teisipäev, 6. august 2013

Värsked tagliatelled köögivilja-koorekastmes

Kuna aias vaatas vastu üks hiiglama suur suvikõrvits ning punt porgandeid leidus ka, siis võtsin nõuks valmistada köögivilja-koorekastme suitsukanaga ning sinna kõrvale värske pasta, tagliatelled seekord.


Vaja(meile jagus seda 5-6 inimesele, köövilju võib soovi korral panna niipalju kui hing ihaldab):
1 keskmine suvikõrvits
paras punt porgandeid
2 küüslauguküünt
250g suitsukana
sool-pipar
4 dl vahukoor
1 pakk Merevaiku

400g värsket pastat

Valmista värske pasta, vastavalt omal soovil, kas spagethid, tagliatelled või midagi muud meelepärast.

Kastme jaoks tükelda suvikõrvits, küüslauk ning porgand väikesteks tükkideks/ratasteks, suitsukana suupärasteks tükkideks. Esmalt pane pannile/potti õli, seejärel küüslauk. Lase veidi kuumeneda ning lisa juurde porgand. Lase haududa veidi, vajadusel lisa ka törts vett. Kui porgand tundub juba poolpehme lisa suvikõrvits, lase paar minutit podiseda, misjärel läheb potti kana. Kui porgand on pehme ja kana läbi kuumenenud lisa vahukoor ning sulatatud juust. Lase koorel keema tõusta, selle ajaga peaks ka juust sulama. Maitsesta soola-pipraga.

Kui kaste näitab juba valmimise märke, siis keeda 2-3 minutit(kehtib värske pasta puhul) pastat keevas soolaga maitsestatud vees.

Kui pasta valmis, siis kas ühendad pasta kastmega enne serveerimist või asetada taldrikule pastat ning sinna peale vastavalt soovile kastet, niipalju kui keegi ise soovib.

Meie tegime juurde ka veel tomati-hapukoore salati, suvine lemmik, eriti kui oma tomateid juba küllaga.

Puhkuse teine ja kolmas nädal

Kuidagi kiirelt on need teine ja kolmas nädal möödunud, või on pigem asi selles, et ma ei satu mitte kuidagi arvuti taha. Pilte instakasse ikka lisan tegemistest ja jooksvalt ka telefonis teen blogi drafte valmis, et meelest ei läheks, mis teinud olen, aga et asjad ka tekstiga vormistada, see on keeruline. Iseenesest on hea, saab natukenegi rahu ühest ekraanist ja ega retseptid jänesed ole, mis eest jooksevad. Igatahes nüüd olen taas järjel.
Aga, mis siis vahepeal toimunud. Teise puhkuse nädala märksõna oli MARJAD ja ma ei liialda et oleksin varsti neid vist uneski näinud, kuna korjasime 3 päevaga ca 100 liitrit, ulme ma ütleks. Kõigest sai edasi mahl, mida siis talvel nautida.



Peale marjade õnneks oli ka kauaoodatud Folk Viljandis, kust siis püüdsime niipalju kui viitsimist ja jaksu osa võtta. Otseselt kuulama läksin küll Zetosid laupäeva õhtul, kes andsid ikka ülivõimsa 1,5 tunnise kontserdi, kuid ka teised kuulatud olid head. Lihsalt tavaliselt on enamus esinejaid täiesti tundmatud ning kohapeal siis on meeldiv üllatus, et ohoh päris hea.
Kolmas nädal oli selline pool lebamise ning pool ringisõitmise aeg ja vahelduseks ka mõningate hoidiste täiendamiste read.
Aga ringisõitmiste osas. Olime võtnud eesmärgiks käia tiiru Tartus ning tutvuda sealsete mõningate muuseumidega ning teisena tiiru Lätis, et lõpuks, ma ei tea mitu aastat antud lubadus täita, loomaaed.
Aga täpsemalt Tartust. Tee kulges marsruudil Lennumuuseum-Ahhaa keskus-LaDolceVita-Spordimuuseum-Mänguasjamuuseum.
Kui aus olla ei mäleta ma, et peale lõunasöögikoha ma midagi enne külastanud oleksin. Ahaa'd vaid Tallinnas, aga nagu olen aru saanud on Tallinna ja Tartu omad ikka väga erinevad. Nii oligi.
Aga esmalt võtsime suuna Lennumuuseumi, mis asub siis linnast veidi väljas ja hõlmab päris suure territooriumi, kus saab tutvuda erinevate reaalsete lennukitega, mis on oma töö lõpetanud, mõnes seeski käia ning mudelihuvilistel on kindlasti seal rohkelt uudistamist, sest neid oli klaasi taga ikka päris suur hulk.




