Neljapäev, 29. detsember 2011

Pirukad pärmitaignaga

Esmalt suur kummardus ja kniks jõuluvanale, kes mulle ühe kingina pirukavormid tõi. Olin neile ammu mõelnud, aga millegipärast neid siiani soetanud polnud. Seega õigele asjale õige omanik ja veel 4 erivenat suurust, oeh:).
Kuna olen peaagu puhkuse lainel ning shopping Riias, Viljandis ning igaõhtune ujumine andis väikse hingetõmbe aja, võtsin kätte ja otsisin taignaretsepti ja proovisin vormid ära.




Seekordne tainas pärineb "Pirukad 2" raamatust, kuigi minu jaoks jäi see ikkagi veidi kuivaks, eelistan nagu mahlakamat, seega olen veel otsingute teel parema näol tulevikuks.
Sisuna proovisime 3 erinevat variatsiooni:
1. Pizzakate, mis peaasjalikult koosnes vorstist ja singist
2. Hakkliha koos munaga
3. Õunamoos




Tainas - soolane pärmitainas:
2dl vett
25g pärmi
pisut suhkrut
0,5tl soola
5dl jahu
0,5dl õli




Hõõru pärm soola ja suhkurga vedelaks. Lisa käesoe vesi. Sega hulka jahu ja lõpuks õli. Sõtku tainast korralikult ja jäta kerkima umbes 30 min-1 tund (peab kerkima kahekordseks). Rulli tainas u 2mm paksuseks ja vormi meelepärase suuruse ja sisuga pirukad. Nimi on küll soolane pärmitainas, kuid õunamoosiga sobis ka see.
Mina tegin taignast topeltkoguse ja sain ca 50 suuremat(vorm läbimõõduga 8cm) pirukat ja 20 väikest(vorm läbimõõduga 6cm). Eesmärk oli alguses teha vaid suuremaid, kui vahepeal tekkis idee moosi kasutada ja siis need panime väiksematesse.

Pühapäev, 25. detsember 2011

Valge shokolaadi ja pistaatsiapähkli trühvlid

Isetehtud jõulukingid on need kõige armsamad minu meelest. Nagu juba mõned eelnevad aastadki, sai tehtudb trühvleid. Seekord siis kooslusega valge shokolaad ja pistaatsiapähklid. Üks annab magusust ja teine soolastust ja kogu kompoti sisu troonis veel viin. Kummaline koostisaine, aga ju siis ikkagi vajalik.




Vaja (u 40tk):
300g valget shokolaadi
50g võid
75g maitsestamata toorjuustu
0,5dl hakitud pistaatsiapähkleid
2spl viina

Kaunistuseks:
pistaatisapähkleid

Tükelda shokolaad ja sulata kuumaveevannil. Sega hulka toasoe või, toorjuust, hakitud pähklid ja viin. Lase massil ca 2 tundi külmkapis taheneda. Vormi käte või lusikate abil pallikesed ja veereta neid hakitud pähklites. Säilita külmkapis.

allikas: Talvetoidud

Ahvatlev banaani-maasikakook

Kuna jõulud on nii ehk naa pliidi taga veetmise pühad, siis seekordse koogiga püüdsin ahju säästa teistele produktidele ja valisin "Poisid köögis 2" raamatust ühe geniaalselt lihtsa magusaampsu. Laste kokaraamatutest võibki leida ülilihtsaid, samas maitsvaid retsepte, mille peale ise kohe ei tulegi. Aga lihtsuses just peitubki võlu. Kõik sööjad igatahes kiitsid, seega kümnesse.




Vaja:
pool pakki Erika tordipulbrit
1dl vett
1spl õli
300g maitsestamata toorjuustu
1 purk (227g) purustatud ananassi
2spl suhkrut
2 banaani
tiba sidrunimahla
maasikaid

shokolaadikastet

Pane ahi sooja 180 kraadi juurde. Kalla tordipulber kaussi, lisa vesi ja õli. Sega ühtlaseks. Aseta tainas 28cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Põhja aseta eelnevalt küpsetuspaber ja võita küljed. Küpseta ahjus 20-25 minutit. Kontrolli küpsust tikuga - tikk peab puhtaks jääma. Ahju eripärade tõttu võib ka see valmis kiiremini saada. Võta põhi ahjust ja jahuta. Nõruta ananass - mina kasutasin ananassitükke hoopis, mida siis kahvli abil veidi puruks surusin. Hõõru toorjuust, suhkur ja ananass ühtlaseks massiks. Määri segu jahtunud põhjale.
Koori banaanid ja lõika viiludeks. Nirista peale sidrunimahla, et need ei tumeneks. Võib ka teha nii, et valmista kogu kate alles enne serveerimist, siis pole vaja ka sidrumimahla. Puhasta ja viiluta maasikad. Lao banaani-ja maasikaviilud koogile. Nirista peale shokolaadikastet ja naudi. Kui teed koogi enne valmis, siis hoia serveerimiseni külmas.

allikas: "Poisid köögis 2"

Esmaspäev, 19. detsember 2011

Vürtsine mereannisupp

Oleme viimasel ajal kuidagi kalalainel. Ja nagu eelmine, siis ka seekordne nädal - kalasupp! Ülimalt vürtsine (soovitan karripastaga ettevaatlik olla), kuid maitsev ka.



300g punast või valget kala
2L vett
1 sibul
4-5 tera musta pipart
4 küüslauguküünt
150g shampinjone
400g purustatud tomateid
õli
2spl punast karripastat
200g puhastatud krevette
0,5tl tshillihelbeid
1 laimi mahl
soola

Pane kala 2 liitri külma vette koos terve sibula ning terapipra ja soolaga. Lase keema minna, eemalda vaht ja keeda kuni kala on küps. Tõsta kala välja. Haki peeneks potis olnud sibul.
Prae pannil küüslauk, keedetud sibul ning lisa ka viilutatud seened ja purustatud tomatid. Prae paar minutit ning lisa pannil olev segu puljongisse. Lase supil u 10 minutit keeda. Lisa karripasta, kala, krevetid ja maitsesta tshilliga. Aja veelkord supp korraks keema ja eemalda tulelt. Pigista hulka laimimahl ja naudi!


allikas: Kulinaarsete kroonikute kokaraamat

Neljapäev, 15. detsember 2011

Hakkkotletid tomati-mozarellaga

Liisi blogist leidsin ühe mõnusa kiire argiõhtu roa.
Tulemus maitsev ja kõhtutäitev. Kõrvale serveerisin kartulit.



8-10 tk

500g hakkliha
1 sibul
1dl riivsaia
1 muna
100g hapukoort
soola - pipart

300g mozzarella juustu
2-3 tomatit
musta pipart

Haki sibul ja sega hakklihaga. Lisa riivsai, muna, hapukoor, maitsesta soola-pipraga ning sega ühtlaseks. Lase veidi aega seista.
Vormi segust peopesasuurused pätsid ja vajuta kergelt lapikuks. Prae pannil mõlemalt poolt pruuniks.
Seejärel tõsta kotletid ahjuvormi, aseta iga kotleti peale viil mozzarellat ja tomatit. Maitsesta musta pipraga.
Küpseta 200 kraadi juures 20 minutit kuni juust on sulanud ja tomativiilud servadest kergelt küpsenud.

allikas: Liisi blogi

Koorene lõhesupp

Üks ülimõnus ja mahe kalasupp, mis valmib suht lihtsalt ja kiirelt.



1 potitäis

võid
oliiviõli
2 väiksemat porrut
2 porgandit
4 keskmist kartulit
peotäis vartega tilli
sool-pipar
2L vett
4 puljongikuubikut
100ml 35% koort
400g lõhefileed

Pese ja viiluta porru ca 1 cm jämedusteks tükkideks. Riivi porgand ja tükelda kooritud kartul suupärasteks tükkideks. Pane potti veidi võid ja õli. Esimesena kalla sisse porru ja peenikese porruribaga kokku seotud tillivarred (mina jätsin selle viimase lisamata). Kuumuta neid mõned minutid ja seejärel lisa porgandid ja peotäis hakitud tillipealseid. Maitsesta soola-pipraga. Sega ja kuumuta veel veidi. Tõsta hulka kartulikuubikud ning vesi, lase keema.
Puhasta lõhefilee luudest ja lõika 1,5cm x1,5cm suurusteks kuubikuteks. Keeda suppi seni kui kartul on peaagu pehme, seejärel lisa puljongikuubikud (mina panin 2). Keeda veel mõned minutid kuni kartul pehme. Võta pott tulelt, vala juurde koor, sega sisse lõhekuubikud. Mõne sekundiga muutuvad kalatükid heleroosaks ja supp ongi valmis. Eemalda tillivarred ja vajadusel maitsesta soola-pipraga.


allikas: Kulinaarsete kroonikute kokaraamat

Pühapäev, 11. detsember 2011

Pasta kukeseente ja koorekastmega

Ka keset morni sügisilma on mõnus ilusa möödunud sügise päikest tuppa lasta. Seda siis kukeseente näol. Kiiresti valmivat retsepti olin juba ennist "Kulinaartsete kroonikute kokaraamatus" märganud.

200g värsket pastat
200g kukeseeni
võid, õli
1 keskmine sibul
1 küüslauguküüs
200ml kuiva valget veini
200ml 35% koort
peterselli
parmesani
soola




Keeda pasta vastavalt pakil olevale õpetusele. Kuumuta pann, lisa tükk võid ja õli ning pruunista seened. Võta seened pannilt ning kuumuta seal sibul ning küüslauk. Lisa vein ning keeda seni kuni pool vedelikukogusest vähenenud. Lisa väike tükk võid ning koor. Keeda kastet paksenemiseni, nii umbes 5 minutit. Võta pann tulelt, lisa seened ning pasta ja sega läbi. Serveerimisel lisa parmesani ning peterselli.

allikas: "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat"

Kokkamisõhtu Mirjami uue kodu auks

Reedel trotsides tuisku ja niisama halba ilma koondusime kõik Mirjami poole, et ametlikult (kes esimest, kes mitmendat korda) sisse õnnistada uus pesa koos Caesari salati, kreembrülee ning maasika margariitaga. Sekka ka huvitavaid soolaseid snäkke (sorry Mirjam, ma lihtsalt ei mäleta mis nende nimed olid). Isetehtud Caesari ja brülee isu olin ma teistele juba ammu peale ajanud ja seetõttu polnud muud valikut, kui seda tegemise rõõmu ka teistega jagada. Kõik kulges ootuspäraselt, midagi aia taha ei läinud, kui vaid äkki salati koostisosade kogused, mida uhked omanikud saavad nautida vist mitu päeva veel järele:). Mõnus toit, jook ning seltskond - mis sa muud hing ihkad ühel reede õhtul.
Salati ja brülee retseptid leiab siitsamast blogist:
Caesari salat


Kreembrülee


Ja õhtu kaaskannatajad, pole see brülee tegemine ühti nii aeganõudev. Proovige ikka ära:).

Neljapäev, 8. detsember 2011

Banaani-broiler

Järgmine katsetus ühest K-Ruoka brosüürist. Seekord siis nagu pealkirjastki aru saada, kanast.



4-le

450g broilerifileed (maitsestamata) - võib vabalt asendada ka kintsulihaga, jääb mahlakam
õli
soola
1 paprika
veidi(u 120g) porrut
3dl köögikoort
1spl sidrunimahla
1tl riivitud sidrunikoort (panin taas tunde järgi, vahepeal lihtsalt maitsta kuidas sidrunit tunda on)
1tl rosmariini
musta pipart
2 banaani
1/2dl soolapähkleid
1dl hakitud murulauku

Kuumuta õli ja prae selles suupärasteks tükkideks lõigatud kanatükid, maitsesta ka soolaga ning aseta eemale. Tükelda paprika ja porru ning kuumuta pannil, lisa sekka tagasi broiler ja köögikoor. Aja keema. Maitsesta sidrunimahla ning koorega, rosmariini ja pipraga. Koori ja tükelda banaanid ning lisa pannile, samuti lisa pähklid. Kuumuta kõik korralikult läbi. Kaunistuseks murulauk ja kõrvale riis.

Tulemus taaskord väga omapärane ja huvitav.

allikas: K-Ruoka oktoober 2011

Brokkoli-ahvena pajaroog

Nüüd natuke eskootilisemat kraami ka. Alati kui üle lahe satun, siis püüan ka Citymarketi K-Ruoka brosüüri kaasa haarata või toob mulle keegi neid kaasa või haldjas Maris paneb posti:). Nii on neid mulle siin ikka kogunenud ja nüüd lõpuks otsustasin sealt ka midagi proovida. Ülalnimetatud roog oli ahvatlenud juba pikka aega ja no mis siis ikka, teeme ära. Ahvena asemel kasutasin vaid saidat.



4-5le

1 (u 400g) brokkoli
600g toorest või külmutatud ahvenafileed (minul siis toores saida)
2spl sidrunimahla
3/4tl soola
1/2tl pipart
1 1/2dl hakitud murulauku (panin täitsa tunde järgi, ei hakanud mõõtma ja hoopis rohelist sibulat)
2dl köögikoort
150g sinihallitusjuustu
1dl india pähkleid

Kaunistuseks taas kas murulauku või sibulat.

Tükelda brokkoli ning pane soolaga maitsestatud keeva vette u 3 minutiks. Kurna.
Pane kalafilee lõikelauale, kui on üks suur tükk, siis lõika väiksemateks, maitsesta sidrunimahla, soola ja pipraga. Puista üle murulauguga ning keera rulli ja aseta ahjuvormi. Kuna mul oli ka kalafileel nahk küljes, siis keerasin lihtsalt kaardu, nii et nahapool sees ja söödav väljaspool ja panin vormi.
Aseta juba enne keedetud brokkolitükid ahvenale seltsi, kalla üle köögikoorega. Raputa peale sinihallitusjuust ning pähklid.
Küpseta 200 kraadi juures u 20 minutit ning serveeri koos kartuli ja salatiga näiteks.

Kui ma alul seda retsepti lugesin ei kujutanud ma ette mis lõpuks ka välja tuleb, kuid tulemus oli huvitav ja peamine - ülihea.

allikas: K-Ruoka sept 2011

Beseekattega sidrunikook

Järgmine kook sai valitud ekspromt ja suure kiiruga laupäevaõhtuseks sünnipäevaks. Kui ma sain kõne et kas teeksin midagi, et mis see olla võiks, polnud mul aimugi. Õnneks oli mul kaasas pea trükisoe "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" ja ju sealt ikka midagi leian. Ja nii see sidrunikook näppu jäigi ja pettuma ei pidanud, mis sest et esimene katsetus sellega. Tegu siis Tuuli magusavaramust, retsepti leiab ka tema blogist.



Põhi:
100g võid
2,5dl jahu
2spl suhkrut
0,5tl küpsetuspulbrit
2spl vett

Täidis:
1,5dl vett
1,5dl suhkrut
2spl nisujahu
25g võid
1 suurema sidruni mahl ning riivitud koor
4 munakollast

Besee:
4 munavalget
1dl suhkrut

Põhja jaoks sega või ning kuivained, lisa vesi ning sega ühtlaseks tainaks.
Vooderda 26-28cm lahtikäiva koogivormi põhi ja küljed 2-3cm kõrguselt. Pane põhi külmkappi u 15 minutiks. Kui mulle algul tundus et 28cm vorm on ikka jõhkralt suur, siis veidi mudimist ja seda tainast tõesti jagus ning lõpptulemuses ongi selline mõnus õhem kiht.
Kuumuta ahi 200 kraadi juurde. Torka taignasse kahvliga augud ja küpseta 15 minutit ahju allosas. Samal ajal keda nö sidrunikissell - pane täidise ained kastrulisse ja kuumuta pidevalt segades, kuni segu pakseneb ja kergelt mullitab.
Valmista ette ka besee - vahusta munavalged ning lisa suhkrut osade kaupa siis, kui muna juba kergelt vahus. Ja nagu ikka, kui kauss tagurpidi keerata ja sisu välja ei valgu, on valmis.
Võta põhi ahjust välja, vala peale täidis ning täidise peale laota laiali beseekiht. Küpseta 10 minutit ahju allosas või kuni besee on pealt helepruun.
Nipiks veel, et lõika kooki märja noaga, tehes pärast iga lõikamist nuga uuesti märjaks. Ilma selleta muutub pealmine kiht inetuks.



Kook oli imemaitsev ja nagu arvata mitte eriti magus. Just selline paras. Ja mis mulle veel meeldib on see et kui kisselli läks 4 munakollast siis 4 valget hiljem täpselt besee jaoks. Pole mingit raiskamist!

allikas: Kulinaarsete kroonikute kokaraamat

Tuuletaskud

Pikk vahe on küll vahele jäänud, aga põhjendan seda töölrabamisega, peale mida lihtsalt ei viitsi enam arvuti taga toksida. Köögis toimetan ikka, kuid kirjutama ei jõua.
Aga nüüd tuuletaskutest. Olen tegelikult ammu mõelnud, et võiks neid proovida ise teha, kuid siiani on kuidagi nagu tahaplaanile mõte jäänud. Nüüd eelmine nädalavahetus oli kuidagi tunne tagasi ja sattudes Silja blogis selle retsepti peale, mõtlesin et teen ära. Kuna maal ahi ka korralik, siis peaks ikka õnnestuma.
Kuna laupäev kujunes meil Anitaga köögis suht kokkamise tähe all õhtuseks sünnipäevaks, siis ühed tuuletaskud ei tee ju elu raskemaks.
Tainas tuli kena, taskuid just poodi müüki ei viiks, kuid õhtuks olid otsas kõik. Ju siis õnnestus.



