Muljed vol1

Kook ahjus küpsemas, jalka on vallutanud TV ekraani - see kõik andis mulle siis lõpuks aega ja võimaluse tegeleda vanade postituste täiendamistega ja uute lisamistega.
Nimelt Maikuu postitus sai siis juurde mõningad klõpsu näidised, mida lubasin ja käesoleval juhul räägin natuke Portugali tripist.
Eelmine kolmapäev, enne tööpäeva lõppu võtsime siis kogu oma kollektiiviga ette tee Lissaboni. Sõit kulges mõlemal suunal läbi Frankfurdi, mis oli meile parim lahendus sinna ja tagasi jõudmiseks.
Kohale jõudsime siis eesti aja järgi ööl vastu neljapäeva ja järgnev päev nägi meile ette päevast väljasõitu marsruudil: Sintra (Palacio Da Pena) - Quinta Da Regaleira - Cabo Da Rocha - Cascais - Estoril.
Ilmataat meid sel päeva just päikesega ei õnnistanud, aga elasime ka selle vihma üle, mis meid tüütas väliüritusel.

Palacio Da Pena on siis kunagise kuninga suveresidents, mille ta valmistas oma naisele kingituseks. Hetkel on see üks suurimaid turismimagneteid ja kuulub ka UNESCO maailmapärandite hulka. Seda külastades astud kui muinasjuttu, kuna seal on üks ilusaimaid parke, kaunis kogus paleesid ning losse. Oleks ilmaga ka vedanud, usun et oleks olnud see üks lummavamaid vaateid mu elus. Aga udu tegi oma töö.
Edasi läksime Quinta Da Regaleira'sse, mis on 4 ha suurune aed, mis on ehitatud Sintra mägede vahele 20 sajandi alguses. Territoorium oli suur, aga vihma kiuste läbisime seal vaid väikese osa, sealhuglas ühed väga vahvad koopad, millesarnast pole ma ka enne kohanud.
Pärast sealse vihma eest põgenemise läksime Cabo Da Rocha'sse, mis on siis läänepoolseim maismaapunkt Euroopas.
Peale suuremaid fotoshootinguid võtsime suuna Lissaboni poole tagasi ja imetlesime nii Cascaid kui ka Estorili bussiaknast. Ei hakka nendest pikemalt siin jahuma, kel huvi siis lingi alt saate info kätte.
Järgmine päev möödus peaasjalikult tutvudes linna enda vaatamisväärsustega:

Santa Justa lift - ehitatud 1902 Eiffeli õpilase poolt ning tänapäeval on sellest saanud üks suurimaid turismimagneteid Lissabonis, mis annab suurepärase vaate kogu linnale.
Alfama - on linna vanim linnaosa. Siin on tegemist vanade majade, kitsaste tänavate ja tõelise külaeluga keset suurlinna. Kuna majad on väikesed, siis enamus elu toimub tänaval. Kogu naabruskond tunneb üksteist, kuna paljud elavad seal juba põlvkondi. Kõik teavad kes kellega käib, palju teenib, millist aluspesu kannab jne. Naljakas meie jaoks oligi see et pesu kuivab rahulikult akende all väljas.
Peaasjalikult kõndisimegi mööda linna terve päeva, astudes sisse huvitavatesse kohtadesse, katedraalidesse, kirikutesse ning tegime ka ühe veinimaitsmise. Minu üldiseks lemmikuks Portugalis sai Vinho Verde (Roheline vein), mis on ainult Portugalile omane vein. Roheliseks kutsutakse seda seetõttu, et viinamarjad, millest veini valmistatakse, on toored.

Kolmandal päeval võtsime väikse pundiga ette teekonna kohalikku loomaaeda, mis oli väga vahva. Esiteks ei pidanud matkama miile, et näha loomi ja samuti oli seal asukaid, keda meie omas ei ole - kaelkirjakud, pingviinid. Igatahes jäime oma käiguga rahule. Peale seda suundusime metrooga (sellega peaasjalikult suurlinnale kohaselt liiklusimegi, minu üldine lemmik kus iganes, kuna seal ikka kohtab igasuguseid inimesi) linna. Viimasele päevale kohaselt tegelesime shoppinguga, et tuua siis nii kodustele midagi kui soetada põnevat ka omale. Õhtul saime taaskord kogu seltskonnaga kokku et võtta ette ühine viimane õhtusöök, mis kulges meil siis pea südaööni, vaatamata sellele tõusime kõik hommikul kell 4, et jõuda 5ks lennujaama. Ütleme nii et magamata jäänud und magan siiani välja, kuna iga õhtu on midagi ees, mis lihtsalt ei lase varakult unne vajuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et reis oli vahva, vaatamata mõningatele halvasti läinud asjadele ja eks midagi tuleb ka teiseks korraks jätta.