Uudistanud kõilvõimaliku ära, suundusime Ahhaa'sse. Esmalt võttis tummaks piletihind (12€), mis minu meelest on ikka päris suur, kuid kui arvestada et selle eest võid terve päeva seal veeta, vahepeal väljaski käia, teatrit vaadata ning töötubades kaasa teha, siis ehk polegi nii hull, kuigi lennusimulaator ning planetaarium on veel omakorda eraldi tasu eest. Igatahes uudistamist ja kaasalöömist jagub seal igale vanusele. Suveperioodile ilmselt kohaselt oli ka päris palju rahvast, sealhulgas turiste, eriti jäi kõrvu läti keel.



Peale teadust võtsime kerge eine ning sealt juba edasi Spordimuuseumi, kus siis näha erinevate ajastute tegemisi ja seda ka väljaspool sporti, et mis kanti, tehti või mis transpordiga liigeldi. Eraldi osana oli seekord korvall, kuna avatud oli näitus "Gigantide heltlus" ning samuti oli täiesti eraldi olümpiasaal. Kes medaleid soovib näha, siis oli neidki seal väljas, kuid mitte tali omasid, kuna need on ilmselt talispordi filiaalis, mis otseloomulikult asub Otepääl.


Veidi sporti tehtud, suundusime Mänguasju uudistama. Seal oli äratundmisrõõmu nii meile kui vanemale generatsioonile, igaüks leidis oma tuttava, millega oldi mängitud. Väga armas ja lastele ilmselt huvitav vaadata, millega siis päris ammu-ammu lapsed mängisid kui polnud veel barbie'sid ja Lottesid. Kui vähegi aega, siis soovitan suunduda sinna nostalgitsema.

Edasi Läti, kus siis peamine atraktsioon oli Riia Loomaaed, sealt edasi Aerodium, Bobirada ning Sigulda köisraudtee.

Niipalju kui ma üldse eeltööd loomaaia osas tegin oli igal pool mainitud et väiksem, kui Tallinna oma, kuid samas kompaktsem. Nii just oligi. Ja ilmselt loomi, mida meil siin pole, oli ka seal näha - kaelkirjakud, surikaadid, leemurid jne. Ma ei ole meie omas päris mitu aastat käinud, aga minu mäletamist mööda neid, mis siin välja tõin meil pole, eks neid oli vast rohkemgi. Elevantsi neil kahjuks polnud, aga eks seda tuleb siis Tallinna omas vaatamas käia. Meie suutsime ala läbi trampida kuskil 2,5 tunniga, aga kes päris iga puuri (mind nimelt jätavad külmaks igasugused linnud, va kakud, neid ma vaatasin mõnuga) juures hoogsalt loeb ja uudistab, siis läheb kauem. Aga vahva oli ja no lõpuks käinud, taaskohtumine peale 30 aastat.


Peale loomi võtsime suuna Sigulda poole, kus mina isiklikult avaldasin soovi lendama minna. Nimelt siis Aerodium, mis lihtsalt tundus proovimist väärt. Kodulehel on neil küll kirjas et soovitav oleks aeg enne broneerida, aga läksime meie lihtsalt kohale ja polnud probleemi, saime kohe lendama. Alguses siis tutvustatakse asja lähemalt, õpetatakse selgeks käemärgid, mida instruktor kasutab(et öelda, mis sa tegema pead-a'la jalad rohkem sirgu, pea rohke kuklasse, võta vabalt jne), siis riided selga/kiiver pähe, väike virgutusvõimlemine ja lahti see läkski. Meie olime võtnud seansiks 4 minutit, mis siis jaotati kahte ossa-esimene 2 tunnetuse saamine/balanseerimine ja teine 2min siis juba mõnu tundmine. Ja eks see 2 min kaupa lendamine oli ka parem, kuna lihased lihtsalt väsivad, kui harjunud pole. Ja kes juba ette kartma hakkab, siis pole vaja, instruktor on sinuga koos ja hoiab käest pmt kinni. Aga eks ikka oli mulgi uudishimu suur, kas ta ka lahti lasi, lasi, kuna piltide pealt on näha et oleme "lahus". Aerodium on siis tuuletunnel, kus altpoolt tuleb õhk, mille tugevust siis reguleeriti vastavalt instruktori juhendamisele ja eelnevale kogemusele ja inimene seisab juskui õhu peal. Tunne on äge, soovitan, kes vähegi sinnakanti satub. Hind on veidi krõbe, kuid elamus on ka võimas.






Peale lendamist sõitsime Sigulda linna päris sisse, kus siis käisime uudistamas bobirada, tegutsevat kusjuures. Tol hetkelgi oli seal ilmselt mingi laager, kuna harjutajaid oli näha. Turistidele tehakse ka soovi korral huvisõite, kui nii seda nimetada võib, kuid vaid nädalavahetusel ja seega jäi meil kelgutamine ära. Käisime väikse tasu eest üleval nö vaateplatvormil, kust on siis vaade kogu territooriumile ning näha ka ülemine nö alguspunkt, kus alla hakatakse kimama. Trennid, mis seal hetkel käisid, said alguse madalamalt.



Peale bobirada sõitsime ka üle suure oru köisraudteega edasi-tagasi et näha lummavaid vaateid ning peale seda sai suund juba kodupoole võetud.
Oli pikk ja väsitav, kuid väga huvitav päev.


esmaspäev, 5. august 2013

Rabarberi-apelsinitoorjuustukook

Mõtled küll et rabarberihooaeg on läbi, aga oh seda õnne kui neid jagub kauemakski, kuna üks silma jäänud retsept seda just nõudis.


Vaja:
175g digestiivküpsiseid
75g võid

360g apelsinitoorjuustu (kui aus olla, arvan et Eestis seda ei ole, vähemalt mina ei ole kohanud)
4dl vahukoort
1tl vanillisuhkrut
2 zelatiinilehte
1/2 dl apelsinimahla

250g tooreid rabarbereid
1dl vett
3/4dl suhkrut
3 zelatiinilehte

Nagu retsepti koostisosadest juba näha, siis põhjaks on vana hea tuttav küpsis+või. Seega purusta küpsised ning sega sulatatud võiga.  Suru saadud mass 24cm vooderdatud koogivormi põhja. Pane sisu valmistamise ajaks külma.

Sisu valmistamiseks pane zelatiin külma vette pehmenema nii 10ks minutiks. Vahusta vahukoor  ning sega toorjuustuga ühtlaseks massiks. (Kuna retsept pärineb Soomest ja juba seal olles sain jaole et soovin seda teha, siis haarasin ka sealsest kaubandusest kaasa nimetatud apelsinitoorjuustu, küll nagu hiljem selgus poole vähem, aga selle vea parandasin sellega et asendasin puuduoleva massi maitsestamata toorjuustuga. Ja ilmselt oli see unustamine isegi hea, kuna see 180g mis mul seda apelsini oma oli, oli suhteliselt vänge maitsega ja minu skeem 180g apelsini oma+180g maitsestamata oli ideaalne). Kuumuta apelsinimahl, vääna zelatiinilehed liigsest veest ning lisa mahla hulka ligunema, et saada ühtlane mass. Jahuta veidi ning lisa pidevalt segades toorjuustumassi hulka. Kalla segu koogipõhjale ning jäta tahenema külmikusse u tunniks.
Tükelda rabarber nii 1-2cm suurusteks tükkideks ning pane koos suhkru ja veega potti ning keeda pehmeks, see võtab u 10-15 minutit. Lase jahtuda.  Pane zelatiin külma vee sisse paisuma, nagu ennist. Võta 1/2dl jagu rabarberimassi ning kuumuta, lisades sinna hulka ka kuivaks pigistatud zelatiinilehed. Kui oled saanud ühtlase massi, siis sega see ettevaatlikult ülejäänud rabarberimassi hulka. Lisa mass ettevaatlikult koogile kõige peale ning lase taheneda nii u 4 tundi. Serveerimisel võid kaunistada ka meelepäraste marjadega. Originaalis olid nendeks maasikad, mina ei kaunistanud üldse ja oli ka väga maitsev.


Kuna mina ei kasuta isiklikult zelatiinilehti, vaid alati pulbrit, siis seekord et asi oleks täpne, kirjutasin täpse juhendi nende osas oroginaalretseptist. Pulbriga pidin tegema veidi mugandusi töökorralduses.

allikas: K-Ruoka juuli 2013

Arktiline rull vanilje ja shokolaadiga

See pidi olema üks ahvatlevamaid asju, mida kunagi kuhugi postitanud olen. Nii väidavad igatahes pilti juba märganud inimesed väljaspool blogi. Hea teada. Maitse oli ka hea.