Vaja:

125ml piima ja 125 ml vett (või 250 ml vett)
100g võid
veidi soola
1-2 tl suhkrut
veidi vaniljesuhkrut
150g jahu
4 muna

Pane või, suhkur, vaniljesuhkur ja sool koos veega potti ja lase keema tõusta. Sega sisse piim ja jahu ning küpseta tekkinud taignapalli madalal tulel u 5 minutit, kuni taigen muutub kuivaks ja elastseks. Sega tainast hoogsalt, et see põhja kinni ei jääks.

Võtta pott pliidilt, pane taigen kaussi ja lase sellel u 10 minutit jahtuda. Lisa ükshaaval munad (sega tainas ühtlaseks, enne kui lisad järgmise muna). Tulemus peaks pärast munade lisamist olema paks. Seejärel pane taigen pritskotti ja tee plaadile väikesed kuhjakesed üksteisest u 5 cm kaugusele. Või kasuta 2 lusika abi kuhjakeste tekitamiseks.
Küpseta taskuid esimene 10 minutit 200 kraadi juures, seejärel vähenda kuumust 190 kraadini ja küpseta veel 20 min kuni tuuletaskud on kuldpruunid. Ahju ust kindlasti MITTE avada!! Küpsetamise aeg sõltub ka ahjudest ja meil läks vast max 20 minutit kokku ja siiski suutsime ühel plaadil veidi põhjad liigpruuniks lasta ning teisel plaadil pealmise poole, aga kerkisid kenasti.


Kui küpsetamine lõpetatud, lülita ahi välja, võta tuuletaskud ahjust, lõika alla äärde küljepeale väikesed avad ja pane veel u 10ks minutiks ahju kuivama. Seejärel tõsta need ahjust välja jahtuma.

Sisu panemiseks kasuta sama tehtud ava ja pritskotti või lõika kaan maha ja sisu põhjale ja kaan peale tagasi. Meie lõikasime ennist tehtud ava veidi suuremaks ja lusikaga panime sisse kohupiimapasta-vahukoore ning vaarika-mustika segu.

Esmaspäev, 21. november 2011

Broilerirind suvise aedviljaga

Mõnusalt mahe ja maitsev roog. Kindlasti läheb kordusele millalgi. Kõige naljakam on koht, kust ma selle retsepti tegelikult leidsin. Nimelt ajakirjade vahel ilmub inserdina aeg-ajalt pakike kas siis köögi-lillesibula- jne asjade tutvustusi, et siis telli ja hakka komplekti kokku koguma. Tavaliselt ma neid kunagi ei vahi, vaid esmajoones prügikasti, kuid nädalavahetusel jäi külapeal selline pakk näppu ja ohoo, kohe mitu retsepti sai endale kaasa haaratud ning esimene siis siin.



Vaja 4-le:

1 küüslauguküüs
2 porgandit (suuremat)
2 väikest suvikõrvitsat (mina võtsin poest 1 sellise tavalise ja oli küllaga, väiksed peavad ikka väga väiksed olema)
4 broileririnda (2 suuremat fileed pooleks teha on ideaalne)
soola-pipart
õli
200g rõõska koort (võib ka vahukoort)
0,5tl Provence'i ürdisegu
1tl paprikapulbrit
Parmesani pealeriivimiseks

Koori ja haki küüslauk. Pese, puhasta ning tükelda ribad (julienne stiilis; tegelikult võib igaüks ise oma maitse järgi neid teha, lihtsalt pehmenemisega läheb siis aega, kui paksemad) nii porgandist kui suvikõrvitsast.
Pese broilertükid, tupsuta kuivaks ning maitsesta mõlemalt poolt soola-pipraga. Kuumuta pannil õli ning prae fileetükke mõlemalt poolt ca 10 min (vaata et oleks seest ka enam-vähem valmis). Võta pannilt ja aseta ootele.
Pane tükeldatud küüslauk pannile praerasva sisse ning kuumuta läbi. Lisa aedviljaribad ning hauta u 5 minutit (mitte liiga pehmeks).
Sega koor, maitseroheline, paprika ning veidi pipart. Vala aedviljadele ja lase keema tõusta.
Aseta kanaliha uuesti pannile koore-aedviljakastmesse. Hauta nõrgal tulel veel 5 minutit. Puista üle juustuga ja serveeri.
Mina näiteks keetsin kõrvale riisi.

Kolmapäev, 16. november 2011

Soe kartuli-vorstisalat

Midagi vahelduseks suppidele ja pastadele. Kõige kergemini valmib kui näiteks eelmisest õhtust mõni keedukartul ripakile jäänud. Mina, kes ma kartulit suht vähe kasutan, pidin ka keetmise ette võtma, kuid samal ajal sain parajalt tükeldatud kõik muu.



Vaja:
200g juustuga poolsuitsuvorsti
5-6 kartulit
1 sibul
2 suuremat tomatit

Koori ja keeda kartulid. Lõika sibul ,vorst ja tomat parajateks tükkideks/sektoriteks. Prae sibul kergelt läbi, lisa kartuli ja vorstitükid ning mõne minuti pärast ka tomat. Maitsesta soola-pipraga ning prae veel mõni minut.
Enne söömist lisa kas värskeid ürte või nagu meie-rohelist sibulat.
Mina, kes ma eriti toidus suuremaid sibulatükke väldin, üllatusin meeldivalt. Need ei häirinud mind absoluutselt.

allikas: Oma Maitse nov 2011 (Rakvere reklaam)

Teisipäev, 15. november 2011

Kana(kalkuni)-nuudlisupp

Oma Maitse nov 2011 supilast juba teine katsetus. Tõesti lihtne valmistada ja maitsev ka.



