Just sellisel ajal leidis siis aset minu reis Taisse, millest püüan lõppude lõpuks kirjutada. Jah, aastaarv on õige, kuna Tais on see just selline hetkeseisul. Ärge küsige miks, pole viitsinud hetkel uurida, miks see just nii on. Et enda elu kergemaks teha, võtan oma märkmed ette ja panen iga päeva kohta midagi kirja.
21.02 - Lend Tallinn-Utapao(Pattaya airport).
Keskpäeval saime siis lennukirattad Tallinna pinnalt üles ja sõit võiski alata. Ette oli teada see, et kestab lend umbkaudu 15 tundi, koos kahe tankimispeatusega - Bakuus ja Delhis. Aga meie õnneks oli meil kas hea kapten või ilmaolud, nii et õhus olime kõik korrad vaid 3,5H korraga. Bakuus lasti meid ka terminali ja peatus kestis kuskil 2 H ning Delhis passisime tankimise ajal lennukis ning seda umbes 1 H 45 min. Oma sihtkohta Utapao lennuväljale maandusime eesti aja järgi 2:30 öösel. Süüa anti ka lennukis 3 korda ja peaksin mainima, et ühed parimad , mis "taevas" saanud, kuigi lõpuks oli seda juba suht raske endale sisse ajada.
Kokkuvõtvalt sinnalend sujus kuidagi väga kiirelt ja ebamugavusi vältides.
22.02 - Nagu eelmise kuupäeva all mainitud jõudsime sihtkohta ja kohalik aeg näitas 7:30 hommikut.Kuna terve 14,5 H jooksul ma sõba silmale ei saanud, vaid lugesin raamatut ja sõin :), siis isegi tol hetkel ei saanud väsimus must võitu ja hotelli jõudes põrutasime kohe merre ujuma, mis asus meie "kodust" vaid üle tee. Vesi oli tõeliselt soe, arvatavasti õhutemperatuuriga samal tasemel, mis võis jääda vahemikku 30-40 kraadi. Täpselt ei oskagi öelda, kuna ei õnnestunud kohata mitte ainsatki temperatuurinäitajat, isegi meie kohalviibiv eesti giid polnud neid 4 kuu jooksul kohanud. Kummaline.
Nii me siis chillisimegi esimese pool päeva rannas ja edasi juba õhtusöögile, mis kujunes iga päev ca 3-4 käiguliseks (A'la Carte). Vaheldumisi saime proovida nii kohalikku kui ka euroopa kraami.
Hotelliga jäime küll väga rahule. Reisibüroo oli selle klassifitseerinud 3*'seks, kuid kohapeal üllatusime meeldivalt. See andis silmad ette ka paljudele teistele 3*'setele, kus seni sattunud olen. Ja mis seal nii erilist ikka vaja on - koht kuhu kott visata, koht magamiseks ja pesemisvõimalus.Nii hommiku- kui õhtusöök olid ka väga head.Hotell asus küll suurest melust eemal, aga see eest oli meil puhas rand ujumiseks ja kohaliku peamise transpordivahendi tuk-tuk'ga olime keskuses nagu naksti 10-15 minutiga ja meie rahas olematu hinnaga.
23.02 - Sel päeval sai siis paika pandud kuhu plaan minna ja mida vaadata. Oma reisibüroolt soetasime: 1 päevane reis Bangkoki, 2 päevase Kanchanaburi ekskurisooni(Põhja-Tai), päeva Korallisaarel ning Alkazari kabaree piletid. Kuna olime nii head kliendid, siis kauba peale saime veel tasuta "Miljoniaastase kivipargi ja krokodillifarmi" ning värvika etenduse Tai ajaloost külastuse. Pärast seda piletihinnikut vaadates oli küll tunne, et hallooo, millal on aega päikest võtta, seda enam et sealmaal läheb ka päike looja meie mõistes suht vara.
Aga sellega meie päev veel ei lõppenud. Võtsime hoopis tuk-tuki ja panime ajama Nong Nooch troopikaaeda.See kujutas endast siis tohutut maa-ala kus oli võimalik näha erinevaid troopilisi taimi, lilli, vaadata väikest loomaaeda, orhideedeaeda, liblikate aeda jne. Samuti nägime jutu järgi üht parimat elevandishowd, mis sealkandis võimalik, ja ütlen ausalt see oli tõsiselt vahva. Mida kõik need vandid ka ära ei teinud.