Vaja:
3 muna
100g suhkrut
2spl küpsetuspulbrit
30g maisijahu
15g kakaod (taaskord kasutasin ligi 100%st Fazeri oma)
50g tuhksuhkrut

1l vaniljejäätist (minul kulus sellest ca pool)
50g tumedat riivitud shokolaadi

Vahusta munad koos suhkruga vahuks (nii et oleks ikka valge, ligi 2x mahult suurem, võtab oroginaalretsepti kohaselt ca 10 minutit). Teises kausis sega omavahel maisijahu, küpsetuspulber ja kakao. Seejärel ühenda kausside sisud omavahel.
Laota mass ahjuplaadile (küpsetuspaberiga kaetud) nii 30x30 cm suuruseks ruuduks. Mass ei vaju küpsemisel enam laiali, vaid jääb selliselt nagu jätad. Küpseta ahjus 200 kraadi juures ca 10 minutit või kuni sisse torgatud tikk jääb puhtaks.

Vahepeal võta jäätis sulama ning riivi shokolaad.
Aseta lauale valmis  teine puhas küpsetuspaber, kata see tuhksuhkruga. Kui ahjus olev biskiviidilaadne tainas on valmis, kummuta see puhtale paberile ning eemalda ettevaatlikult selle küljest paber. Lase mõni minut jahtuda. Seejärel kata biskviit pehmenenud jäätisega ning riivitud shokolaadiga ning keera ettevaatlikult rulli nagu rullbiskviit. Keera kogu mass laual olnud paberi sisse ning aseta sügavkülma vähemalt tunniks.
Enne serveerimist võiks kook toatemperatuuril 10-15 minutit nö sulada. Serveerimisel võib lisada ka veel ekstra tuhksuhkrut.

allikas: Nordic Bakery Cookbook

Rullbiskviidi-kohupiimakook

Tegelikult pidi sellest koogist tulema hoopis midagi muud(ehk ühtlasemat ja ilusamat), aga läks nihu veidi. Väike valearvestus heleda biskviidi laiuse (ehk hilisema koogi kõrguse osas). Et asi päris raisku ei läheks tegin parima, mis teha andis juba valmismeisterdatud koostisosadest. Tuli tavapärase kujuga koogi asemel hoopis torukübar:).



Vaja:

Hele biskviit:
4 muna
2dl suhkrut
2dl jahu
1tl küpsetuspulbrit

Tume biskviit:
4 muna
2dl suhkrut
2dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
1spl kakaod (mina kasutan Fazeri ligi 100%'st)

meelepärast moosi
kohupiimakreemi
vahukoort
kaunistamiseks marju

Esmalt valmista biskviidid. Vahusta munad suhkruga ning lisa omavahel segatud jahu ning küpsetuspulber. Vala mass küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi(tumeda puhul) või ahjuplaadile (heleda puhul) ning küpseta 200 kraadi juures, kuni sisse surutud tikk jääb kuiv. Plaadi puhul ca 6-8 minutit, koogivormi versioonil veidi kauem.
Tume biskviit jahuta ning lõika kaheks.
Heleda biskviidiga on nüüd 2 varianti, kas ahjust tulles kiirelt moos peale ja keerata rulli selliselt(nagu tigu):
Või keerata ilma moosita rulli, lasta jahtuda ning seejärel lahti rullida ja edasi toimetada nagu pildil. Mina valisin viimase ja tahtis teine ikkagi veidi käes mureneda. 
Räägitakse ka et kui 1/4 jahust asendada tärklisega pidi ka tulema mahlane ja mittemurenev. Pole ise proovinud, aga ehk tasub mõelda.

Vahepeal vahusta vahukoor ning sega kohupiimakreemiga ühtlaseks massiks.
Seejärel hakka kihte laduma. Esmalt aseta esimene tume biskviit koogialusele, kata kohupiimakreemi-vahukoore kihiga, selle peale omakorda aseta heleda biskviidi nn "tigu" (ideaalis peaks hele tigu olema sama suur kui alumine tume osa), selle peale omakorda taas veidike kohupiimakreemi-vahukoore segu ning kõige peale teine tume kiht. Seejärel kata kogu kook allesjäänud kohupiimakreemi-vahukoore seguga ning kaunista marjadega.



Hea on sedagi teada, mida pean teinekord teisiti tegema. Nimelt lõikasin mina ahjuplaadilt tulnud heleda biskviidi 3ks, aga ilmselt tuleks lõigata 6ks, siis ehk peaks nn tigu tulema samasuur kui alumine ning pealmine tume biskviit. Teinekord jälle targem.
Aga ega ka torukübaralgi viga olnud. Maitse oli hea, vaid lõigata oli veidi riskantne, kuna oli ikka kõrge:).

allikas: internet

Peedi-sinihallitusjuustu pirukad

Eelmisele postitusele jätkuks teine vana hea klassika-punane peet ja sinihallitusjuust.