Vaja (4le):
1,2L kanapuljongit
4 porgandit
150g munanuudlit (mina panin 2 ketast)
200g praetud(või keedetud) kana- või kalkuniliha
200g külmutatud herneid
rohelist sibulat

Lase puljong keema ning lisa tükeldatud porgand. Keeda kuni porgand on peaaegu pehme, misjärel lisa nuudlid. Ca 3 minuti pärast lisa praetud kanatükid ning herned. Kui kõik on läbi kuumenenud ja pehme, tõsta ette ja naudi. Enne söömist võib lisada veel rohelist sibulat.

allikas: Oma Maitse nov 2011

Esmaspäev, 14. november 2011

Madeira 21.10-28.10


Puhkuse plaan tuli tegelikult suht-koht kuu enne ja ma pole paremat aega puhkuseks vist iial suutnud valida. Töökaaslaste suhtes ebaõiglane, aga see oli moment kus ma seda kõige enam vajasin. Sest see mis enne toimus (bronnimise hetkel oli kõik vägagi rahulik), oli juba inimvõimete piiril tegutsemine. Ja ma läksin ning ei mõelnud mitte minutitki tööle, ok välja arvatud üks ehmunud persooni kõne, mille suutsin sekundiga summutada ja sujuvalt kontori poole suunata.
Aga nüüd siis reisist. Annan, nagu ikka ülevaate per päev, kõige lihtsam endal ja teistelgi jälgida. Vanainimesele kohaselt kirjutasin iga õhtu korralikult üles, kus käisime ja mida nägime. No vana kolu ei suuda enam kinni hoida:).
Ja siiralt kahju lugejatest, kes seda kaua ootama on pidanud.

21.10 - Lend Tallinn-Funchal.
Õhureis kulges rahulikult ja mis peamine normaalsel kellajal, seda nii siit minnes kui kohale jõudes. Madeira on siis Portugali saar ning ajavahe 2 tundi, reisisellide kasuks. Kuna grupp oli väike, saime ka hotellidesse suht kiirelt ning esmased tutvused tubadega (reisisime 4kesi)tehtud, tehti meie hotellis ka kohe infotund. Elu-olu kuuldud, ainus väljasõit "Rahvusõhtu" näol büroo kaudu bookitud ning vanalinna me sukeldusime, sest nälg tahtis juba nägemise viia.
Nagu mujalgi turismipiirkondades on teatud tänavad vallutatud restoranide poolt, kus siis sissekutsujad püüavad saada enda omasse just kõik inimesed kes möödumas. Esimesel õhtul otsustasime ühe vahva portugali vanataadi kutsele vastata ning tema restorani istet võtta. Enamus meist otsustas set-menu kasuks, kus siis eelroog, pearoog ning dessert igati mõistliku hinna eest. Valik väiksem, kuid soodsam. Kalasupp-Espada-Creme caramel oli minu valik ja see kõik oli tõsiselt maitsev. Põhimõtteliselt veeresime hotelli poole ja tuttu.
Hotellist rääkides, siis asus see meil vanalinnas - väike, hubane, ei midagi erilist, kuid ega 5* otsima ei läinudki. Kõik oli puhas, korralik. Nimeks oli Windsor.
Ilmast rääkides, siis lennukilt maha astudes paitas põski mõnus suvesoojus ning 18-20 kanti oli rannikul peale päikeseloojangut kohe kindlasti.




22.10 - Funcal ja selle ümbrus.
Hommikusöök ja edasi põrutasime kohe Funchali ja selle ümbrust avastama. Võtsime suuna köisraudtee poole ning suundusime Monte'le, kust siis edasi omakorda teise raudteega veidi alla tagasi, et külastada Jardim Botanicot, mis on siis üks paljudest botaanikaaedadest. Leidus hästi palju palju erinevat sorti taimi, linde ning arusaama et see kõik mis kasvab seal looduses on meil healjuhul toataim, kui sellegiga hakkama saab. Toon näiteks inglitrompetid, mis meil suure poputamise tulemusel suve lõpuks mõne õie paotavad, seal aga kasvavad nagu puud. Või streliitsia, mida siin müükase hingehinnaga lillepoes, seal puhmad vabalt looduses kõrgemad kui nt mina.




Peale mõnetunnist jalutust aias, võtsime suuna tagasi Montele, et külastada imeilusat kirikut, kuhu on muuseas maetud ka viimane Austria-Ungari impeeriumi valitseja.




Samast saime ka vaadata kuidas turistidel oli võimalik proovida sõitu kohaliku vana ja kuulsa toboggani kelguga. Sõit ise siis 2 km pikk ning sõiduriist ise siis liigub puidust liistude peal, millele lükatakse hoog sisse ning koos saatjatega mäest alla kulgetaksegi. Meie jätsime selle seekord vahele, sest isegi kõrvalt vaadates tundus see mõttetu raha raiskamisena (kui õieti meeles, siis 1 in 25 €, 2 in 30€), kuigi gruppide viisi inimesed käisid ja sõitsid.