Pärast väsitavat troopikaaeda suundusime ka õhtuhämaruses veel kurikuulsale Walking Streedile. See siis tänav Pattaya kesklinnas, mis suletakse õhtul kell 19 liiklusele ja sealt võib leida ka siis kõike, mida hing või keha ihkab. Üsna tavapärane vaatepilt oli siis valge kepile toetuv eurooplane (st vanur) ja kohalik Tai tibi. Antud vaatepilti võis kohata isegi hotellis. Ja kohalikud noored ei pidanud ka salgama, et teevad mida iganes, et leida omale valge euroopa mees ja temaga laps saada, peaasi et saaks ära.
24.02 - Kohe hommikul suundusime reisi ostes kingiks saadud kohaliku ümbrusega tutvuvale ringreisile. Bussi astudes tervitati meid kõiki kohe õnnesoovidega, kuna oli ju meie kalli kodumaa 90 juubel, mis sest et kodused magasid alles magusat und, aga meie olime juba tegusad:). Sai siis külastatud:
-lähedalasuvat templit
-suurt kullast Buddha kuju, mis on siis 130m kõrge ja 70 m lai kalju sisse graveeritud. Oli see ehitatud 1996,tähistamaks kuninga troonil olemise 50dat aastapäeva. Kuigi tegelikult kaasnes sellega ka jutt, et prints polnud isa silmis heal kohal ja et papale headmeelt teha, lasi poeg korjata perest perre käies raha või kulda, et see valmis ehitada.
-käisime kohalikul vaateplatvormil, et heita pilk linnale ja ümbrusele, kuhu olime siis sombusest Eestist põgenenud. Seal avanes meil ka võimalus saada õnnistus ja head sõnad kohalikult Buddha mungalt, kes siis luges meile palved ja sidus käe ümber punutud paela, mis peaks kaistma siis kõige kurja eest. Ja paelaga on ka see lugu, et seda ei tohi mingil juhul ise ära võtta, kui tuleb siis tuleb, ju oli siis just õige aeg selleks.
-külastasime ka "suprise suprise" kohalikku juveelitehast, kus tegelikult üllatusime meeldivat.Meid saadeti sõitma rongi taolise asjaga, et näha läbi ajaloo, kuidas üldse kivimid tekivad vulkaanipursete ja maalihete tõttu ning kuidas neid maapõuest kaevandatakse ja edasi ka töödeltakse.Loomulikult avanes kõigil meil tore võimalus ka ehteid osta, aga siiski vähesed seda kasutasid. Ju siis olid enamus enne Egiptusesse sattunud, kust minumeelest toimub suurem kulla kokkuost.Ega ma sellest isegi puhtalt välja ei tule :).
Ja peale seda siis veel kohustulik ujumine ning õhtune drink ja nii see päev taas õhtusse veeres.
25.02 - Päev algas päikeseliselt taaskord rannas, kuid seda lõbu ei olnud laialt, kuna hakkas VIHMA sadama. Aga õnneks oli see lühikest aega ja peale sadu sai hoopis hotell jäetud sinnapaika ja suundusime shoppama, vaja ju ikka tutvuda kohalike pakkumistega, naised nagu me oleme.Õhtuks sai bookitud ka hotelli massaazisalongis omale aeg ning seal mõnuletud. Võtsin alustuseks tavalise Tai massaazi, mis oli ütleme nii-naa,kuigi peale aastast pausi, mil viimati korraliku seansi olin võtnud oli see väga hea.
Ongi alati kuidagi kujunenud nii, et kui satun kuhugi soojamaa leboreisile, siis kohalike massööride käed panen ka proovile. Ja seal töötanud naised tegid oma tööd tegelikult väga hästi, hommikul 9st kuni õhtul 23ni ikka tööd teha, pole naljaasi.
Uni tuli väga hea...
26.02 - Kohe hommikul sai suundutud "Miljoniaastasesse kiviparki ja krokodillifarmi".
Pargi põhirõhk on siis kroko'del, kus sai neid vaadelda suhteliselt loomulikus elukeskkonnas, neid toita, vaadata showd (mis mulle väga suurt muljet ei avaldanud) ja lõpuks ka teha pilti,mille jätsin ka vahel. Aga samas kasutasin võimalust teha pai suurele "kiisumiisule" ja tema väikest liigikaaslast toita ning pooleldi kallistada kaeluskaru(muide kellel oli turvalisuse mõttes hambad eemaldatud, vaeseke) ja elevandil end londi vahel maast lahti tõsta. See juba sobis!
Ja samas asus see "loomaaed" keset parki, kus oli siis võimalik vaadata vanu puid ja kive, mis pärit kes teab mis ajast.