Vaja;
500g lehttainast
2 keskmise suurusega peeti(võiks olla pikliku kujuga)
50g sinihallitusjuustu
1 muna
tüümian


Rösti peedid ahjus pehmeks (200 kraadises ahjus fooliumi sees umbes tund). Jahuta ning seejärel eemalda koor - aita kas noaga või näppudega kaasa, tuleb teine päris kergelt ära. Rulli tainas kergelt lahti ning lõika ühesuurused ruudud/kettad, kuidas endal soovi on. Vajuta keskele nt tassi/klaasi(või noaga) abil väike süvend, torka sinna kahvliga augud. Kata nn süvend (see on vajalik selleks et ääred kerkiks kõrgemaks) peediviiludega ning sinihallitusjuustuga, puista peale veidi tüümiani. Tee sama protseduur läbi kõikide ruutude/ketastega. Aseta pirukad ahjuplaadile, määri taignaosa munaga ning küpseta 200 kraadi juures 12-15 minutit, niikaua kuni juust on sulanud ning ääred küpsed. 



Pirni-sinihallitusjuustu pirukad

Sinihallitusjuust ja pirn-see on kooslus, mis viib keele alla. Ma pole muidu suur juustusõber (loe: paljalt juustu ei söö), tarbin vaid võileival või toidu sees, siis sellised kooslused aitavad neid hõrke maitseid nautida. Valmistamine ka imelihtne.

Vaja;
500g lehttainast
2 pirni (võiks olla küpsemad)
50g sinihallitusjuustu
1 muna


Rulli tainas kergelt lahti ning lõika ühesuurused ruudud/kettad, kuidas endal soovi on. Vajuta keskele nt tassi/klaasi(või noaga) abil väike süvend, torka sinna kahvliga augud. Kata nn süvend (see on vajalik selleks et ääred kerkiks kõrgemaks) pirniviilude ning sinihallitusjuustuga. Tee sama protseduur läbi kõikide ruutude/ketastega. Aseta pirukad ahjuplaadile, määri taignaosa munaga ning küpseta 180 kraadi juures 12-15 minutit, niikaua kuni juust on sulanud ning ääred küpsed. Parim soojalt.

allikas: Toit&Trend juuli-august 2013

Mannavaht punaste sõstardega

Kuna puhkuse ajal on ka üks tegevusi marjade korjamine, et talvel ikka mahla omastkäest võtta oleks, siis kasutasin ka juhust ning napsasin natuke ka värske mannavahu tarbeks. Pean tunnistama, et magustoit mulle meeldib, aga kunagi varem pole ma seda nullist ise teinud, ikka kergem vastupanu poepulbrite suunal. Aga no maitses on ikka vahe, suur vahe.

Vaja(4-6le):
2dl puhastatud punaseid sõstraid
1l vett
2dl mannat
7-8spl suhkrut
2tl vanillisuhkrut


Pane potti sõstrad, suhkur ning vesi. Lase keema tõusta ning keeda 5 minutit. (Kui soovid ilma kestadeta vahtu, siis sõelu kestad vedeliku hulgast välja). Nirista hulka manna ja keeda tasasel tulel pidevalt segades 5 minutit. Lase jahtuda. Maitsesta vanillisuhkruga ning mikserda kohevaks vahuks. Tõsta kausidesse ning serveeri külma piimaga.

allikas: Suvetoidud

Kartuli suvikõrvitsa-hakklihavorm

Ahjuroad on küll selline pigem pimedate sügis ning talveõhtute teema, aga see on ka hea viis suvel kõige muu toimetamise kõrval söönuks saada-roog küpseb ju ise ning ettevalmistused minimaalsed. Kui oma aiast ka suvikõrvitsat võtta, siis on maitse veel parem.

Vaja(kogused umbes, sõltuvalt sööjate arvust ja vormi suurusest varieeruvad):
5-6 kartulit
500g hakkliha
1 suur suvikõrvits
1 sibul
2 küüslauguküünt
sool-pipar
4dl rõõsk koor
200g riivjuust


Tükelda suvikõrvits, sibul ning küüslauk ja prae kergelt läbi. Tõsta kõrvale hetkeks. Prae seejärel hakkliha (eriti hea oleks kui oleks isetehtud), maitsesta vastavalt soovile. Seejärel sega kõrvits ning hakkliha kokku. Koori ning viiluta kartulid. Kui eeltöö tehtud, siis võita sobiva suurusega ahjuvorm ning pane kihiti kartulid ning hakkliha-suvikõrvitsasegu, kõige peale jäta kartul. Puista üle riivjuustuga ning kalla kõige peale niipalju koort, et vorm oleks kaetud. Küpseta 220 kraadises ahjus kuni kartulid on pehmed, kuskil 30 minutit vast kulub ikka.