Meie selle asemel jalutasime Monte vahel, mis iseenesest on armas väike linnajagu (ma arvan et nii on õige öelda), oma igapäevase elu ja rütmiga, sekka ka uudistavaid turiste.
Õhtu lõppeks suundusime raudteega alla linna tagasi, hotellis väike puhkus ja taas me end õhtusöögi koha otsingutele sättisime.
Toitudest rääkides, siis enamuse ajast sai oldud siiski kala peal, kuna oleks olnud patt Atlandi ääres midagi muud proovida. Ja need olid ikka väga maitsvad road. Vaid ühe korra suutsin alt minna ja seegi oli kohaliku sealiha roaga küüslaugu-veinikastmes. Täiesti vastumeelt, esimesest ampsust, ma isegi ei oska öelda miks, aga seda enam ootasin magustoitu.
Kui kohalik espada võib kalaturul veidi ehmatada, siis maitse on ülihea ja hõrk. Kummaline oli vaid see et eriline spetsialiteet tundus see olevat koos küpsetatud banaaniga, seda leidus igas restoranis. Muide banaani pakuti ka koos kanafileega ja see polnud üldsegi halb. Lihtsalt meile kuidagi harjumatu neid kokku panna, aga see oli üllatavalt hea.

23.10 - Funchal-Ribeira Brava-Serra de Agua-Sao Vicente-Porto Moniz-Paul da Serra-Encumeada-Serra de Agua-Funchal.
Tuli pikk nimekiri kohtadest, aga see oli tingitud asjaolust, et pühapäeva hommikuks olime endale hotelli poolt tellinud rendiauto ja saare omapäi avastamine võiski alata. Veidi hiline väljasõit oli, kuid need vaated ja see loodus olid ikka nii vapustavad. Kel huvi teada, siis marsruudid olime võtnud enam-vähem 100% TOP100 Madeira raamatust ja pettuma ei pidanud. Saarel ringisõitmise kohapealt soovitus, et vältige kiirteid, kui vähegi võimalik ja satute tõesti imearmsatesse väikeküladesse ning näete ikka tunduvalt rohkem. Kuni Porto Monizini ma ei oskagi midagi erilist välja tuua - mäed, väiksed valged majad punaste katustega ning vaikselt oma ajalooga kulgev külaelu. Porto Monizis sai siis ette võetud esimene suplus ookeaniveega täidetud laavakivibasseinides. Miks mitte otse ooekanis, seda seetõttu, et laine oleks sind järgmisel hetkel kaasa võtnud ja kadunud sa olekski olnud. Vesi oli peale poolt päeva autos kuumamist mõnusaks kosutuseks. Teine pool päevast oli meil mõeldud veeta kulgedes läbi mägede matkarajani, kus oleks veidi jalutanud, enne kui tagasi pealinna oleksime suundunud. Aga mis juhtus, juhtus see et sellisel väiksel-mägisel-keset ookeani saarel on ikka kõik nii ettearvamatu. Kui ujudes oli ilm kui super, siis mägedesse jõudes oli vaid üks suur pilvevatt, sinna juurde vihm, nähtavus heal juhul 1m ning tagatipuks ilmusid ka kuskilt veel välja lehmad, kes lihtslt veetsid mõnusalt tee peal aega. Otseloomulikult jäi matk sel päeval ära ja vaatasime kuidas terve nahaga mööda kitsaid mägiteid tagasi hotelli saaks. Ja nagu ikka rannikul päike siras ja elu oli lill. Õhtul nagu ikka, restorani otsimine ja enese nuumamine.











24.10 - Funchal-Monte-Pico do Areerio-Ribeiro Frio-Faial-Santana-Sao Jorge-mööda kiirteed tagasi Faial-Machico-Ponta do Garajau-Funchal.
Teist autopäeva alustasime kohe varakult, kuna mõte oli suund võtta ühte kõrgeimasse tippu ning nagu eelmine päev näitas, siis ilma ei tea ette, kuigi soovitati seda teha just kas hommikul või pärastlõunal, emmal-kummal ajal on ikka enam vähem ilm. Õnneks meil vedas ja kuiva jalaga me sinna saimegi, kuigi miljoni-dollari vaate rikkusid ikkagi kerkivad pilved. Kõrgus oli siis 1818, jube külm tuul ja ainult vulkaaniline maastik, aga käidud sai. Etteruttavalt võib öelda et enamus päeva oligi selline läbi vine, poolvihmane, just mägedes. Mägi nähtud, võtsime sunna Ribeiro Frio poole, mis on tuntud oma forellikasvatuse poolest. Kala me seekord ei maitsnud, vaid võtsime ette mõnusa lühikese levada(veekanalid, millega juhiti vanasti vett mägedest alla, toimivad siiani) matka, mis tipnes nagu ikka vaateplatvormiga kuhugi hunnitusse kohta. Kosutav jalutuskäik selja taga sõitsime edasi Santana poole, kus asub siis nö teemapark, kus saab näha Madeira tradistioonilisi kolmnurk maju. Ütleme ausalt, see polnud midagi erilist. Maja väljast olime näinud juba Funchalis botaanikaaias, nüüd sai siis lihtsalt ka sisse minna ning ühest osta magusat, teisest jooke, kolmandast lilli. Peale väikest jalutuskäiku linnas mõtlesime et kui niikaugele oleme juba tulnud siis käime ja vaatame ka Sao Jorge tuletorni üle, mis asus kuskil täeiesti ulme kohas, kuid üles me leidsime, aia tagant pildid tegime ja sama kiirelt ka minema kadusime ja suund siis Machico poole. See on siis linnake lennujama lähedal ja tuntud siis selle poolest et seal on meie mõistes valge liivaga rand. Otseloomuliult sai ujumas taas käidud, aga nagu ikka eraldatud osas, et lained sind minema ei saaks uhtuda. Linn ise oli hästi sümpaatne, midagi nagu oli mis läks hinge ja meeldis. Rääkides lennujaamast, siis võtke teadmiseks, et lennurada on ehitatud sõna otseses mõttes ookeani. Tee lihtsalt seisab postide peal, aga karta pole vaja. Lihtsalt huvitav lähenemine, aga mis teha kui maad vähe. Saar ise ju vaid ühtpidi 57km ja teistpidi 22km. Alla rannikule jõudes jälitas ka meid vihm konkreetselt. Saime kuskil jala autos välja kui mõne aja pärast kaasnes vihm. Kuid mida lähemale jõudes "kodule", Ponta do Garajau vahepeatusena, seda ilusamaks ilm läks. Aga miks vahepeatus, sest seal asub üks huvitav kuju:




Kolm korda luban arvata kus te veel teate sellist olevat. Just just.
Kuju oli võimas, ma ei kujuta ausalt ettegi, milline siis veel originaal olla võib.
Pildid klõpsutatud ja tagasi Funchali kulgesime ning õhtu nagu ikka vana rada pidi.








