Kultuurielamused

Taas nädal möödas nagu niuhti ja peab mainima, et see on olnud suht kultuurilembene. Mis iseenesest on ju hea.
Esmalt siis kino ja "2012" - kui aus olla, siis minu meelest täiesti mõttetu film. Ohtralt täis pikitud eriefekte, mis olid nii ebareaalsed, et naer lihtsalt tuli peale. Oleks võinud olla natuke reaalsem, mis tähendanuks küll rohkem nuttu ja kaotusvalu, aga see oleks teinud filmi jälgimise huvitavamaks.
Sisu kui selline oli tegelikult ju täitsa huvitav teema poolest, aga selle ekraniseering täiesti "bullshit".
Reedel sai siiski võetud suund maale, kuigi väsimus tappis. Laupäeval sai väisatud raamatukogu, et lugemisvara täiendada ning õhtul vanaema sünnipäev. Pühapäeval sai varakult hakatud tagasi liikuma, et minna Dinosauruseid vaatama, aga linna jõudes oli selline elu väss, et viimane mis näha tahtsin olid dinod. Nii saigi piletid antud väiksele põnnile, kellele oli see uudistamisväärt. Teine plaanitud kultuurisündmus jäi siiski külastamata.
Raamatutega alustasin tegelikult juba nädalavahetusel, kui ema soovitas lugeda "Elusalt põletatud", mille suutsin läbi võtta vähem kui 24 tunniga. Sisu oli siis Läänekaldal sündinud naisest, keda üritati aumõrva (ta valati bensiiniga üle ja pandi põlema enda õemehe poolt) raames tappa, kuid saatus tahtis teisiti ja ta jäi ellu. Seda enam, et ta oli mõrva sooritamise ajal pea 6-7 kuu lapseootel.Laps siiski sündis tervelt. Üks eurooplasest abiorganisatsooni töötaja viis asja niikaugele et päästis ta kohutavast seisukorrast kohalikust haiglast, kus ta sisuliselt oli jäetud surema. Tema ja ta lastekodust üles otsitud imik viidi Euroopasse, tingimusel et tema vanemad võivad öelda, et ta suri, et sellega päästa oma pere au. Euroopas anti talle igakülgselt abi ja naine alustas uut elu, abiellus, sai veel 2 last. Kuigi esimene laps, kes ka jõhkra mõrvakatse üle elas oli antud kasuperre, otsis ta üles ja üks pere oli taas ühendatud. Seda lugedes tuli tõesti tunne, et appi appi see on ju 21 sajand, aga sellised asjad ikkagi juhtuvad. Oli karm ja ka kurb raamat, aga soovitan soojalt lugeda. Minule väga meeldis.
Teisena sai ette võetud taaskord "Minu ..." sarjast veel lugemata "Minu Austraalia", mille sisus samuti ei pidanud taaskord pettuma. Kahjuks on sarja raames veel lugemata päris mitu teost(Minu Itaalia, Minu Soome, Minu Eesti), aga need püüan ka raamatukogust lähiajal kätte saada. Väga populaarseks on asi muutunud ja ei saa enam kuidagi löögile.
Kolmanda raamatu pidin esiteks raamatupoest koju tooma. Saagiks oli siis Jamie Oliver "Kokakool". Olin raamatu kohta kuulnud vaid kiidusõnu ja kuna olles ühe kindla poe püsiklient oli parajalt üllatusena just sellele teosele hea hind ja nii ta siis koju tuligi. Eile sai raamat läbi sirvitud ja arvatavasti juba eesootaval nädalavahetusel saab miskit ka juba teoks. Olin ammu juba igatsenud oma kogusse Jamie Oliveri teoseid ja nüüd sai ots lahti tehtud ning jõuluvanale on ka juba soovi avaldatud tema teiste teoste osas. Ja ka muude kokaraamatute osas, nii et peale jõule on siis saak näha:).
Vaadates hetke kogu on number juba suht korralik, aga hobi on hobi.
Kokkamisest üldiselt, siis käesoleval nädalal sai ka jätkatud trendi veel mitteproovitud retseptide osakonnas ja tulemused tulid head.
Kui aga rääkida selle nädala tippsündmusest, siis selleks oli eile aset leidnud kokakool, kus ühe koostööpartneri kutsel sai valmistatud profikoka käe all Itaalia hõrgutisi. Õpetajaks oli Heimar Kuuskler ning menüüs oli:
*Bruchettad tomati-basiiliku salsaga
*Tagliatelle pasta Portobello seente ja koorekastmes
*Klassikaline Tiramisu



Üritus laabus veini saatel vahvasti ja mina omalt poolelt lõin käed kaasa nii mitmegi roa juures ja toidud oli imemaitsvad. Samuti saime huvitavat teada erinevate soolade ja õlide kohta. Teinekord saab poes teadlikumalt juba riiulite vahel uurida.

Ja kui ka sporti kultuuri osana võtta, siis sel nädalal ka 2 korda trenni jõutud ja mingigi märk maha pandud.

Eesootav nädalavahetus tõotab tulla lebo, mis täitsa kulub marjaks ära. Igahates kavatsen teha mitte kui midagi:).