrisse jõudes läks olek paremaks, trennile tõmbasin selleks nädalaks kriipsu, samuti hommikusele kohvile ning kummelitee oli mu uus sõber:). Oleks Riia ka canceldatud oleks olnud parem, aga kus siis sellega. Nüüd püüan taas vaikselt end ka trennilainele viia - teen väiksema koormusega ja vähem aega, lootes et asi ei kordu. Ja lumi tuli ju ka maha siin vahepeal - nii et varsti ka lootus talvehooaeg avada:).

Shoppamine - ilma selleta ju ei saa! Esmalt sai emaga tehtud suurem tuur mööda poode, kust kohe sai väga "vajalikke" asju soetatud. Kui aus olla olid enamus väga vajalikud. Viimasel nädalavahetusel olin otsustanud teha sõbrannaga kaltsukatuuri, mis tipnes päris paljude ostutega. Esmalt otsisime üles minu lähedalt ühe väikse kuid meie jaoks veel tundmatu poekese. Seal sai siis kohe varu täiendatud minu jaoks uue kootud kleidi ja pea tutikate kingadega, mille üle on mul tõsiselt hea meel. Minu jaoks vast harjumatult kõrged, aga üliarmsad, samas suht pidulikud. Nüüd siis kodus aeg-ajalt kannan et harjutada end nendega. Edasi "Moodne Kärbez", kus sai täiendatud aksessuaaride ridu uute kõrvarõngaste näol - vilditud suured lillede. Lõpuks jõudsime välja Balti Jaama turule, kus veetsime päris pikalt aega ning kust kotti saabus 2 uut eset. Õhtu lõppes eriti hubases ja mõnusas Kalamaja kohvikus "Boheem". Tõsiselt chill päev.
Samuti sa ka korra Mardilaadalt läbi lipatud, kust sai vaid toiduasju soetatud - head põdravorsti, suitsusinki, suitsulesta ja eestimaist juustu. Muidugi oli seal hunnikus originaalehteid, mida oleks võinud soetada, mis ka peaagu juhtus, aga suutsin endale vastu hakata.

Kino- sai käidud vaatmas "Ajaränduri naine", mis kui aus olla ei jätnud mingit sügavat elamust. Oli romantikat, oli natuke ka põnevust , et kuhu ta nüüd kadus või mis saab, kuid kokkuvõttes suht harju keskmine. Eeloleval nädala ootab ees "2012", eks siis näis, mis see endast kujutab.

Kool - polegi seda siin vahepeal yldse maininud, aga läheb hästi, õpetaja on hea, grupp ka normaalne. Eriti hea on see et meid on vaid 9, see teeb ka olemise hubasemaks ja õpetajal on kõigi jaoks aega. Seoses Riiaga jäi nüüd kord vahele, aga täna olen taas platsis. Igatahes usun et see aasta ei jää viimaseks, loodetavasti.

Muud - viimasel ajal olen kõvasti ette võtnud igasuguseid toidukatsetusi. Paljundusi-väljaprinte on tekkinud niipalju, et sai kõik korralikult ära sorteeritud ja sealt nüüd siis järjepanu uusi ja huvitavaid asju proovitud. Viimase ahja lemmikute hulka on kuulunud - tagliatelled päikesekuivatatud tomatitega, tatra punase peedi-hakkliha vorm, saiavorm õuntega, samuti sai alustatud jõulueelse verivorsti katsetustega. Esmane valik Rakvere toote näol osutus minu jaoks igatahes väga heaks. Uusi ja huvitavaid kokaraamatuid on ka silma hakanud, millele igatahes püüan lähiajal arvatavasti käpad taha ajada, kuigi vahel tekib juba mure - kuhu ma need kõik panen:), aga mulle nii meeldib neid nö alguses lugeda ja hiljem kui huvi ja aega katsetada erinevaid asju. Viimane restorani külastus tõi ka külastatud kohtade listi uue koha - Sisalik. Täitsa mõnus hubane ja maitsvate toitudega koht, tiba kallim kui nö keskpärane paik, aga hind vääris end. Seda enam et tähtpäev mille puhul sai käidud, on seda väärt.

Eesolev nädal peaks veel peale kino tooma ürituste listi Dinosauruste show, eks näis kas lõpuks jõuame sinna, kuna plaan reedel maale minna. Polegi tükk aega käinud ja korraga ka vanaema sünnipäev, kust võiks viisakusest läbi astuda.

Ja ongi vist kuu aja meenutused otsas, igatahes hetkel rohkem ei meenu.
Loodan et järgmine paus nii pikk olema ei saa..
Kui mahti saan siis riputan ka piltide alla viimase reisi meenutusi.
Seniks Ädjo...

neljapäev, 8. oktoober 2009

Viru Raba 7.10


Kui juba hoog sisse võtta, siis kirjutan kohe ka teise postituse.
Eile trotsides vihma ja kurjakuulutavalt tuult sai käidud Viru rabas matkamas kliendiürituse raames. Kuna hommikune väsimus oli veel kontides ja ilm ka just suurepärast päeva ei soosinud, mis sellest et teisipäev oli ilus ja täna ka, olime meie just valinud kõige vihmasema-tuulisema matkapäeva. Aga see selleks, seljas olid soojad riided ja peal korralik keep, ning matakajuht ees, kulges päev siiski täitsa hästi.
Esmalt sõitsime siis linnast Lahemaa Rahvusparki, kus läbisime Viru raba õpperaja 3,5 km, mis tutvustab Eestile tüüpilist rabamaastikku -ja taimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Peale seda sõitsime juba bussiga edasi Oandu loodusmetsa õpperaja juurde, mis tutvustab vanu rannamoodustisi, metsa arengu erinevaid etappe ning kooslusi, metsloomade tegutsemise jälgi. Rada ise on küll 4,7 km pikk, kuid läbisime vaid lühikese osa, et nö maitse suhu saada. Seda enam et kohe alguses oli näha et möödudnud nädalavahetuse torm oli ka jätnud oma jälje sinna. Puid oli risti-rästi maha kukkunud. Aga kuna meil aeg oli nagunii limiteeritud, siis oligi hea põhjus tagasi pöörduda bussi juurde et võtta ette sõit Altja kõrtsi poole, kus ootas kosutav kõhutäis. Kõhud punnis jõudsime tagasi linna juba hilja õhtul, kust siis mina maandusin koju 22 paiku ja otsejoones värskeõhumürgituse saatel voodi. Hommik saabus valutava kurgu ja siiani kestva väsimusega.

Lagos 22-30 sept 2009


Olles tagasi küll juba nädala jagu, pole olnud lihtsalt aega, tahtmist ning ka viitsimist midagi siiani kirjutada. Kuid nüüd püüan end kokku võtta ja midagi ritta seada.
Niisiis kauaoodatud puhkusest. Esmaspäeval 21sel septembril kes oli, kes mitte veel kenasti töölainel ning õhtul sai võetud suund Lõuna-Eesti poole, kus siis peale lühikest ööd lasta end sõidutada Riia lennujaama.

22. september - Peale varajast ärkamist kujunes ülejäänud päev peaasjalikult lendamisetele ja lennujaamadele. Esmalt siis Riia-London, kust peale 5 tunnist pausi edasi London-Faro ning sealt juba edasi ettetellitud taksoga Lagosesse. Kuna ajavahe oli juba alates Londonist 2 tundi siis kohale peatuspaika saime 21:30 paiku kohalik aeg. Eestis oli siis juba kellaosuti poole 12 peal. Karm aga reaalsus, et 18,5 tundi teel oldud. Nädalaseks peatuspaigaks olime valinud väikse apartementhotelli Casa Paula Lagose vanalinnas. Mõnus hubane 2 toaline korter, kus oli olemas kõik eluks vajalik. Lisaks sellele oli veel õues pisike bassein mõnede lamamistoolidega ja katusel hea vaatega terrass. Esimene õhtu mööduski siis kohe koti nurka viskamise ja magama heitmisega, sest kõigil võttis juba võimust väsimus.


23-24-25 september - Ei hakka eraldi iga päeva kohta kirjutama, kuna neid kõiki sidus üks joon - RAND. Neil päevadel kulgesime marsruudil hommikusöögi kohvik - rand - Casa Paula - õhtusöögirestoran/õllepeatused. Rannailmadeks olime teinud õiged valikud. Sooja oli arvatavasti 30 kraadi ringi (ei tea täpselt kuna mõõdikuid ei näinud kuskil), ookeanivesi karastavalt mõnus ja lamamistoolid koos sooja liiva ja külma õllega lihtsalt tshillid. Ainsa väljasõiduna võtsime ette 2 tunnise merereisi vaatamaks "grottosid" - esmalt natuke sõitu suurema paadiga kaldalt eemale ja seal juba gruppidena sõitsime kiirpaadiga vaatama looduse poolt uuristatud kaljusid ja taas tagasi mandrile. Vaatepilt oli ilus, aga kõikumine lainetes mitte nii ilus:).

26. september - Olime juba mõned päevad tagasi kokku leppinud, et siis teeme otsese päikesevõtuga pausi ja lähme bussiga Albufeirasse. Nagu tellitult oligi laupäev Lagoses juba vihmasabinaga ja jõudes bussiga sihtkohta säras päike nagu muiste. Mis sa hing ikka ihkad - seal kus pole sind sajab vihma ja seal kus oled sina paistab päike. Esmalt üritus "tunne linna" bussiga leida õige peatus kus maha astuda et jõuda kesk/vanalinna, et teha siis tutvust ka kohaliku kohviku ja poevalikuga. Leides õige tänava, käisime esmalt tänavalõpus asuvat randa imetlemas, et teha siis kohe võrdlus meie omaga ja sealt edasi juba kõhukinnitamine ning mööda kaubandust kolamine. Et kõige viimane buss läks tagasi kodulinna suhteliselt vara, siis võtsime vastu otsuse proovida ka kohalikku rongiliiklust, mis kulges täitsa hästi ja õhtuhämaruses 22 paiku olimegi tagasi Lagoses.

27-28 september - teemaks taaskord RAND. Kulgemine sama, mis 23-24-25dalgi, seega pikemalt pajatama ei hakka. Juurde vaid see, et 28 õhtul tuli taas kohvreid pakkima hakata, et minna vastu pea 33 tunnisele kodumatkale.