25.10 - Funchal-Camacha-Santo da Serra-Machico kaudu idatippu-Funchal.
Selle päeva lubasime endale teha nö pooliku, kuna õhtul oli osavõtt rahvusõhtust, enne mida tahaks veidi puhata ja niisama olla, mitte joosta otse autost sinna.
Hommikul võtsime suuna siis Camacha poole, mis siis tuntud kui korvipunujate keskusena. Jalutasime ringi nii külakeses kui ka punujate suures-suures poes, kus sai siis ka näha kuidas esemed valmivad. Sealt ostsime siis ka omale väikse punutud toboggani kelgu, mis jääb meenutama seekordset reisi. Oleme nimelt igalt poolt, kus koos oleme reisinud endale midagi ka toonud. Ei saanud seegikord siis traditsiooni murda. Käsitööga tutvutud sõitsime edasi Santo da Serra parki, mis kujutas siis endast suurt park-aeda, kus palju erinevaid puid-taimi, sekka ka loomi. Suht kummaline koht, kuigi mõnus vahepeala sõitmisele. Selles külakeses suutsime ka kohe endale külge haakida 2 koera, kes konkreetselt terve see aeg meie kaasa jalutasid ja sinna vahele omavahel mürasid. Ei kartnud nad midagi ega kedagi. Sealt edasi võtsime sunna saare idatippu, kus sai siis nauditud taaskord ookeani võimsust ning klõpsutatud hunnikus panoraamvaateid, mille peal on näha nö kogu saar - nii põhja kui lõunapoolsed rannikud. Vaade oli otseloomulikult hunnitu. Enne tagasi koju sõitmist käisime ka konkreetselt ookeanis ujumas. Idatipu lähedal oli siis looduslik rand, loodusliku liivaga. Lained mühisesid küll kohutavalt, nii mõnelgi oli tegemist püsti saamisega, kui laine maha niitis. Eluga me väljusime ja saab öelda et ka päris Atlandis ujutud.
Funchali jõudes sai veidi puhatud ning väisatud kohalikku turgu ning ette võetud väike jalutuskäik Lido hotellide piirkonda, kus sõime hilise lõuna ning tagasi vanalinna end sättisime. Õhtul ootas meid siis tavapärase restoranide ringi asemel rahvusõhtu, mis toimus väikses tavernas veidi linnast väljas. Tol õhtul nägime/kuulsime siis kohalikku tantsu, laulu ning ka Portugali armastatud fado't. Ja seda Madeira ühelt armastatumalt lauljalt. Siin üks fado laul ka kuulamiseks - http://www.youtube.com/watch?v=N8viRMnGnyY&noredirect=1.
Toiduks oli seekord siis tomatisupp (olime selle populaarsusest linnas aru saanud, kuna paljudes kohtades pakuti), espedada (Madeira teine tuntud roog, nimelt lihavarras) ja magustoit siis vabalt valitud, mida keegi soovis.
Kõhud täis, meel heast muusikast lummatud, läks sõit tagasi hotellidesse ja uue päeva ootuses me uinusimegi.








26.10 - Funchal-Nunnade org-Funchal-läänerannik.
Viimane päeva autoga ja otsustasime taas kohe hommikul mägesid rünnata et minna kurikuulsasse Nunnade orgu, kus siis võimalik näha, milliseks kunagi vulkaanid maastiku on voolinud. Kuid oh ebaõnne, orus käisime ära, vaateplatvormil ka, kuid ilm oli terve nädala räbalaim. Taas tohutu udu, vihm, pilved. Tulime tagasi linna ja sealt võtisme ette tee mööda läänerannikut läänetipu poole. Tegime mõned peatused teele jäänud külades ning jõudes tippu välja, tahtsime sealgi võimalikult ääres ära käia ja üritasime siis leida majakat, mis seal oli. No sildid näitasid, eemalt nägime, kuid jalutades lähemale arvatavale kohale, me seda enam ei näinud. Tee või tina sattusime kuhugi ehitustandri peale. Ilmselgelt oleks pidanud kuskilt ära keerama, mida me ei tabanud ja mida ükski viit ei näidanud. Nii meie läänetipp siis tuli, tagasi jalutades ja üles mäkke - see ei olnud lõbus ja vähese trenniga inimestele ilmselgelt katsumus :). Mina kes ma olin enne reisi mitu nädalat tõvede käes vaevelnud, köhinud nagu loom, see hingeldamine oli ikka kerge tulema. Tundsin end ikka väga räbalasti. Tagasitee otsustasime siiski ette võtta mööda põhjarannikut, kus siis suunduda saare keskosast otse alla lõunasse. Väike suplus ka Porto Monizis juba tuttavataes basseinides ja kodutee kulges juba lõbusamalt.
Hotelli tagasi jõudes sai auto korralikult asjadest puhtaks kraamitud ja võtmed seekordseks taas varna riputatud. Polnudki ses päevas enamat kui õhtune restoranide tänav ja koju veeremine.






27.10 - Shoppamine.
Minu lemmikpäev! Olin juba mitmed päevad murest murtud, et kas ma tõesti ei saagi minna kuhugi klassikalises mõttes shoppama. Eks vahepeal sai end ka suveniiridega varustatud, aga teades mind, tahaks ikka omale ka midagi. Seega lubati sel päeval mulle pidulikult et suundume bussiga Lido piirkonda, kus asus Forum Madeira (meie mõistes kaubanduskeskus, vanalinnas olid vaid mõned üksikud poed, kuhu ma siis ka pärastlõunal sisse astusin) ja sain kohe silmadel ringi lasta käia ja shopata. Mis siis et enamus poed kust ma midagi sain, on ka meil Tallinnas olemas, kuid üsna tihti on kaubavalik ikka väga erinev (seda ka nt Tallinn vs Helsingi) ja no ma lihtsalt pole jõudnud pikka aega kesklinna et läheks ja vaataks, mida pakutakse. Siis tulebki reisil see aeg leida ja ostud teha. Kui aus olla siis olen ennegi a'la Mangost shopanud Hispaanias ja tulles tagasi koju väisanud ka Tallinna oma ja no täiesti teine kaup.
Aga see selleks. Sain end siis lõbustada mõned tunnid, kui suundusime jalutades tagasi vanalinna, kust soetasime ka viimased kingid nii endale kui ka kodustele ja pakkimiseks läks lahti. Õhtul veel pidulik viimane õhtusöök.








28.10 - tagasi koju. Funchal-Tallinn.
Lend kulges taaskord normaalsel ajal ja tõrgeteta (samal ajal oli siin ju see Tallinna Lennujaama tankimise jama), isegi saime varem tulema kui ette nähtud. Veidi rohkem raputamist oli kui minnes, kuid õhtul omas voodis uinumine oli see kõige magusam.

Kokkuvõtvalt, mis ma oskan siis öelda. Oli väga mõnus puhkus, töö oli totaalselt unustatud. Saar ise väga lopsaka loodusega, mis sest et saabuma hakkas sinnagi sügis, soe ning ülimalt maitsev espada. Üks magustoit, millest ma ennist kuskil ei rääkinud, ootab ka järgitegemist, kui retsepti saan. See oli nii hea ja huvitav, kuid suures veebiavaruses ma seda kuskilt ei leidnud ning nii lubas mind üks tuttav eestlane, kes Lissabonis resideerub, sellega aidata, kui mõnelt sõbralt selle kätte saab. Kui tehtud saab, siis kirjutan siingi kindlasti.
Pilte on ka tohutu hulk, meil endil kuskil 1000 kanti ning Avo vanematel ma ei kujuta ette kui palju, sest oma pere fotograaf klõsputas ikka korralikult. Kuna ta lisab neid järjest ka enda Flickerisse, siis lihtsam on mul see link siia blogi vasakusse äärde panna, kus iga soovija saab pilgu peale heita.

Pühapäev, 13. november 2011

Head isadepäeva - Norra küpsisekook

Ja siit tuleb laupäevane kook number 2. Kuna ahi huugas vanaema koogi all, siis isadepäevaks valisin küpsetamist mittevajava eksemplari. Silma oli see jäänud Pere ja Kodu nov 2011 Pereköök lisast. Kohe esikaanel ta tegemist ootaski.



Vaja:
3 pakki Domino küpsiseid (1 pk 175g)
100g võid

400g maitsestamata toorjuustu
3dl vahukoort
2tl suhkrut
2tl vanillisuhkrut
250g kakaopudingut
marju (mina kasutasin füüsaleid)




Purusta kolmveerand küpsistest ning sega sulatatud võiga. Suru segu vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhja. Pane külma.
Vahekihi tarvis vahusta koor suhkrutega. Sega kolmveerand vahustatud koorest toorjuustuga ja kata sellega vormi põhjas olev küpsisekiht. Laota peale kakaopuding ning sellele omakorda allesjäänud vahukoor. Pudista koogile ülejäänud küpsised ning pane kook tagasi külma, nii 2-3 tundi kuni üleöö. Enne serveerimist kaunista marjadega.
Kook oli hea, lihtne valmistada ning maitsev. Pühapäevalõunaks oli otsas, mis muidugi meie magusaarmastajate pesakonnas pole üllatav.

allikas: Pereköök nov 2011

Palju õnne vanaemale - kakaone kondenspiima-toorjuustukook

Laupäeva hommikul peale varast ärkamist maale jõudes ning kohustulikku turu ringi, sättisin end kohe pikemalt kööki sisse, kuna 2 kooki ootas tegemist. Esmalt siis "palju õnne sünnipäevaks vanaemale" kakaone kondenspiima-toorjuustukook "Armastus küpsetamise vastu blogist". Kui seda mõned nädalad tagasi nägin, siis võtsin kohe järgmiseks katsetuseks magusa osakonnas plaani, ning nüüd juhtus olema ka vajadus.



Vaja:
1 pakk Selga kakaoküpsiseid
60g võid

450g toorjuustu
4 muna
1 purk kondenspiima

1,5dl hapukoort
4tl suhkrut
5-6tl kakaod



Purusta küpsised, sulata või ning sega kokku. Suru küpsise-või segu koogivormi (küpsetuspaberiga vooderdatud, lahtikäiv) põhja.
Vahusta toorjuust, lisa juurde munad ning viimasena vala hulka kondenspiim. Sega ühtlaseks ning vala küpsistele.
Küpseta 160 kraadi juures 50-60 minutit (ahju lisasin ka veenõu, kuna siis niiskem õhk, mis meeldib juustukookidele).
Enne küpsemisaja lõppu hakka valmistama katet - sega omavahel hapukoor, suhkur ja kakao. Vala kate koogile, aja laiali ning küpseta veel 5-7 minutit. Enne söömist lase jahtuda.
Kook oli väga mahe, kartsin ülimagusust, kuid üllatusin meeldivalt. Parajalt kreemjas, maheda maitsega ning kadus laualt ülikiirelt.