Pärast järgnes taaskord päikesevõtt ja õhtune linnaskäik.
27-28.02 - 27da varahommikul alustasime sõitu Põhja-Taisse Kanchanaburi poole. Kuna meie minibussi rahvas oli nii uudishimulik, siis tegime teel sinna mitmeid plaaniväliseid peatuseid ja kohalik tai giid oli püsti hädas meile kõige seletamisega. Korduvalt juba arvasime, et tegemist on vist linnapoisiga, kuna päris peale meie küsimusi mitmeid asju üle bussijuhilt.
Nii nägime siis esimesena soolavälju, kust korjatakse meresoola - maapinnal olid süvendid kuhu siis lasti merevesi ja 3 kuu pärast oli vesi nii palju ära auranud, et sealt andis sool kokku kraapida. Ja nii need kohalikud seda seal juba varahommikul tegid. Jämesool tuli sealtsamast aga peene saamiseks saadeti see tehasesse kus siis toimus jahvatamine.
Edasi saime näha kuidas kookosest saadakse suhkrut ja õli ning käia nö näidismajas, et uudistada kuidas kohalikud elavad. Seda võiks võrrelda isegi meie vabaõhumuuseumiga, aga seal on selline elamisviis tänapäeval vägagi tavapärane pilt.
Üldjuhul on 1-2 tuba, kus siis toimub kõik - söömine, magamine, igapäevased toimetused. Kummaline tundus see, et tavaliselt kööki neil ei eksisteeri, vaid toit ostetakse tänavalt, kuna see on nii odav. Vaid edumeelsed,kes tahavad näida eurooplaste moodi on hakanud neid soetama ja nt ka hommikuti võileibu sööma,kuna meie eurooplased nii teeme.
Pärast seda läks meie sõit edasi "Ujuvale turule", mis siis sõna otseses mõttes ongi see. Paatide peal kanalites käib ost-müük. Tänapäeval on se pigem nö turistikas, aga varasematel aegadel elu oligi nii. Nimetaks ka seda siis Aasia-Veneetsiaks, mida ta tegelt ju ka väikest viisi oli, isegi mulle meenutas kohe seda Itaalia linna, lihtsalt räpasema ja väiksemana.
Paadiretke lõppedes üllatas meid ilmataat juba teistkordselt vihmaga ja seekord ikka korraliku padukaga.
Peale turgu suundusime maofarmi, kus sai neid elukaid näha siis igas mõõdus ja asendis ning loomulikult ka show ja pildistamisvõimalus.Polnud see koht väga minu jaoks, kuna antud loomad ei ole mul just lemmikute nimekirjas.
Teel lõunasöögile põikasime ka läbi veel mööblitehasest, kus siis kohalikud meistrid valmistavad igasuguseid asju puidust. Kõige hämmastavamad olid seinamaalid (ei oska muud nime anda), mida siis tahuti välja ca 1 aasta. Aga need pildid olid ka ikka supervinged.
Lõuna veetsime vaatega Kwai jõe sillale, jätkuva "vee" tõttu ei saanud me sinna ligi aga nähtud sai kurikuulus sild siiski.Jätkuva vihma tõttu oli juba kahtluse all meie elevantide ja parvesõit, aga ilmataat halastas kaugelttulnuile.
Järgmine ettaste oligi siis koos vantidega, ronisime selga ja sõit võis alata. Armsad loomad on nad küll ja sõit oli ka 10 korda etem kui kaamli oma, kellega on mul olnud au 2 korda sõita. Peale elevante istusime bambusparvedele ja algas 20min laskumine mööda Kwai jõge meie öömiskohta.Laskumiseks seda just nimetada ei andnud, kuna see toimus vastuvoolu ja ees vedava paadi järel. Allavoolu oleks sama asja saanud tehtud 3 minutiga.Aga loodus oli muidugi ümberringi hämmastav.
Meie uueks koduks üheks ööks olid siis telgid jõe kaldal, mis muidugi meiemõistes telgi mõõtu ületasid mäega. Tegemist oli siis 2-e toalise, supervannitoaga, TV, minibaari ning konditsioneeriga "telgid". Materjaliks ma usun et oli midagi PVC sarnast. Loomulikult ei puudunud ka lamamistoolid.Kogu ümbrus oli ka kohandatud mõnusaks ajaviitmiseks,millest esimesena palusime avada baari, kuna oli ju vaja hakata kokteile hinge alla panema :), puhkus ikkagi.