29. september - Hommikul kiire hommikusöök ja suund bussijaama, kust siis edasi võtsime suuna Faro poole, kus õhtuse lennuga pidime jõudma juba Londoni. Päeva veetsime veel päikeselises Portugalis shopates, kuna Faro oli juba linn "korralike" poodidega ning nädalane paus selles vallas andis kohe tunda:). Lagosest olime peaasjalikult soetanud vaid turistinänni kodustele ja omale ehteid. Õhtuhämaruses maabusime siis Londonis, kus tuli vastu pidada öö lennujaamas, kust varahommikul võtta suund Riia poole. Nii me seal üritasime jahedal põrandal leida mugav asend, et natukenegi tukkuda, kuid juba poole 4 paiku öösel saime kodinad ära antud ja shoppingualale sisenetud, kus skoor oli küll vaid varajane hommikusöök. Käes oli juba 30.september ning varahommikuse lennuga me Riia jõudsimegi, kus siis taaskord auto meid peale korjas ja Lõuna-Eestis vahepeatusega/autovahetusega Tallinna kell 18 õhtul tagasi jõudsime. Karm ülevaolek, aga mis teha. Puhkus oli ju täiega tshill!!

Täpsustuseks, et reisiseltskond koosnes peaasjalikult vaid naistest, neid kokku oli 4 ja sihtkohaks olnud armas valge väikelinn Lagos asus Portugalis!

teisipäev, 15. september 2009

Vana ja uut..

või uut ja vana, kuidas võtta.
Seekordki alustasin eelmise postituse lugemisega, kuna märkamatult on möödudnu pea terve kuu. Eelmise lõpus olnud päev möödus ka täpselt nii, nagu loodetud. Film nähtud, sünnipäev tähistatud ja maal ka oldud. Maal olen tegelikult vedelenud kõik nädalavahetused, kuna lihtsalt ei taha linnas olla ja sealgi piisavalt tegevust mis vaja enne külmasid teha. Nimelt olen neli nädalavahetust seenel käinud, kõik korrad väljunud täis anumatega. Ise ma just suur seente fänn pole, aga korjamine kui tegevus on väga meeltmööda. Nii et teised on vatti saanud nendega edasi tegelemise osas - küll marineerinud, teinud salatit, kastet, mida iganes veel..Samtui sai kuivama pandud sellesuve basiilikud, mida siis talvel täie hõnguga nautida.
Peab ära märkima ka seda, et tõeline korilusaasta on olnud. Marjul käidud, seenel, purkidesse igast kraami tehtud, imestame siin juba kes selle kõik ära sööb:).
Muus osas on kõik kulgenud tavapärast rada - töö-kodu-trenn. Raamatuid olen vahepeal samuti läbi lugenud rohkem kui üks, vahel imestan et nädala peale neid juba vaja mitu:).
Aga kuna käes on septembrikuu, siis midagi uut ju peab seal alati olema - tadaa, läksin uuesti kooli, peale 4 aastat pausi. Imelik on natuke, aga küll vast harjub. Kuigi tegemist ei ole mingi erialase asjaga, vaid keeleõppega, siis saabki see olema pigem eneseharimine. Eile oli esimene tund ja nii me seal kõik 9kesi kenasti alustasime Ast ja Bst. Õpetaja tundub ka vahva olema, seegi positiivne. Loodan et minu huvi ja senine meeldimine ei rauge siis. Pealegi natuke siin põen ,kuna kohe kohe on tulemas 3 tunnine paus õppes - taas terendab puhkus, mis juba üsna kiirelt läheneb aga loodan et see mingit suurt auku sisse ei jäta. Puhkust ootan tegelt juba ammu, kui aus olla on kopp ees kõigest ja väsimus tapab. Loodetavasti 1,5 nädalat eemal kõigest vahva seltskonnaga kannab selle eest hoolt.

Hej då!

kolmapäev, 19. august 2009

Viimase aja tegemised

Viimasel ajal on juba nagu tendentsiks kujunenud et kirjutada uut sissekannet, pean lugema eelmist, kuna mööda on läinud kõvasti aega ja meelest ammu läinud mis seal oli. Nii ka seekord.
Edasi on kulgenud elukene töörütmis, samuti trenniga, oma kolme treeningkorda nädalas oleme jõudnud säilitada, isegi käesoleva lühikese töönädala raames. Tahtejõu säilimine on isegi enda imestust väärt.
Esimene nädalavahetus peale puhkust sai taas veedetud maal, ilm isegi soosis veel päikesevõttu ja nii ma terve laupäeva kodus lamasin päikese käes uhkes üksinduses, kuna kes tööl, kes võistlustel, kes kalal. Nii hea rahulik oli.
Pühapäeval tulime linna suhteliselt vara, kuna pidin kohtuma ühe vana-vana tuttavaga, kel siis saatuse tahtel juhtus miskit telefoniga suures peomöllus ning ühendust me enam ei saanudki mitu päeva ja varajane sõit läks tühja, kuna ilm oli super. Selle aga kompenseeris kohe lõunast Kaberneeme sõit, kus sai siis tshillitud mitu head tundi.
Pärast sai tehtud terve nädal tõsist tööd peale mida lõõgastusime pika nädalavahetuse Saaremaal.Veetsime mõnusalt aega hea sõbra suvilas Mändjalas, kus ühes sai tähistatud ka tema jubileumi. Sai nii söödud-joodud-tsillitud rannas ning passitud sadamas praami järjekorras, aga üritus oli neid magamata öid ja tunde väärt. Pühapäeval koju jõudes olid sõpradeks ainult duss, padi ja järgmine selgem moment esmaspäeva hommikul.
Hea seegi, et see nädal on lühike. Kolm töökat ning trennikat päeva seljataga, ootab ees homme vaba päev, lõpuks ometi ka meie maal see juhtub. Plaanis Harry Potter hommikusöögiks, kui suudan tõusta, lõunaks sünnipäeva külastus ning õhtul tervendav maaõhk. Saab olema tihe päev. Reedel peaks nagu tööd ka tegema kodukontoris, aga vaatame kuidas päev kulgeb, loodetavasti rahulikult. Vähemalt hoian pöialt. Ja sellega algab taas nädalavahetus, minu lemmik.

neljapäev, 6. august 2009

Puhkus

Viimases postituses andsin märku, et algamas on puhkus. Nii ta oli ja nüüdseks juba pea nädal ka tööl käidud, aga pole olnud lihtsalt mahti pajatada tegemistest. Puhkuse ajal hoidsin heaga arvutist eemale niipalju kui andis ja enam vähem see ka õnnestus.
Ja puhkusest siis - 3 nädalat linnakärast eemal on ikka tõsine kosutus, mis sest et isegi vahel töökõnesid tuli vastata, aga maaõhk vist kompenseeris kõik.
Viimases postituses räägitud kontsert jäi otseloomulikult külastamata, kuna pühapäeva õhtuks selgusid juba teised plaanid ning Viljandi Folgile ka kahjuks Virvet kuulama ei jõudnud. Kahju, loodan et mõni tuur veel eakal memmel tulemas.
Kogu puhkuse aeg sai tõsiselt vedeletud.
Esimene vaba nädal oli üsna päikeseline, seega kohe oli paar rannatuuri Pärnusse ning rõdul lamamist kõht taevapoole. Raamatud, mis olid ka ripakile jäänud said ka üsna kiirelt oma lõpu. Uued sai isegi valmis toodud, aga siis kuidagi läks aeg nii käest, et pole siiani jõudnud üldse süübida. Kuna ilmad ka nii kenad hetkel, siis püüab ka päris palju väljas olla ning nii need õhtud mööduvadki. Täna on vaid tubane õhtu ja seda kohe kasutasin siis osavalt lahtiste kohtade parandamiseks:).
Korra sai ka põigatud Lätti koos emaga - käisime nostalgitsemas Ruhjas. Pisike väikelinn või alev, ei teagi kumb ta hetkel on, Lätis, kohe meie lähedal. Mäletan lapsepõlvest, et vanaemaga sai sinna ikka käidud liinibussiga kui suveti maal olime, aga sellest on oma 20 või rohkemgi aastat tagasi. Ja siis võtsime ükspäev ette ja tegime emaga juba mitu aastat plaanitud tripi ära - jalutasime Ruhjas, sõime kohalikku jäätist, ostsime lehmakommi ning kohalikku õlut ning siidrit ja siis kimasime koju tagasi läbides veel mõningad väikelinnad.
Teine nädal sadas peaasjalikult päeval vihma ning õhtud olid juba päikeselisemad - seega sai niisama tubaselt toimetatud ning õhtuti väljas tshillitud, isegi korra käisime mustikal, millest siis ema moosi keetis. Minule jäigi vaid korjamise rõõm, kuna moos pole just mu lemmik asi. Kuigi mõte on veel metsa rünnata, kuna tahaks ikka mustikakooki ka kord aastas värsketest ja eriti enda korjatud marjadest. Siiani on kasutuses olnud vaid eelmiste aastate jäägid sügavkülmast.
Suurt rõhku sai pandud ka söögi tegemisele kogu puhkuse vältel. Emaga moodustasime omamoodi köögitoimkonnad, üks meisterdas ühel teine teisel õhtul, kuidagi tuleb need mul hunnikus kokku soetatud kokaraamatud ju kasulikuks teha.Saigi peasasjalikult ette võetud just neid asju, mida siiani pole teinud ja kõik läks kaubaks ning kiideti samuti. Ja tendents on siiani jätkunud, olen enda üle uhke ka.
Viimane puhkuse nädal sai ette võetud ka väike 3-päevane trip üle lahe. Sai külastatud peretuttavaid Lahtis ja kapatud mööda kirbukaid ja muid poode ning otseloomulikult kõvasti shopatud - sest kõiki neid asju on ju nii VÄGA vaja :). Kuigi tegelikult suustin ka endale imestuseks olla tagasihoidlik, ning piirduda kohati vaid tõesti soovitud asjadega, millest puudust tundsin oma garderoobis. Peale reisu sai veel tshillitud maal mõned päevad ja siis algas taas pakkimine tagasi kodupoole linna. Õnneks oli see hea, et oli teada, et tööl midagi hullu ees ei oota ja sai kohe esimene nädal rahulikult teha eelnevate kampaaniste kokkuvõtteid ning natuke süübida juba sügiseplaanidesse. Päevad on olnud tegusad, aga see ongi hea, siis saabub kiirelt ilus päikeseline nädalavahetus nagu nüüd ju lubatakase ning teadmine, et maa ootab taas.
Koos töö algusega sai ka kohe alustatud uuesti treeningutega, püüame käia kui vähegi võimalik lõunaajal, et värskendada meeli ning saada korrakski töörütmist välja ning boonuseks on ju siis õhtu vaba. Esimese nädala skoor on kohe 3 trenni (3s tegelikult alles homme:), vast ikka jõuame) ja seda joont püüame siis ka säilitada. Küllap saab ikka asja.
Ja muud nagu polegi vist, Harry Potteri uue filmi võiks vaid veel plaani võtta, siis peaks nagu taas järjel olema linnaeluga..Ja uut puhkust on õnneks vaid oodata vaja ca 1,5 kuud, siis saab loodetavasti taas päikesel end lasta silitada.

laupäev, 11. juuli 2009

Kinoralli..

