Peale pikka ja väsitavat töönädalat ning pikka kaalumist reede õhtul otsustasime siiski kulgeda lõunasse nädalavahetuseks. Kuna tegelikult oli kokkulepe juba nädal varem tehtud ja eks ikka kihk ka sees, et laupäeval mäele minek.
Ja nii siis peale kosutavat und laupäeva hommikul sai võetud suund Kuutsemäe poole, jalad juba kibelemas saabastesse ja mäele. Ainus hirm mis mul seal vaid sees on esimesest korrast, see kuradima tõstuk. Teist korda üksi lauaga sellel tõstukil lõppes sellega, et poolel mäel kukkusin nii kehvalt, et alles õhtu lõppedes avastasin et veri oli väljas. Alguses ei saanud miskit aru, lihtsalt kukkusin, oli natuke valus ja kõik, aga no see fun kaalub kõik valud üles. Ja seekord ma siis rohkem püüdsin alati kellegi omaga koos üles sõita et keegi oleks toeks sel "raskel teel". Ja hea oligi, kuna seekord oli kukkujaid ikka päris palju, isegi suuskadega, kuna tõstukirajale oli tekkinud ikka kuumaastik kohati ja julmad vallid. Nii et õppida mul veel on. Peaks ütlema et tool või gondel on ikka 100 korda etem liiklusvahend.
Aga ka seekord ei lõppenud ilma vahejuhtumiteta. Nimelt siis, kulgen mina kenasti mäest alla ja ema kes oli ka fotoka valmis pannud sai korraliku ehmatuse - mingi esmakordne suusamaniakk suutis mulle tagant sellise "sajaga" sisse sõita et mats ja ehmatus oli ikka korralik. Kõige haigem oli veel see, et siis vaatab tüüp mulle otsa umbes sellise näoga et mida sa mulle ette jäid? No hallo, tagantulija peaks nagu olema see kes mööda peab saama, mitte eeskulgeja ei pea silmi tahapoole pöörama.
Aga no tundus et selles oli süüdi see, et inimene oli silmnähtavalt esimest korda suuskadel, kui vaeseke ainult mäest otse alla sahka sõitis. Pärast kokkupõrget olin küll "pissed off", kuid suurema laksu hoidis ikka kiiver ära ning oli isegi mõttes minna ligi ja küsida kas teisepoolega on kõik ok, aga vaatasin et liigutas ja otsis kobades oma altulnud suuska ning edasine sahk lahkus mäest allapoole. Ja rohkem ma teda ei näinud :).
Rääkides ohutusest, siis ma ei mõista miks laudurid ja isegi miks mitte suuskajad ei kanna kiivrit. Iial ei tea ju kes sulle kuskil seljatagant sisse võib kütta. Enamus lauduritel on ikka kiiver peas, aga alati ikka leidub mõni eputis kes siis ei taha oma look'i rikkuda või lihtsalt ei hooli et õnnetus võib juhutuda ka temaga. Minu teada enamus suuremates kuurortites ei lasta sind mäelegi enne, mis minu meelest jummala ok. Peaks olema igal pool nii. Suusatajatega on tegelikult sama teema, et võiks ning on väga hea näha et neid on üha rohkem kes sealgi kannavad kaitset. Igati positiivne. Alati ei pea ju midagi juhtuma, aga jääb võimalus et juhul kui..
Aga noh see selleks, eks igaüks ise teab. Igatahes väike vahejuhtum mind ei seganud ja nautisin edasist päeva täiega. Kuniks, lifti juures millegipärast minu ja isa piletile tähelepanu pöörati ja tuli välja et meile oli müüdud lapsepiletid..no tere talv. Täismees ostab piletid ja talle antakse laste omad. Meie ei uurinud neid ka varem, kuna kus kurat mina pean teadma mis sinna peale kirjutatud olema peab. Tegime lambanäod ja teatasime et meile müüdi need, mis meie teha saame. No problem ja kimasime edasi. Kokkuvõtvalt ma lähen mäele ja kas ma tõesti pean hakkama töötajate tööd üle kontrollima, no ega ikka ei pea küll.
Peale seiklusrikast päeva suundusime veel peretuttavate juurde Võrumaale, kus ootas kosutav saun, söök ja vein. Väsimust oli ikka kontides tunda ning nii me kuskil pool 12 õhtul lõpetasime oma kulgemise taas kodus.
Pühapäeva hommik andis taas võimaluse pikalt magada ning õhtul linna jõudes panin veel pirukagi ahju. Njämm.
Terve nädalavahetus "pure fun'i", nii peaks olema see kogu aeg :)
Ja ongi kui vaid ise tahta, sest tean et mägi ootab mind kohe varsti taas....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar