esmaspäev, 2. märts 2009

Libedus..

Sain minagi siis tunda lõpuks seda karmi reaalsust, et kukkusin päris korralikult. Olgu ette öeldud et õnneks oli õnnelik õnnetus.
Nädalavahetus kulgeski siis peaagu mitte midagi tehes, hästi natuke sai koristatud ja samuti jõudsin ka trenni lõpuks, mis lõppeski siis trepil päris pahasti kukkumisega. Trepp oli otseloomulikult nagu kiilas ja puhastamata. Polnud muud vajagi kui korra astuda ja natuke libedamaid jalanõusid ja olgem ausad, hullema hoidis ära see, et jõudsin käed maha panna. Muidu poleks olnud ime kui pea oleks lõhki olnud. Kirja sain siis valusa lospu teravalt trepiäärelt vastu jalga. Alguses kartsin küll et siit see elu esimene kips tuleb, aga õnneks nii ei läinud. Käia saan kenasti ja õnneks valu ei tee, mis tähendab et arstile ma seda näitama pole läinud. Nahk on ikka maas, aga õnneks ei midagi hullemat. Käte katkiminemise päästsid ka kindad. Aga jah hing oli täis ja raev oli laes. Püüan küll sportlikkust üles näidata ja trennis käes spordiklubile raha viia, aga kui selle eest ei jõuta ka treppi puhtaks teha, siis on ikka pahasti. Kaldteest mis seal kõrval ei hakka ma parem rääkimagi, see on totaalselt kiilas olnud terve talve. Täitsa paneb imestama, kui peaks sinna sattuma praegu keegi ratastoolis või lapsevankriga on liug ikka pikk.
Nii et vaadake kuhu te astute...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Naastad peaks all olema :)
Hea et midagi hullemat ei juhtunud!

Maris

Kati ütles ...

Seda arvan juba isegi, et saabastele tuleb midagi alla aretada..Seekord läks õnnelikult jah...