Ja nii see nädal kokkuvõttes oligi.
3 õhtut järjest kinos, see on minu käesolev rekord, tegelikult isegi 4, kuna reedel sai veel kodus filmiõhtu tehtud ja vaadatud ka hitti.
Trennidega sai tehtud kiirmaraton - esmaspäeval ja teisipäeval kohustuslikud 2 korda ja sellega on siis jokk, kuni puhkuse lõpuni.
Kino vahet kulgemine oli siis teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäea õhtu. Teisipäeval oli vaatamise all "Ettepanek", väga lõbus film, kolmapäeval "Jääaeg 3D", taaskordne sõprade seiklus oli lihtsalt väga hea ning neljapäeval "Populaarne vaenlane", selle kohta nagu ei oskagi miskit öelda - minu meelest liiga venitatud, kuigi muusika ja olustik oli väga truu ja nauditav. Ning nagu kriitikudki öelnud siis Depp ei olnud kopeerinud nö kedagi vana "pätti", vaid loonud oma tegelaskuju täiesti puhtalt lehelt. Lõpuks reedel otsustasime siis kodus lõpuks mõne filmi oma varamust ära vaadata, valituks osutus "Rentslimiljonär", tõsiselt hea film, vähemalt mulle jättis väga sügava mulje ja olen enam kui kindel et nii see elu seal olla võibki. Kurb aga tõsi.
Täna siis veel natuke pakkimist, õhtul Õllesummer ning homme juba komandeering maale ning kui hästi läheb/jõuab siis veel juba homme õhtul Viljandis Kihnu Virve kontsert.
Eile töölt lahkudes polnud ka absoluutselt reede tunnet ning veel vähem seda tunnet et järgmised 3 nädalat ma sinna jalga ei tõsta..Täiesti kummaline.Rabelemist oli ka viimane nädal korralikult, eks see ka mõjus.
Aga nüüd lähen toimetan edasi..

esmaspäev, 6. juuli 2009

Nädal veel..

..seda siis taaskordse puhkuseni.
Vahepeal pole taas inspiratsiooni peale tulnud et oma tegemistest pajatada. Nüüd püüan end kokku võtta ja tagantjärgi siiski miskit kirja saada.
Alustan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
Pikkade päevade rodu puhkuse näol oli siis Jaanipäev. Kuna ilmad olid nii nagu olid, suht-koht pilves, küll õnneks kuivad siis miskit päevitamislaadset nagu ette ei võtnudki, rääkimata ujumisest. 21sel sai siis külastattud selle suve esimest suveetendust - "Härra Punttila ja tema sulane Matti" - vahva suvekas siis Ugala poolt, nalja ja tralli kui palju, kuigi seekord jäi tükk natuke kuivemaks kui eelmised nende omad. Igatahes jään ootamaka round 2te "Charley tädi" näol.
Jaanipäeval sai tradistiooniliselt käidud laadal, tehtud natuke ettevalmistusi õhtuseks söögimaratoniks ja niisama chillitud. Õhtu saigi siis vaikselt veeretatud öösse kodus rõdugrilli tehes ja niisama ausalt öeldes passides. Aga ega midagi ei pidanudki ju tegema:). Järgmisel päeval taas tagasi linna poole et 25 taas tööle roomata, kuigi seekord vedas. Nädal oli tõsiselt lühike - 22 pool päeva kodukontor, 25dal kontoris ja juba samal õhtul sättisime end juba töökaaslastega Rootsi laevale, et teha väike kõrvalepõige ja kruiisida uue laevaga. "Baltic Queen" oli siis nagu laev ikka, ei miskit erilist minu meelest, Stockholm oma vana koha peal. Kuna reisi eesmärk oligi niisama chillida, siis laeval sai kummutatud korralikult ikka õlli ja päeval kulutatud kingi shopates. Kuid seekordne saak polnud meil kellegil väga suur, ei leidnud nagu miskit põnevat. Aga eks neid asju ole ju juba ikka olemas ka:).
Peale laeva naasmist laupäeva hommikul kodukamaral võtsime motikaga suuna tagasi maale, kuna auto kereremont oli lõppenud ja hea oleks ikka ka vahepeal katus peakohal sõita.
Ülejäänud nädal möödus tööl sõna otses mõttes "vihastades". Ütleme nii et paar korda olin juba väga lähedal avalduse lauale viskama ja ukse omajärel kinni tõmbama.
Aga hetkel millegipärast istun ikkagi sama koha peal.
Reedel sai siis osa võetud igakordsest tradistioonist - tantsupeo esimene etendus, kindlasti esimene. Kuna ise ka paar korda seal murul oma pastlaid kulutanud siis jäänud tradistioon et emaga lähme ja vaatame kindlasti iga kord kui asi taas toimub, olgu see siis noorte või üld. Kuna ilm pidas kenasi vastu oli etendus veel eriti võimas. Nagu alati. Aga eks pealtvaatajana olla on hoopis teine seis - pole seda nädalajagu trenni ja muud melu, mis selle juurde käib. Kunagi mäletan sai kadestatud lauljaid, kes saabusid alles linna nädalalõpuks, paar proovi ja oligi juba kontsert. Meie vaesed tantsijad olime selleks ajaks juba nädal trenni teinud ja kopp oli ees. Aga iga murule tulek suure publiku ees pani selle kõik unustama, sest see tunne seal on lihtsalt nii võimas. Aga enam ei viitsiks, hakkan vist vanaks jääma. Publikus vaadata on ka vahva, kohe tulevad vanad head ajad meelde.
Peale pidu oli taas suund maale, linnas lihtsalt ei taha kohe olla ning laupäeval oli ka kodukross. Laupäeval saigi siis seal passitud, õhtul küpsetatud ja vahitud laulupeo esimest kontserdit. Selles osas liitun ka kriitikutega, et see polnud rahvale. Minu meelest oli see kohutav, mitte ilma, vaid repertuaari poolest. Igatahes lõpuni ma seda ei suutnud vaadata. See-eest pühapäeval sai siis veel kord tantsupidu üle vaadatud ning lõpuks ka õige laulupidu. Pühapäevast kontserdit oli kohe lust vaadata, see oli see õige.
Kuigi ma pole meie kodumaa patrioot, siis millegipärast tantsupidu käin jah alati vaatamas, aga laulupidu eelistan teleri vahendusel kogeda. Eks tantsupeol on suur osa minu kunagisel osalemisel lihtsalt.
Ja nüüd olen siis taas tagasi kontoris, õnneks ilm on jahedaks pööranud, seega ei pea põdema rannailmade pärast. Aga no alates reede pealelõunast sooviks siiski 3 nädalat rannailma ja mitte tilkagi vihma, sest algab PUHKUS!
Kuigi tööl tundub asi vaiksemaks minema, ptüi-ptüi-ptüi, siis 2 trenni on veel ees, homme kino, kolmapäeval ka vist kino ning laupäeval veel õllekas, peale mida komandeerin end siis maale.
Ja lõpetuseks - http://www.youtube.com/watch?v=MbSGpJodSik
Lihtsalt liiga ilus..

neljapäev, 18. juuni 2009

Tagasi rutiini

Nii nüüd sattusin kohe hoogu kirjutamisega. Tegelik põhjus miks eraldi postituse tegin on väga lihtne - ei tahtnud ilusat reisikirja ära rikkuda halamisega kui halb on olla.
Rutiini sisseelamine on hiiglama raske - peal on kohutav väsimus, tööl mõtet liikuma ei saa, vihma sajab..Hallo, meil on juunikuu ja väljas nagu oktoober.
Samuti esimene mulje kodumaast - kuna üks reisukaaslane suutis oma telefoni ujuma õpetada ja see enam pärast pilti ette ei võtnud, tuli koju jõudes ju kohe uus muretseda. Lennujaamast võtsimegi suuna Ülemistesse ja autost väljudes oli siis vaatepilt: kaks autot olid suutnud vist tutvust sobitada parklast väljumisega, üks neist Lexus ja teine miskit vanemat marki. Lexuse vend lihtsalt peksis seejärel teise auto küljeklaasi sisse, rebis ukse lahti ja hakkas sealset juhti jalaga peksma. Rahvas oli äärmiselt üllatunud ja loodetavasti keegi ka jõudis politsei välja kutsuda. Lexuse noor jõmm oli ikka äärmiselt heal arvamusel endast ja alles siis kui teine osapool üritas peksu vahepeal telefoni välja võtta, hakkas too uurima et kuhu viimane helistab. Kui vastus oli politsei, siis millegipärast nooruk taandus ja arvas et on vist aeg lahkuda. Igatahes kui me mõne aja pärast poest välja saime olid mõlemad sealt kadunud ja politseid ka näha polnud.
Kusjuures niipalju kui autosid kõrvalt nägime, tundus et suurt neil viga polnudki, aga no jõmmlus on ju veres ja kohe ju hakata vaja peksma, et kahjud veel suuremad oleks. Ma lihtsalt ei oska sellise käitumise kohta miskit öelda - idioodid.

Aga õnneks homne päev veel ja ees ootamas hea pikk vabade päevade rodu, et taas puhata,kuigi 22sel kavatsen küll vajadusel nö "available" olla tööasjus läpakaga maal lamades. Nädalavahetusel on samuti esimene suvelavastuse külastus sel hooajal ja kolmapäeval taas suund linnapoole, et 25s kuidagi üle elada tööl ja õhtul alustada chilli Rootsi kruiisi näol.

Kreeta 7-14.06.2009


Nojaa möödas ongi rohkem kui nädal kui juba tagasi kodumaa pinnal olen. Kuna terast vaimu siiani pole suutnud ei töö ega pikaajaline unenägudemaal viibimine õieti taastada, siis teen endast parima et anda ülevaade kus käisin ja mida nägin.