Kuna minu onn oli jõele kõige lähemal, siis otseloomulikult otsustasid seda külastada ka kohe kohalikud loomad - esimene ehmatus oli suur ämblik vannitoas, teiseks midagi suure teo sarnast laes. Ausalt öeldes olin hullunud, kuna ei teadnud ju ka täpselt, kes ja mis. Vanaema kellega oma telki jagasin suutis õnneks mõnest külalisest vabaneda, minu õnneks. Kõige hullem oligi see, et kuramus magama ka jääda ei julge, kes teab kes veel välja ilmub ja voodi potsatab. Aga öö möödus siiski rahulikult, kuuldes küll igasuguseid hääli, aga ellu ma jäin.
28da hommikul teele asudes läksime kohe vaatama ahve, kes eelmine päev näole ei andnud metsas, aga seekord olid platsis, kuna ööga kõhud õõnes. Neid oli ikka igas suuruses ja ahnuses. Toitsime neid banaanide ja mingi kohaliku viljaga veel, mis meenutas välimuselt paprikat, aga jään siinkohal võlgu, mis ta tegelikult oli.
Peale ahve suundusime kuumaveealikate juurde, kus siis tuli läbida tsükkel - jõe külm vesi - 1ne soe bassein - jõe külm vesi - 2ne soe bassein - jõe külm vesi ja seda siis 3 korda, siis pidid luud ja liigesed imesid tegema. 2ses soojas basseinis oli vee soojuseks 47C, 1se kohta ei oska öelda.Ei mõnus oli, asja raviehtuses ei oskagi hetkel kommentaare anda.
Edasi võtsime suuna imelise kose juurde, milleni jõudmisega läks aega, kuna uudishimulikul seltskonnal oli vaja teha tutvust puuvillapõlluga, kus oli peale selle näha ka tsillit ja mingit kohalikku juurvilja kasvamas ning lõikuda suhkrurooga, et proovida selle magusust live's. Magusus oli täitsa olemas!
Samuti külastasime maarohtude- ja puuviljaturgu, et saaksime tuttavaks kohalike ravimite ja viljadega. Tervis peaks nüüd pikaks ajaks korras olemas, kuna igasuguseid huvitavaid asju sa soetatud.
Kose juurde minnes hoiatati meid juba ette, et suure mööduva kuumuse tõttu võib see olla veevaene, ja seda ta oli ka, isegi mõned vihmakorrad polnud olukorda parandanud.
Aga üldpilt oli ilus.
Pärast seda võtsime suuna Pattaya poole, teel väike lõuna ja õhtu hakuks olime kenasti koduhotellis.
29.02 - Peale pikka reisi oli kosutavaks lebada terve päev basseini ääres ja rannas.
Õhtul käis perekond "vähk" (nii me end nimetasime, kuna päike oli teinud oma töö) Alcazari kabareed vaatamas. Kostüümid ja show oli vägev.
1.03 - ja oligi käes märtsikuu. Hommikul sai suund võetud Bangkoki poole. Külastasime Wat Po ja Smaragdse Buddha templit, Kuningalossi, sõitsime kanali peal paadiga, kus saime toita ka kohalikke kalu, need olid ikka tõeliselt prisked ja saia peale käis rebimine täiega. Järgnes vaba aeg shoppamiseks, pärast mida suundusime õhtusöögile Kagu-Aasia kõrgeima hotelli 77dale korrusele. Seal olev vaade juba oli midagi. Käisime ka 85dal korrusel oleval liikuval vaateplatvormil, millelt saime siis ülevaate tuledes linnale.
Pärast kõike seda ilu võtsime ette teekonna kodulinna.
2.03 - järgnevad päevad oli suht sarnase graafikuga
- söömine-päevitamine-shoppamine-söömine-magamine.
3.03 - söömine-päevitamine-shoppamine-söömine-magamine
4.03 - söömine-päevitamine-shoppamine-söömine-magamine
Õhtul maandusin ka teistkordselt kohalike massööride käe alla, valides õlimassaazi, mis oli juba kordi parem kui esimene valik. Isegi nii tugevalt tehti, et järgmisel päeval kondid haiged ja enam ei julgenud peale tegema minna.
5.03 - Siin asendasime kohaliku ranna ja basseini Korallisaarega Koh Lan, kus siis ees ootas tõeliselt valge liiv ja sinine meri. Kõik muu kordus, peale shoppamise.