7.06 - Varajasel hommikutunnil, õigemini öösel, kuna kella 01.45ks tuli juba olla lennujaamas läksime vastu puhkusele. Sai proovitud küll sõba silmale saada kasvõi mõneks tunniks enne lendu, aga mis ei õnnestunud see ei õnnestunud. Siinkohal pettusin ka kohutavalt Tallinna Lennujaama töö korralduslikus pooles. Olles korralikult 2 tundi enne kohal, oli järjekord juba uksest välja, töötas vaid 1 chek-in kassa, millele lisandus mingi aja järel ka teine, aga vaatamata sellele seisis enamus rahvast järjekorras üle tunni. See oli lihtsalt üle mõistuse, mingi peata kana draama seal igatahes oli, kuna keegi ei saanud enam aru kuhu lauda siis lõpuks tuleb minna ja mida teha - üks rääkis üht ja teine teist. Seega loobusime jooksutamisest ja seisime oma 1,5 tundi ühes rivis kui lõpuks oma asjad korda saime. Ma ei kujuta ette mis oleks saanud siis, kui samal ajal oleks läinud välja ka veel teisi lende. Uskumatu. Tänu mõnusale venivale järjekorrale hilines meie väljalend korralikult üle tunni ja seda öösel, mis lõppes sellega et jõudes lõpuks sihtkoha hotelli, polnud me muuks enam võimelised kui teha kiirem ring meres ning suikuda natukenegi unne enne infotundi, mis pidi juba samal õhtul toimuma. Sisuliselt 48 tundi ülevalolekut (alates siis laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni). Lennujaamas oli juba magamine välistatud seetõttu et keegi ju ei teadnud mis kell see lennuk siis lõpuks väljub, kuna ilmselge oli see et õigel ajal see kohe mitte ei toimu. Lennukis seevastu kiirelt peale õhkutõsu anti ette juba söök ning korralik turbulents, seega oli välistatud ka sealne magamine..Algus hakkas igatahes kurjakuulutavalt.
Kokkuvõtvalt pühapäeval siis korralikult pikaks veninud öö, sõit lennujaamast Adelianos Kampose'sse, kus asus siis meie peatuspaik, väike ujumine, pikutus ning enne õhtusööki korraldatud infotund.
Olime seekord seisukohal et büroolt võtame nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Asi lõppes siis sellega et ostsime ühe ekskursiooni ning tellisime auto.
Peale õhtusööki polnud enam suurt miskit kui vajuda unne, sest väsimus oli kohutav.

8.06 - Taaskord varajane ärkamine, kuna ainus ametlik ostetud ekskursioon toimus just sel päeval. Teekond oli Elafonissi. Kuna eesti gruppi kokku ei saadud, siis liitusime vene omaga. Palju ma seal aru ei saanud, aga eks vaadata oli rohkem ning ema-isa tõlkisid ka muud juttu. Teekond algas siis veel mõningate inimeste pealekorjamisega, peale mida oli meil esimene peatus mägedes Agia Sophia koobaskirikus. Tegemist oli siis koopasse kunagi ammu ehitatud kirikuga, mis asus korralikult võhma vajava trepist ülestõusmise kaugusel. Peale seal ronimist ja kohustuslike turistipiltide tegemist suundusime edasi ühte vanasse kloostrisse(oli vist, kuna nime ei mäleta, aga pilt mis leidsin eeldab et tegemist sama kohaga), kus sai siis natuke sees ringi luusitud ja üht vana munka isegi kohatud. Tegelikult tema seal vist ainus elanik oligi, kuna enamus ruumid oli kohandatud muuseumi laadseks - a'la selline nägi välja munga tuba, selline oli köök jne jne.
Peale seda võtsime suuna oma päeva eesmärgile - Elafonissi rand - peaks olema siis ainulaadne roosa liivaga rand, kuid mida me ei näinud oli roosa liiv. Giid oli bussis küll rääkinud kuidas ta peaks roosa olema ja kuidas seda näha, aga keegi meie omadest polnud sellele nii tähelepanu pööranud. Koht iseenesest oli super, kohutavalt selge vesi (mis oli tegelikult igal pool) ning väga-väga ilus laguun, koht kus hea veeta järgmised kolm tundi oma päevast. Peale tohutut hunnikut pilte, ujumist, päikesevõttu ja jalutamist hakkasime vaikselt tagasi kodupoole tüürima. Mõned kohustuslikud mee ja raki ostimise vahepeatused ning bussijuhi ning giidide söögipeatus ning tohutu hunnik mägesid ja tagasi hotellis me olimegi.
Õhtul veel keretäitmine hotelli restoranis ning esimene osturing kohalikus külas, kus jagus restorane jm poode kuhjaga - ikkagi ju turismipiirkond.
Kohalikus külas just seetõttu et suurem linn Rethymnon asus meist 8 km kaugusel, kuid sinna oli plaan juba asutada end järgmisel päeval.

9.06 - Lõpuks ometi vaba päev, kus siis magasime pikemalt ning peale kosutavat hommikusööki oli vaid üks suund - RAND, mis õnneks oli meil kohe ukse all ja toast hea otse ujuma lipata. Pool päeva sai end siis praetud ja lugematud arv kordi ujutud. Vesi oli ikka meie mõistes ülisoe, ei usu iialgi et isegi parematel päevadel meie randades sellise temperatuurini küüninda võiks ja tegemist oli veel hooaja algusega. Pealelõunat otsustasime võtta bussiga siis suuna Rethymnon'sse, kus käisime ja uudistasime vana Veneetsia kindlust, sadamat, mosheed ning purskaeve.
Kuna sel päeval tundus ilm olema kohutavalt kuum, siis peale pikka jalutuskäiku vanalinnas otsustasime aja maha võtta ühes kohvikus ja lihtsalt jälgida inimeste kulgu. Näod ikka ilmestasid igasugust emotsiooni, kes kuulas huviga oma grupi giidi, kel oli totaalselt "kopp ees" jne jne. Linnas sai ka juba soetatud esimesed kingid kodumaal ootavatele sõpradele ning kohalikke ülimaitsvaid puuvilju ning kimasimegi bussiga tagasi kodukülla. Õhtul nagu ikka söök, õllega chill rõdul, päikeseloojang ja läbi see päeva taas oligi.

10.06 - Hommikul toodi siis meile tellitud rendiauto, kus siis WV Polo asemel pidime leppima Toyoto'ga. Aga mis seal ikka, auto seegi. Sel päeval olime siis mõelnud võtta suuna Iraklionisse, et minna tutvuma Knossose varemetega. Kohale jõudes tegime umbes tunniga sellele kohale tiiru peale. Emotsioonid olid positiivsed, kõik oli väga vahva, kuigi rahvast oli meeletult. Tuli seal pareerida erinevate rahvuste vahel et ka meie üksiküritajad saaks miskit vaatada, kuid ring sai tehtud ja kõik nähtud. Kuigi troonimissaali me ei hakanud sisse pressima, kuna järjekord sinna sisse oli oma paarsada inimest. Arvan et pildi pealt sai ettekujutuse sellest kätte piisavalt. Peale auto läbisurumist linna liiklusvoolust võtsime suuna tagasi kodupoole, kuigi edasine plaan nägi ette võtta mingi hetk suund lõunasse. Nii saigi tee pealt maha keeratud et külastada esmalt Melidoni koopaid, kus sai näha lummatud vaateid mis sinna sajanditega tekkinud. Naljakas oli ka see et koos meiega oli samal ajal sees veel 2 naist, kes osutusid eestlasteks:), nii et väike küla Kreeta saarel ja ikka kodumaa tunne. Maailm on ikka väike. Kuigi peab tunnistama, et kõikidel päevadel kohtusime mõne eestlasega kes polnud meie hotellis ja seda nii ühel pool kui teisel pool saart.
Koopad üle vaadatud suundusime Margarites'e külla, mis oli tuntud oma keraamilisuse poolest, nimelt oli see linnake täis keraamika müügikohti ning workshopi võimalusi. Tegime jalutuskäigu linnas, peale mida kerge lõuna ning hakkasime tagasi keerutama läbi mägede oma peatuspaika. Üks tubli 8 tundi tuli sõitmist-ekskurseerimist.
Ma arvan et õhtul sai taaskord külakeses shopatud ja rõdul chillitud.

11.06 - Teine päev autoga. Selleks päevaks olime otsustanud et peame jõudma saare lõunaranda ning teha peatused teele jäävatesse huvitavatesse küladesse. Saigi siis suund esmalt võetud Spili küla peale, kus hakkas silma hästi palju käsitööd, aga samas ka palju nö ehedemat elu kui kuurortis, mis on tegelikult palju huvitavam ja vaatamisväärsem. samuti oli seal hästi huvitav nö purskaevude jada, mida siis troonisid lõvipead, kust pidi jooksma täiesti joodav vesi mägedest. Igatahes jooma me ei hakanud, vaid jalutasime linnas tiiru ning edasi võtsime suuna Moni Preveli peale, kus sai esmalt kaetud kindlust ning edasi suundutud Preveli randa, kus ilutseb palmimets ning merre suubuv magevee jõgi. Auto ära parkides saime aimu et ega see teekond rannaliivani just kõige kergem pole - oma paarsada meetrit tuli alla laskuda mööda keerlevaid ja kividest ehitatud treppe, aga vaade ülevalt oli seda väärt ja kutsuv merevesi samuti. Rannani jõudes tegime esmalt tiiru palmimetsas, mis oli tõeliselt huvitav, peale mida jäime mõneks ajaks paikseks, et ujuda ja päevitada. Ujumisest küll eriti asja ei saanud, kuna vesi oli väga külm võrreldes kodurannikuga, aga korraks end jahutatud saime ja päikese käes kuivatatud ka.
Peale mõnusat kosutavat hetke hakkas kogu päeva hulleim osa - tuli taas see paarsada meetrit ronimist ette võtta, aga seekord ülesmäge. Ütleme nii et peale korduvaid vahepeatusi, kurgust lõpmata allavoolavat joogivett ja lõõskavat päikest olime 15 minutiga tagasi üleval, aga no ega surm kaugel polnud. Imestasime seejuures et kuidas inimesed sellise palavaga veel suudavad Samaria mäekuru läbida, mis on 16 km matkarada üks suund. Kerge see olla ei saa. Autos õnnelikult tagasi võtsime suuna Kourna järve poole, mis on siis ainus magevee järv kogu saarel, mis lummab ka erinevate värvivarjunditega. Alla kaldale me minema ei hakanudki, kui olime leidnud mõnusa panoraamvaatega lõunasöögi koha, kust sai siis kogu ülevaate. Ja ega mis seal ikka muud oleks teha olnud kui ujuda või vesirattaga sõita. Kuna väsimus hakkas ka vaikselt peale tulema, siis otsustasime peale taas 8 tunnist päeva võtta suund hotelli poole. Sinna jõudes jätsime auto sinnapaika, ujumine juba armsaks saanud kodurannas ning niisama chill õlle ja kohaliku baari kokteilidega.

12.06 - Päev rannas. Ja seda ta oligi, terve päeva vaid lamasime ühe erandiga siiski. Isa oli juba teisipäeval märganud, et rannas saab teha parasailingut, küll natuke meie hotellist eemal aga paraja jalutuskäigu kaugusel. Ja nii ta siis mind kaupleski, et tuleb ikka asi ära teha, et midagigi ekstreemset meenutada reisist ning kuna 2 inimest oli tunduvalt kasulikum hinna poolest, siis üksi minemine oli välistatud. Olin sama asja juba kohanud ka paar aastat tagasi Türgis, aga siis jäi asi julguse taha, kuna õhkutõus toimus paadi pealt, Kreetal aga rannast. Nii me siis läksimegi, traksid peale ja vest selga ning kaks sammu jooksu paadi järel ja õhk oligi varjul all ja meie õhus, ning igasugune hirm oli kadunud. Väidetavalt kestis sõit umbes 7 minutit ja max kõrgus 100 m. Vaade oli loomulikult mega, üleval oli üllatavalt vaikne ning otseloomulikult tuli teha ju ka meile napikas - kui paat ringi keerama hakkas, rauges ka hoog ja meie liuglesime vaikselt vee poole, nii oligi et jalad puudutasid vett ja samal hetkel tõsteti taas kiirust ja õhus me lendlesime taas. Aga vahva oli see et all rannas olevad inimesed lehvitasid ja hõiskasid kui nende kohal olime:). Pehme maandumine toimus siis vette, suht kalda lähedal, kus pidime siis ise traksid varjust vabastama ja ranna poole ujuma. Igatahes adrenaliinilaks oli käes. Õhtu veetsime taas chillides, kokteilitades ning tehes veel viimaseid oste.

13.06 - Taas päev rannas, kuna puhkusel päikeselisel saarel tuleb nautida seda täiel rinnal, kuna meil ju valitseb aastas mingi 9 kuud sitt suusailm ja ülejäänud aja olematu lumi. Peale peesitamist sai veel nauditud viimast korda päikeseloojangut, maitsavt sööki ja kokteile ning hommikune varajane äratus ootas taaskord ees. Igatahes mina suutsin õlled lõpetada kell 1 öösel , peale mida kiire 3 tundi magamist ja üleval ma taas olema pidingi.

14.06 - Varahommik siis taaskord teele, seekord küll kahjuks kodumaale. Vähemalt sain sõba silmale isegi bussis ning lennukis, mis suutis seekord Tallinnast saabuda õigel ajal. Ja nii lõunaks me rattad maha taaskord saimegi.

Kokkuvõtvalt olin kogu "üritusega" mega rahul, parajalt päikest, paras kogus ekskurseerimist, uued vahvad tutvused ning taaskord süvenev arusaamine, et minu koht pole Eestis. No lihtsalt pole..Sellises kliimas lihtsalt pole võimalik jääda normaalseks. Natuke tööd ja juba närvid läbi. Seal sellist asja absoluutselt ei kohanud- inimesed pole stressis, kliima väga hea, millest me siis üldse räägime.
Järgmine külastus on garanteeritud, kuna saarel ka veel avastamist päris palju.

Keda huvitama peaks siis peatuspaigaks oli meil hotell nimega Jo An Beach külas Adelianos Kambos..Soovitan soojalt, meie olime väga rahul, aga eks oma rolli mängib ka see, kes mida ootab. Meie suurt midagi - toad olid normaalsed, sooja vett tuli, meri ukse all, hommiku ja õhtusöök maitsvad ning meie sealoleku aja tegi veel eriti mugavaks see et külalisi oli suht-koht hõredalt tol hetkel, seega mis sa hing veel tahta soovid.

laupäev, 6. juuni 2009

Off to go..

Peale imeilusat eelnevat nädalavahetust ning nüüdset vihma on hea tõdeda, et kohe saabub puhkus vähe stabiilsemas keskkonnas - Kreetal..öösel ootab ees lend, et minna ja täiustada oma niigi head päevitust ja natuke puhata "rõvedast" kiirusest tööl ning lihtsalt chillida..

seega näeme nädala pärast.....

esmaspäev, 25. mai 2009

Põhjamaa ja tihedad graafikud..

Viimasest sissekandest on taaskord möödunud päris hea mitu nädalat, kuna on olnud niisama laisklemist kui ka tihedat graafikut.
Alustades eelmise blogi lõpust, siis motikaretk läks üle ootuste hästi, isegi imestasin. Maale sõites 2 väikest pausi ja kohal me olimegi, isegi vist tsipa kiiremini kui autoga.Tagasiteel otsustasime et võtame sõiduteeks midagi muud kui Tartu maantee, mis oli küll veitsa viga. Osaliselt oli tee kohutav kartulimaa, mis raputas nii et vähe, aga peale 3 tundi olime linnas tagasi. Kuid peale seda pole maalkäimised lõppenud, kuna ilmad on olnud head ja sünnipäevad ju vajavad tähistasmist.
Eelmine nädalavahetus paralleelselt Eurovisiooniga sai tähistatud maal koos hea ja paremaga isa sünnipäeva. Küpsetasin isegi üle pika aja kringlit. Samuti sai üle vaadatud oma idanevad aiasaadused - basiilik mühiseb juba nii mis kole, arbuus on samuti oma väiksed leheotsad mullast välja pistnud, mis siis õigemast õigemal ajal maha tuleks panna. Aga kardan et selleks on veel pisut jahedad meie ööd.
Kui vahvad nädalavahetused läbi siis sellele jätkub ju alati kohutav töönädal, mis sai alguse tegelikult juba mõni hea nädal tagasi. Päris palju igast jura, mis vaja lahendada ning kohati on tunne et õhtud lõppevad kas infarktiga haiglas või Paldiski mnt'l. Igasugune asjaajamine omavalitsusorganitega on lihtsalt närvid seest nii välja söönud, et see on üle mõistuse juba. Normaalsuse tasandil asju ajada on suhteliselt võimatu. Aga see raev selleks, kuna lollused on lõppenud ja kompromissid saavutatud, mille tulemusena on kõigil ilusam elu.
Ja juba parema meeleoluga sai möödunud nädalavahetusel võetud ette retk üle lahe Põhjamaale ehk meiepoolt esimesse põhjapoolsemasse riiki - Soome. Kuna kalli sõbra sünnipäev oli tegelikult juba varem ,aga kuna muud kiired asjatoimetused ja isa sünnipäev sundisid külaskäiku edasi lükkama. Aga käik sai alguse siis laupäeval kell 12 väljuva laevaga, peale mida siis ootas ees teispool lahte korralik vihmaladin ja hunnik poode, mis vaja läbi kapata. Nii me siis ründasime Helsinki linna kaupmehi, kuid saak jäi suhteliselt kesiseks, kuigi eks kapp ole juba nüüdki riideid täis ja osaliselt ka vajatud asjad sai soetatud, nii et päris tühjaks reis ka ei jäänud. Pärast seda sai ette võetud maitsev marineeritud grillliha ja isevalmistatud Sangria ning loomulikult iseküpsetatud maasikakook. Kõik oli imemaitsev. Nagu ka vahvad võõrustajad. Pühapäeval sai veel ette võetud retk Seurasaarile, mis siis nö vabaõhumuuseum. Sai pildistatud veelinde kohe hulgim ja niisama chillitud. Pärast fotoseeriaid (saavutused ka lingina üleval) ja pisukest piknikku suundusime juba sadama poole, kuna ees ootas kodusõit. Laev kohati kõigutas rohkem kui vaja, aga õnneks hullemaga asi ei lõppenud :).
Täna alanud uus nädal tõotab ka tulla kiire kui vaadata kalendrit - tööl ootab ees hunnik koosolekuid, trennid, juuksur, kino ning nädala lõpus taas üks sünnipäev.
Peale seda veel nädalake tööl ning ees ootab päikeseline puhkus, mille ettevalmistused on tasandil "zero".
Rääkides veel hetke tegemistest, siis kevadet sai alustatud ka korralikult aastase spordiklubi lepinguga. Nimelt sai käidud uudistamas spordiklubi ainult naistele ning sinna ka end hingekirja pandud. Iseenesest siis tegemist 30 minutilise ringtreeninguga, mis pidavat võrduma 1,5 tunnise saalitreeninguga. Kui aus olla siis nii hullu väsimust ja veest tilkuivaid riideid pole siiani ükski muu koht suutnud. Igatahes siiani on kõik hästi sujunud. Eriti meeldivaks teeb asja see, et registreerida end pole vaja, kõnni sisse mis kell tahad, lülitud ringi ja 30 minuti pärast juba dušš ning tagasi argitoimetustesse. Mulle igatahes sobib.
Aga õhtu lõpetan nüüd CSI, õunakoogi ning maasika-banaani smuutiga.

esmaspäev, 11. mai 2009

Esimene omatehtud sushi


Mina vana teadatuntud mitte-kalasööja, olen enda jaoks avastanud vaikselt maitsed, millest olen siiani ilma jäänud. Ma ei teagi, kas siis mõni halb kogemus või mis, aga olen täitsa vältinud kala söömist, va a'la räim tomatis, mis on minu meelest parim konserv maailmas.
Aga mingi hetk tabasin end uuesti proovimas/katsetamas erinevaid maitseid ja olen jõudnud sinnamaale et tarbin juba üha rohkem ja rohkem väärt kraami. Päris tihti olen end leidnud menüüdest tellimas kala ja kui aus olla siis väga pettunud ma pole.
Viimase väga seff'i maitseelamuse sain Kanaaridel, kui õhtustasime ühe imearmsa väikelinna sadamakail ja roog sealjuures imemaitsev.
Jõudes tagasi pealkirjani, siis loomulikult võttis mul tükk aega enne kui olin nõus sushit proovima, toores kala ikkagi, aga kui korra proovisin siis tulemus on käes - andke aga juurde.
Sellest ajendatuna tegin siis ka esimese katse ise seda valmistada. Esimene tulemus pildil ja teine kõhus, seda küll juba hea nädal tagasi. Ise tunnen et sain väga hästi hakkama, vähemalt roog kadus taldrikult pea kõik, suht lühikese ajaga.
Ja raudselt ei jää see viimaseks korraks.

reede, 8. mai 2009

Oi kuidas mulle meeldib hiilida..

Tegelikult on see juba vana teema, aga ma pole siin seda kajastanud, siis sel nädalal toimus taaskord hiilimine ja seega tuli taas meelde.
Kui aus olla on asi jumala labane. Kuna elame elava liiklusega tänava ääres, siis seal on aastatega ikka igast huvitavaid asju juhtunud - küll suvel rullnokad politsei eest põgenedes meie maja ette jäänud eraldusribale kinni, hobused kapanud öösel, nii et me ei tea ööd ei mütsi ja liiklusõnnetused on juba igapäevane nähtus.
Aga mis siis sel nädalal juhtus: avastasin kell 12 öösel et meie maja ees nimelt hakati värvima ülekäigurada ja muid triipe mis ühel teel olema peab. Ja seda oli ju hirmus huvitav hiilida magamistoa kardina vahelt :). Polnud ma kunagi neid mehhanisme ja süsteeme nii lähedalt näinud ja seal ma siis jõllasin vast tubli 15 minutit. Nii lihtne see asi ka oli.
Täna siis lõpuks reede, ilm tundub mõnus, vähemalt lõunase pisukese jalautuskäigu pealt kangapoodi ning seega õhtul teeme vist esimese pika tripi minu jaoks motikaga - maale. Tubli 200 km, väike värin on sees, loodan et hulle teel pole ja mul külm ei hakka ning selg ära ei väsi:).

kolmapäev, 6. mai 2009

Suvi tuleb meie poole..

Esiteks eelmise postituse lõpust soeses filmiga - film oli ütleme nii et vähe friiki, aga täitsa vaadatav..
Samas rääkides veel filmielamustest, siis "Rokkivad raadiopiraadid" oli hoopis teine tera ja kohutavalt laheda sisu ja huumoriga film. Igatahes seda soovitan enam kui eelmist.
Aga see on vähemalt jubedalt positiivne, et lõpuks annab ka ilm lootust suvisemale soojale, mis tähendab et kõik paksud vammused kappi tagasi ja varbavahed välja.
Eelnevad 2 nädalavahetust olid mõnulemised kuubis, kuna möödusid need maal vedeledes ja päikest võttes. Jume on ikka korralik ja emaga juba naerame et juuni algusesse planeeritud päikesereis Kreetale vist kujuneb kultuurireisiks, kuna selleks ajaks väikest viisi "neeger" valmis juba:), mis pole ka tegelikult paha idee.
Maal sai toimetatud ka veidike juba aiasaadustega - taaskord panen maha nii basiilikut, tomateid, ubasid, suvikõrvitsat kui ka arbuusi seekord. Viimasega vaatan kas siis saab asja või ei. Igatahes ootused on suured. Muude asjadega sai juba asjatatud ka eelmine hooaeg ja ikka jube hea on terve talve ja isegi siiani võtta oma kuivatatud basiilikut, mille lõhn ja maitse on ikka teine kui poetoodang..njämm.
Peale päikesevõtu on ka päevakorral kahjuks ka töö, mille kohapealt oli vahepeal ikka juhe nii koos ja ajus ei liikunud üksi mõte, mis tekitas tunde et ei aitab, selline kopp on ees. Aga mis teha, töö vajab tegemist ja õnneks kuu aja pärast terendab silme ees puhkus, küll nädalane aga siiski.Igatahes kalendris tõmban juba riste:).
Muus osas polegi millesti jahuda, tavaline eluke veereb oma rada, püüan enamuse vabadest nädalavahetustsest ikkagi maale põrutada, mitte linnas kopitada, kuna päike ja soe ilm nagu muud ei soosigi. Kuigi maikuu toob ka erandeid, kuna graafikus ootab ees sõit ka üle lahe ühel nädalavahetusel. Väike mõnus kõrvalepõige tavarutiini.
Igatahes päikest teile ja ärge unustage et pühapäeval on emadepäev!!

pühapäev, 19. aprill 2009

Ja kuidas kevad tuppa jõudis..

Et selleni jõuda pean minema tagasi eelmisesse nädalavahetusse, mis oli kordades etem kui praegune. Esiteks ilm oli kõvasti soojem ja teiseks 3 mõnusat vaba päeva, mis andis kohe tõuke end maale pagendada.
Maal sai ette võetud kohe igasugu kevadtöid - koristasime emaga majaümbrust ja põletasin kaminas igast soga (papist karpe, kuuseoksi jne jne) mis sinna hunnikus oli valmis pandud. Samuti sai lõpuks maja totaalselt ära mädanenud rõdupiirded kus seda ja teist lõhutud, et uued ja värsked kiiremas korras valmis saaks. Kuid hästi naljakas on see, et pärast seda nägi maja kuidagi tühi välja, silmaga oli näha et miskit väga olulsit on puudu:). Igatahes loodan et uued piirded saab sinna nüüd kiiremas korras ette.
Ja kolm päeva nädalavahetus - see tuleks muuta reegliks, 2 päeva kaob kuidagi nii ruttu, aga kolm oli juba mõnus. Sai end ikka kenasti välja puhatud.
Kuna ilmad olid nii vapustavalt ilusad siis käisime emaga ka esimesi sinililli otsimas, mis meil ka õnnestus:

Et veel rohkem ka kevadet linnakoju tuua, siis rüüstasin ka natuke paju ja kreegipuid(need praeguseks kenasti ka toas juba lehte läinud):

Ülejäänud nädal kulges suhteliselt töiselt, vahepalana sai vaid küpsetatud üks hõrk tomatipirukas värske päris oma rohelise sibulaga, mis maitses oi kui hästi.
Ning kuna ilmateade ei soosinud motikaga maaleminemist, siis otsustasin et pean vahelduseks tubli olema ja ikka end taaskord liigutama, viimasest korrast oli vist taas mööda läinud ca 2 nädalat. Liigutamine lõppes sellega, et käisin reedel ja laupäeval basseinis ja mõlemal korral korraliku tempoga kilomeeter(25m basseinis siis 40 otsa) ujumist, millest tänaseks on oi kui suur väsimus ikka kontides. Alul oli ka plaan täna minna, aga ei ole mõtet end ikka rihmaks tõmmata ja otsustasime hoopistükkis üle pika aja kinno minna - plaanis siis "Knowing" Nicholas Cage'ga peaosas. Eks siis näis kuidas meeldib.
Aga nüüd lähen teen ühe kosutava supi, enne kino poole tüürimist.

esmaspäev, 6. aprill 2009

Kuidas ma kevadeni jõudsin..

Nagu välgukiirusel on möödudnud tsipa üle 2e nädala minu viimasest täiendusest, kuid kui aus olla siis otsisin terve see aeg siia seda ilusat nartsisside pilti, päriselt kah!!
OK, ok, tegelt ei ole see lugu nii, vaid hoopis teisiti - lihtsalt mitte kui midagi pole mu elus toimunud, ühtegi intsidenti pole juhtunud mida oleks saanud siin välja elada.Tavaline töölooma päevakava..
Kui tagasi mõtlen neile kahele nädalale, siis ei meenu ka miskit mida peale kontoris vihastades veedetud aja teinud olen, lihtsalt ei meenu, seega pole olnudki muud.
Trenni ei jõudnud ka vahepeal päris mitu nädalat, aga see viga sai parandatud eile, kui hüppasin basseini ja tegin ühe kilomeetrise treti, peale mida lõõgastav mullivann ja saun, peale mida oli ikka kuradima hea olla. Rannahooaeg ju ikkagi läheneb ehmatava kiirusega, ikkagi juuni alguses juba:), kui just siinmaal piisavalt sooja enne ei anta. Ja nii pikka vahet enam trenniga ikka jätta ei tohi.
Samuti võtsin lõpuks ette miskit selle masendava hallusega ja masendusega mis mind tabanud oli - jõudsin üle aasta (ma kahtlustan sellist ajavahet?!) taas alustada solaariumi kuuriga, et natukenegi leevendada seda soojavaegust ja valget nahka. Ja enesetunne on taaskord paranenud sajaga. Ikka taas jõuan arusaamisele, et mu elu oleks ikka palju ilusam ja lillelisem mujal kui siin rõveda suusailmaga konnatiigis. Aga noh mis teha, thats life. Seega tuleb leida alternatiive, vähemalt hetkel, loodame et tulevik on ilusam.
Aga esimesed ilusad ilmad, nagu siin mõned ikka olnud on, ruulivad ikka täiega - läheks ainult kiiremini soojemaks. Kuigi ega see ei takista mind ju talvejopet/saapaid nurka juba viskamast.Ikka mõned head nädalad juba need unustatud, kuigi vahel annab ikka vali jäine tuul märku sellest, et suvi on ikkagi mägede taga. Jube hea oleks ikka otse saabastest hüpata rihmikutesse, liigutada varbaid päikese käes..Selleks puhuks on ka mul taaskord värskendatud jalanõude ja rõivaste osakonda, nagu mul neid juba poleks, yeah right..Ilusaid asju pole ju kunagi vähe:).

Aga nüüd väsisin ära mõtlemisest, mida teile siia kirjutada..seega järgmise korrani, loodan et enne seda ka midagi vahvat juhtub.

pühapäev, 15. märts 2009

Ühe hooaja lõpp - teise algus


Heh, nagu näha pole mind ammu siia lastud, tegelikult pole ise kippunud, kuna taaskord on elu olnud äärmiselt igav.
Kuid sel nädalavahetusel olin taaskord peale oma kukkumist sportlikkus ise - päev mäel. Kuna ka mõningad teised pereliikmed olid omale vahepeal varustuse soetanud, küll suuskade näol, siis tuli ju need sisse õnnistada ja mis sai minul olla selle vastu et saab mäele. Otseloomulikult olin nõus ning kuna kevad pressib peale oma sulamärkidega, siis oligi aeg oma talihooaeg lõpetada, kuid kes seda veel täpselt teab, kas ka ikka viimaseks korraks jääb..Ilm oli super, kuigi lumi oli veits nö "supp" nõlval, ei seganud see meid laskumast lugematu arv kordi. Ja mis peamine, proovisime emaga ka esimesi kordi elus hüpekat ületada.Püsti jäime ja kondid terved takka. Loomulikult esimese korra aeg me kiirust suureks ei ajanud ja minu viimane üritus oleks napilt sellega lõppenud et poleks mäe tippu väljagi jõudnud, suutsin hoo nii maha pidurdada..Aga nalja sai kui palju ja ise olime täiega rahul!
Pärast tunde mäel olekut tegime veel ühe kerge eine pubis ja kodutee oli taas autorataste all. Oi milline väss tuli soojas peale. Sport ikka väsitab, aga sedalaadi ala vaid heas mõttes, kuna see lihtsalt on pure fun!! Olen vist päris paljudele jõudnud öelda, et ei kahetse mitte grammigi, et selle väljamineku 2007 jõuludeks endale tegin, lumelaua täisvarustuse näol siis. Siiani on kõik hästi vastu pidanud, laud on veidi kriipida saanud, aga no imelik ka kui ei kuluks:).
Ja kui nö ametlikult sai talihooaeg lõpetatud, siis tuleb ju alustada ka uut.
Meie siis alustasime kohe samal õhtul grillihooaega, njämm. Oli ikka hea küll pärast pikki kuid. Ja liha ikka pärast pikka päeva väljasolekut ja sellele järgnenud sauna oli ikka kuradima hea. Uni oli ka hää.
Ning uued punased kingad on ka kevadet ootamas:)).

esmaspäev, 2. märts 2009

Libedus..

Sain minagi siis tunda lõpuks seda karmi reaalsust, et kukkusin päris korralikult. Olgu ette öeldud et õnneks oli õnnelik õnnetus.
Nädalavahetus kulgeski siis peaagu mitte midagi tehes, hästi natuke sai koristatud ja samuti jõudsin ka trenni lõpuks, mis lõppeski siis trepil päris pahasti kukkumisega. Trepp oli otseloomulikult nagu kiilas ja puhastamata. Polnud muud vajagi kui korra astuda ja natuke libedamaid jalanõusid ja olgem ausad, hullema hoidis ära see, et jõudsin käed maha panna. Muidu poleks olnud ime kui pea oleks lõhki olnud. Kirja sain siis valusa lospu teravalt trepiäärelt vastu jalga. Alguses kartsin küll et siit see elu esimene kips tuleb, aga õnneks nii ei läinud. Käia saan kenasti ja õnneks valu ei tee, mis tähendab et arstile ma seda näitama pole läinud. Nahk on ikka maas, aga õnneks ei midagi hullemat. Käte katkiminemise päästsid ka kindad. Aga jah hing oli täis ja raev oli laes. Püüan küll sportlikkust üles näidata ja trennis käes spordiklubile raha viia, aga kui selle eest ei jõuta ka treppi puhtaks teha, siis on ikka pahasti. Kaldteest mis seal kõrval ei hakka ma parem rääkimagi, see on totaalselt kiilas olnud terve talve. Täitsa paneb imestama, kui peaks sinna sattuma praegu keegi ratastoolis või lapsevankriga on liug ikka pikk.
Nii et vaadake kuhu te astute...

neljapäev, 26. veebruar 2009

Räige väsimus

Eis oskagi pealkirja kuidagi kommenteerida. Asi lihtsalt ongi nii ja midagi teha ei ole. Tahaks vaid magada ja kodus olla, ning mitte kui midagi teha.
Olen mõelnud küll, mis selle kõik tinginud on, aga eks see vist selle süü ole et olen jälle äärimiselt aktiivne olnud:
1. nädalavahetusel maal koos päevase Kuutsemäel rassimisega, mis lõppes ikka kohutava väsimusega. Hommikuti ikka varakult ülesse ka sai end aetud.
2. Esmaspäeval mingi nõme poolik päev tööl, peale mida sai küll vaid lebotatud raamatute seltsis.
3. Teisipäeval varakult taas üles et jõuda vastlatrallile
4. ja kolmapäevast kuramus taas tagasi tööle

Maale sai juba kimatud reedel suht varakult, ning peale vanaema kojuviimist sõudsin ka ise kodu poole, kus sai siis natuke niisama oleskletud kui ka vaadatud vana aja diapositiive, nii põnev aparaat ju. Ma arvan et kasutasin seda vist aastaid 20 tagasi:).
Laupäeva hommik algas varajase ärkamisega, et teha kiire linna tuur, peale mida võtsime 3kesi (ema,isa, mina) suuna Kuutsekale et seal siis mõnusalt pool päeva aega veeta. Ilm oli super, mägi oli hea, isegi üle ootuste hea ning peale 3 tundi korjasime end taas autosse kokku et tagasi koju sõita. Õhtul pidid tulema veel emale sünnipäevakülalised, mõni ka minule. Loomulikult oli peale väljasveedetud aega ning sauna tunne et ei mingeid külalisi vaid voodit paluks. Kuid kahjuks nii kergelt me ei pääsenud ning magama sain alles poole öö paiku.
Pühapäevane päev kulges peaasjalikult sõites, kuna esmaspäevaks tuli ju end taas linna veeretada ja nii ta oligi. Taaskord üks nädalavahetus möödas.
Pühapäeval hankisin ka mitu head raamatut millele olen siis juba otsa peale teinud 2 päevaga.
Kuna teisipäev oli vaba ja ühtlasi ka vastlapäev, siis loomulikult pidin saama vähemalt kelgumäele, mida ka siis tegin ja 2 korda allasõitu jäi minu kontole sel päeval. Ülejäänud päev sai taas kas veedetud une-mati maal või raamatu seltsis.
Kui nii võtta siis pole ju nii väga lahminud ka, et väsimust õigustada.
Eks vist ilm ka mängib rolli, kuigi päike on juba pilve tagant väljas ja kevad rühib suure jõuga talvele peale. Üks päevake ka veel vaja õnneks tööl ära kuidagi kannatada ja siis taaskord tööinimese õnnistus nädalavahetuse näol, kus ma taaskord ei kavatse teha mitte kui midagi.

esmaspäev, 16. veebruar 2009

Seksikad ja muud loomad..

Möödudnud on siis päris mitu head nädalat kui pole olnud mahti, tegelikult sisu, mida kirjutada.
Viimase postituse lõppu tagasi vaadates sai mainitud et saan aasta vanemaks. No saingi, ega seda ju eemale hoida ei saa. Kuigi tegelikult oi terve päev täis veel tegemisi, mis tuli õnnitluste vahepeal ära teha. Esiteks saabusid külla vanemad, kellega parandasime ära minu laialivalguva riidekapi - no lihtsalt ei tahtnud enam asjad ära mahtuda, samuti sai sorteeritud asju mida pole jumal teab kaua kandnud ja nii saigi kapp tühjemaks ja seisab taaskord enam-vähem püsti. Mis ei tähenda seda et ma järgmine päev kohe uut asja juurde ei shopanud ning ka edaspidi olen suutnud soetada mõne asja kas siis ise või kingina.
Kapp korras tuli teha veel viimane poering ja põrutada seejärel sadamasse, et peale korjata ja kohe kodus "tööle rakendada" ja muljetada Marisega. Väga väga hea oli sind näha üle nii pika aja. Saimegi siis asjad enam vähem ajaks valmis, kui juba ka ülejäänud külalised oma saabumisega meid tervitasid. Õhtu kulges hea söögi ja maasika margariitadega kärmelt, nagu heas seltskonnas ikka.
Pühapäev oli paras surm peale kes teab mitmeid margariitasid, aga saatsin kenasti kaugeima külalise laevale ja magasin mõned tunnid, enne kui kallis kaasa koju naases oma väikesest kõrvalepõikest eestimaalt.
Ja pärast seda kulges kõik juba tavapärases rütmis töö-kodu-töö, vahepeal trenn, nagu juba eelmine postitus seda värvikalt kirjeldas. Kuniks..
Ühel vabal nädalavahetusel kasutasime siis kohe juhust ja käisin likvideerisin mõned kinovoucherid, nimelt "Benjamin Button". Väga hea film, mulle igatahes väga meeldis, pikkust oli küll ca 3 tundi, aga see oli kuidagi nii sisukas, et igav ei olnud ühtegi minutit.
Ja kui juba ikka koosviibimistega peale hakata siis ikka korralikult. Eelmine nädalavahetus sai siis avapaugu reedel toiminud "Kroonika seksikatel", mis kui aus olla polnud suurt midagi erilist.Üks pidu nagu pidu ikka. Võitjatena oleksin küll lootnud kedagi teist näha, aga no rahva valik ja kuna ise ei hääletanud siis pole miskit ka kobiseda. Saabudes koju väsinult, kärgatas äratuskell laupäeva hommikul juba 8 paiku, kuna olime plaani võtnud minna avastama Kohtla-Nõmme talvekeskust, milleni jõudmiseks pidin veel peale korjama oma lauavarustuse kontorist (kuna asjad olid maal, siis ema-isa tõid selle kenasti minuni reedel) ning Jüris end teise autosse pakkima koos kaaslastega ja peale 2 tundi olimegi siis kohal, küll väikse vahepeatusega Kohtla-Järvel.

Talvekeskus ise siis tegelikult suht tänuväärne pargike, mis tehtud Ida kandis elavatele inimestele talvemõnude nautimiseks. Oli olemas nii suusa/laua nõlvad, tuubirada ja kuskil asetses ka murdmaa jaoks sobiv ring. Meie of koors müttasime siis mäel terve päeva, kes suusa, kes lauaga. Trenni sai ikka korralikult, kuna tõstuk ei soosinud taaskord laudureid, igatahes mind küll, siis peale laskumist vinnasin end jala koos lauaga ca 300m kõrgusele jala ning seda mingi lugematu arv kordi, uuh. Minu meelest oli see tõstuki moodi asi esiteks jube aeglane, jala sai umbes sama kiirelt üles ja teiseks arvan et see oli rohkem mõeldud tuubitajatele. Neile oli see perfect.
Igatahes tegin omad valikud jala käies ning jäin päevaga igati rahule, mida ilmestas tohutu väsimus kui lõpuks 21 paiku linnakoju tagasi maandusin. Eelmise päeva hiline kojusaabumine+joogid+varajane ärkamine+päev värskes õhus rassismist tegid oma töö.
Olin omadega ikka pühapäeval nii läbi, et isegi laululind James Blunt jäi nägemata, andsin nooremale generatsioonile selle võimaluse, kes jäid üritusega igati rahule. Suutis mind eile välja ajada vaid nälg ja kihk lõpuks lauale ja varustusele kott ära muretseda, mis siis kenasti ka õnnestus. Hea kohe vaadata, et kõik asjad ühes koos nüüd. Enne ikka saapad ühes kotis, riided teises kotis, kolmandas miskit muud ja lõpuks veel laud ka kaenlas. Valik osutus siis korraliku polsterdusega Nitro koti kasuks, mida saab ka siis lennukiga reisides kasutada transpordiks.
Ning kogu selle viimaste päevade möllu vahel suutsin end ka siis premeerida juuni alguses toimuva reisi näol. Sihiks Kreeta ning kaaslasteks vanemad.
Ja muud ei olegi toiminud. Käesolev nädal toob vist vaid taaskord rütmi kodu-töö-kodu, trenn, kuigi jah nädalavahetuse veedame lõunas, kus siis laupäeval plaan veeta päev kuutsekal ning õhtul tähistada ema sünnipäeva.
Eks siis vaatame kuidas nädal kulgeb..

pühapäev, 25. jaanuar 2009

Tavalised asjad..

Jah, muud ei oskagi viimase nädala kohta öelda. Lihtsalt tavalised asjad, nagu meil kõigil - töö-kodu-töö, vahepeal ka trenni jõutud ning niisama vedeletud.
Ainus nördimus viimasel ajal on see, et ma ei leia enam poest riideid, mis meeldiksid ja samas ka seljas hästi istuksid. Kui raske peaks olema leida ühte tavalist, kus natuke ka klassikalist joont, kleiti. No absoluutselt võimatu. Kammisin möödudnud nädalal läbi hulga poode ja tulemus on suur ümmargune null. Igatahes olen nördinud.
Aga tubli olen ka olnud, nimelt oleme püüdnud siin järgida tendentsi et jõuda vähemalt 2 korda nädalas jõusaali ja hetkel tundub et süsteem töötab. Lähme täitsa heameelega, kuna igatahes minul on seal hetkega kadunud igasugused töömõtted ning peale rassimist on mõnus lebotada aurusaunas ning seejärel kodus diivanisse vajuda. Mõnus. Ja miks mitte väike drink selle peale teha. Kuigi olgem ausad, alkohol on ju suhteliselt kahjulik, kui üritad end vormi saada mingilgi määral. Aga vahest ju võib, seda enam kui eelmine õhtu oled olnud kaine autojuht ühel sünnipäeval, mis lõpuks lõppes klubis Hollywood ühe sünnipäevalise pealekäimisel koduteel. Täpselt nii see eile oligi. Kuue-seitsme vahel jõudsime pidusse, sõime, pläkutasime, kes jõi, kes mitte ning alustades tagasiteed kuskil poole kolme ajal öösel jõudis üks autos olija arusaamisele, et meid vanureid tuleb vedada veel kluppi, et valjutada meid igapäeva raamidest. Ja see, kes vanurid nõusse sai on meist ca 10 aastat vanem:). Aga noh käisime siis ära, vahtisime tunnikese klubis, kuna see oli sulgemise kellaajale suht lähedal ning seejärel juba vajusime koju voodisse.
Hommik oli ikka karm reaalsus väsimuse alal, kuid trennis sai käidud ja nüüd mõnus lebotada maasika margariitaga õhtusse..
Kuigi kui rääkida veel eelmisest ööst, siis minu arvamus klubinduse kohapealt pole mitte grammigi muutunud. Täpselt sama case, mis ca 10 aastat tagasi, vaid põlvkond on vahetunud. Ja eile oli mingi mõttetu muusika ka. Kuigi eks muusika kinni ka inimeses. Igatahes klubi oli täis, kus on siis meie kurikuulus majanduslangus?!
Eesootav nädal ei tõota hetkel kujuneda kuidagi teistsuguseks, kuigi nädalavahetusel on kahjuks päev, kus pean leppima asjaoluga et saan taaskord aasta vanemaks. Ja sellega seoses on vist väike tähistamine ka. Ja nii ta kulgebki. Tavaliselt...

Olge mõnusad...

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Nädalavahetus lõunaosariigis..


Peale pikka ja väsitavat töönädalat ning pikka kaalumist reede õhtul otsustasime siiski kulgeda lõunasse nädalavahetuseks. Kuna tegelikult oli kokkulepe juba nädal varem tehtud ja eks ikka kihk ka sees, et laupäeval mäele minek.
Ja nii siis peale kosutavat und laupäeva hommikul sai võetud suund Kuutsemäe poole, jalad juba kibelemas saabastesse ja mäele. Ainus hirm mis mul seal vaid sees on esimesest korrast, see kuradima tõstuk. Teist korda üksi lauaga sellel tõstukil lõppes sellega, et poolel mäel kukkusin nii kehvalt, et alles õhtu lõppedes avastasin et veri oli väljas. Alguses ei saanud miskit aru, lihtsalt kukkusin, oli natuke valus ja kõik, aga no see fun kaalub kõik valud üles. Ja seekord ma siis rohkem püüdsin alati kellegi omaga koos üles sõita et keegi oleks toeks sel "raskel teel". Ja hea oligi, kuna seekord oli kukkujaid ikka päris palju, isegi suuskadega, kuna tõstukirajale oli tekkinud ikka kuumaastik kohati ja julmad vallid. Nii et õppida mul veel on. Peaks ütlema et tool või gondel on ikka 100 korda etem liiklusvahend.
Aga ka seekord ei lõppenud ilma vahejuhtumiteta. Nimelt siis, kulgen mina kenasti mäest alla ja ema kes oli ka fotoka valmis pannud sai korraliku ehmatuse - mingi esmakordne suusamaniakk suutis mulle tagant sellise "sajaga" sisse sõita et mats ja ehmatus oli ikka korralik. Kõige haigem oli veel see, et siis vaatab tüüp mulle otsa umbes sellise näoga et mida sa mulle ette jäid? No hallo, tagantulija peaks nagu olema see kes mööda peab saama, mitte eeskulgeja ei pea silmi tahapoole pöörama.
Aga no tundus et selles oli süüdi see, et inimene oli silmnähtavalt esimest korda suuskadel, kui vaeseke ainult mäest otse alla sahka sõitis. Pärast kokkupõrget olin küll "pissed off", kuid suurema laksu hoidis ikka kiiver ära ning oli isegi mõttes minna ligi ja küsida kas teisepoolega on kõik ok, aga vaatasin et liigutas ja otsis kobades oma altulnud suuska ning edasine sahk lahkus mäest allapoole. Ja rohkem ma teda ei näinud :).
Rääkides ohutusest, siis ma ei mõista miks laudurid ja isegi miks mitte suuskajad ei kanna kiivrit. Iial ei tea ju kes sulle kuskil seljatagant sisse võib kütta. Enamus lauduritel on ikka kiiver peas, aga alati ikka leidub mõni eputis kes siis ei taha oma look'i rikkuda või lihtsalt ei hooli et õnnetus võib juhutuda ka temaga. Minu teada enamus suuremates kuurortites ei lasta sind mäelegi enne, mis minu meelest jummala ok. Peaks olema igal pool nii. Suusatajatega on tegelikult sama teema, et võiks ning on väga hea näha et neid on üha rohkem kes sealgi kannavad kaitset. Igati positiivne. Alati ei pea ju midagi juhtuma, aga jääb võimalus et juhul kui..
Aga noh see selleks, eks igaüks ise teab. Igatahes väike vahejuhtum mind ei seganud ja nautisin edasist päeva täiega. Kuniks, lifti juures millegipärast minu ja isa piletile tähelepanu pöörati ja tuli välja et meile oli müüdud lapsepiletid..no tere talv. Täismees ostab piletid ja talle antakse laste omad. Meie ei uurinud neid ka varem, kuna kus kurat mina pean teadma mis sinna peale kirjutatud olema peab. Tegime lambanäod ja teatasime et meile müüdi need, mis meie teha saame. No problem ja kimasime edasi. Kokkuvõtvalt ma lähen mäele ja kas ma tõesti pean hakkama töötajate tööd üle kontrollima, no ega ikka ei pea küll.
Peale seiklusrikast päeva suundusime veel peretuttavate juurde Võrumaale, kus ootas kosutav saun, söök ja vein. Väsimust oli ikka kontides tunda ning nii me kuskil pool 12 õhtul lõpetasime oma kulgemise taas kodus.
Pühapäeva hommik andis taas võimaluse pikalt magada ning õhtul linna jõudes panin veel pirukagi ahju. Njämm.
Terve nädalavahetus "pure fun'i", nii peaks olema see kogu aeg :)
Ja ongi kui vaid ise tahta, sest tean et mägi ootab mind kohe varsti taas....

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Uuel aastal uued teod..

Ja käes ta ongi, uus ja värske 2009.
Aastavahetus möödus vaikselt, toiduga hoidsime end lahjema peal, kõvasti sai joodud shampust ja natuke ka lastud rakette. Kuigi imelik oli see et osadel ikka kell 30 min vist ees. Juba poole 12 paiku hakati kütma ja siis nii keskööni ja edasi välja.
Aga see selleks. Peale aastanumbri vahetumist sai siis veel maal mõnuletud mõningad päevad-sai käidud nii Tartus kui tähistatud Avo sünnipäeva ning siis oli lõpp sel maa melul. Ees ootas karm reaalsus - tagasi linna ja veel hullem tagasi tööle.
Esimene päev tööl oli küll nagu võõrkeha tunne, vajas ikka uuesti kõvasti sisseelamise tunnet. Nüüdseks juba taas rütm sisse saadud, lõpetatud mõned viimased ülevaated eelnevale aastale ja tehtud ettevalmistused algavale meediahooajale. Loodame et tuleb sama hea ja huvitav kui oli eelmine.
Midagi muud põnevat polegi veel hetkel ette näha, kõike on vaikne nagu jaanuar ikka, kõik põevad veel jõule ja aastavahetust. Peab ise midagi välja mõtlema enda lõbustamiseks. Tegelikult olen ammutanud viimase paari nädala jooksul päris korraliku hulga raamatuid, 5 kui ma ei eksi ja mõned veel veel voodikõrval ootel. Aga mis siin ikka talveõhtul muud teha kui võtta tassike teed ja lugeda ning unustada töömured.
Muideks minu blogi on ka nüüd mõned päevad rohkem kui aasta vana, juheii..Loodan et mõni lugeja ikka leidub ja eks jätkan samasuguse stiiliga edasi.
Aga muidu unist jaanuari teilegi...