Sama päeva õhtuks tegi meile sealolev eesti giid huvitava pakkumise, kuna meid eestlasi oli viimasel reisil suht-koht vähe ja lahe punt, nimelt pakkumine minna vaatama sex-showd. Nii saigi siis peale hotellist läbihüppamist taaskord suund linna võetud ning üllatuseks 8 naisturisti ja kohalik naisgiid ning eestlasest meesgiid, suund võetud kohta nimega "69".Enne seda oli andnud giid ka soovituse, et dringid võiks hinge all olla, mida ka siis mõningad olid jälginud truult. Show toimus siis non-stop ja kui ring oli täis võisid lahkuda või kui soovi, edasi vaadata. Meil soovitati soojalt võtta kohad kohe esiritta, mida me siis ka tegime, kuna showsse kaasatakse vaid üldjuhul mehi, giidid loomulikult läksid taharitta ja lahkusid ka poole pealt.Ruum ise nägi välja midagi mini-Linnahalli taolist, kus tribüünid läksid järjest kõrgemale.
Asja pikemalt ma valgustama ei hakka, mis seal toimus, märksõnadeks vaid - mehed, naised, kesksugu, kõik panid kõiki ja seda live's. Ütleme nii, et selleks korraks on see nähtud ja ma ei usu et rohkem seda ka vaatama lähen.Asja nali oli ka see, et kellegile ei meeldinud, aga juttu ja arutelu jätkus kauemaks:).
6.03 - Eelviimane päev möödus taaskord rütmis päike-ujumine-söömine.
Õhtul käisime veel viimasel showl, kus siis sai vaadata värvikat etendust Tai ajaloost, mida esitatakse spetsiaalselt ehitatud saalis. Sai näha stseene Birma ja Tai sõjast, kuhu olid ka kaasatud elevandid, pulmatseremooniat jne. Vaatajale avanes pilt tai kultuuri ajaloost kogu selle mitmekesisuses. Etendus oli väga võimas ja vahva lõppakkord meie reisile, kuna tagasi hotelli minnes tuli taaskord kott kokku pakkida, et asuda hommikul koduteele.
7.03 - Lend Utapao(Pattaya airport)-Tallinn
Ja algaski tagasilend, mis loomulikult hilines juba väljalennuga, kuna oli mingi arusaamatus pagasi ja reisijate arvuga ning juba oli õhus hirm, et kogu lennukitäis rahvast taas terminali ja pagas takkajärgi ja hakkab otsast peale check in, aga õnneks laabus asi. Väljalend hilines vast tunnike, kuid millegipärast olid seekord kõik otsad õhus 4,5 H, tund kauem kui tulles,ja see oli juba piin. Asja tegi ka hullemaks see, et esmalt oli tankimine Delhis, kus välja ka ei saanud ja Bakuu peatus jõudis kätte peale 11 H lennukis olemist. Ja kuidagi palju väsitavam oli see kõik kui minnes. Kodumaale panime rattad meie aja järgi 22:10.
Ja naeratuste maa on see tõesti, ei näinud küll ühtegi kurja nägu, pigem pidev "keep-smile". Ja rahvas on hästi sõbralik ja abivalmis.
Hetkel valitses seal tegelikult 100päeva leina, mis on siis pühendatud kuninga õele, kes suri veebruari alguses. Leina periood on pikk seetõttu, et kõik kes vähegi soovivad saaks temaga hüvasti jätta ning mida tähtsam isik, seda kauem see kestab. Igalpool templites ja linnades on ta pilt üleval ja Bangkokis kuningakojas asub tema sark, kus saab hüvasti jätta. Valitsus on isegi välja pakkunud leina pikendada, nagu seda tehti ka kuninga ema surma puhul, mil venis lein poole aasta peale, aga eks seda näitab aeg. Hiljem keha põletatakse, nagu üldjuhul kõik surnud Tais.Leina puhul kantakse ka siis musta või valget riietust ja see paistas enam silma just Bangkokis.
Natuke veel ka kuningast - kuningas on seal maal tõeliselt au sees ja rahvas arvab et kui kuidagi enam ei saa, siis saab ta minna kuninga uksele ja tema ikka aitab. Iseasi kuidas see tegelikkuses toimuks. Kuningal on 3 last, 2 tütart ja üks poeg, kellest peaks ideaalis saama järgmine troonilolija, aga rahva silmis pole ta väga heas kirjas. Põhjuseks pidi olema juba tema mitmes abielu ja elu üldse, mis ta siiani elanud on. Rahva lemmikuks on üks tütardest ning on ka juba spekuleeritud et äkki saab kuningriik hoopistükis esimese naisjuhi.
Rohkem mõtteid nagu polegi hetkel, aga usun et neid tuleb veel , kuna naasemisest nii vähe möödas. Aga eks panen neid siis hiljem kirja, et saaksite lugeda.
Teie Kati..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar