Tavalised asjad..

Jah, muud ei oskagi viimase nädala kohta öelda. Lihtsalt tavalised asjad, nagu meil kõigil - töö-kodu-töö, vahepeal ka trenni jõutud ning niisama vedeletud.
Ainus nördimus viimasel ajal on see, et ma ei leia enam poest riideid, mis meeldiksid ja samas ka seljas hästi istuksid. Kui raske peaks olema leida ühte tavalist, kus natuke ka klassikalist joont, kleiti. No absoluutselt võimatu. Kammisin möödudnud nädalal läbi hulga poode ja tulemus on suur ümmargune null. Igatahes olen nördinud.
Aga tubli olen ka olnud, nimelt oleme püüdnud siin järgida tendentsi et jõuda vähemalt 2 korda nädalas jõusaali ja hetkel tundub et süsteem töötab. Lähme täitsa heameelega, kuna igatahes minul on seal hetkega kadunud igasugused töömõtted ning peale rassimist on mõnus lebotada aurusaunas ning seejärel kodus diivanisse vajuda. Mõnus. Ja miks mitte väike drink selle peale teha. Kuigi olgem ausad, alkohol on ju suhteliselt kahjulik, kui üritad end vormi saada mingilgi määral. Aga vahest ju võib, seda enam kui eelmine õhtu oled olnud kaine autojuht ühel sünnipäeval, mis lõpuks lõppes klubis Hollywood ühe sünnipäevalise pealekäimisel koduteel. Täpselt nii see eile oligi. Kuue-seitsme vahel jõudsime pidusse, sõime, pläkutasime, kes jõi, kes mitte ning alustades tagasiteed kuskil poole kolme ajal öösel jõudis üks autos olija arusaamisele, et meid vanureid tuleb vedada veel kluppi, et valjutada meid igapäeva raamidest. Ja see, kes vanurid nõusse sai on meist ca 10 aastat vanem:). Aga noh käisime siis ära, vahtisime tunnikese klubis, kuna see oli sulgemise kellaajale suht lähedal ning seejärel juba vajusime koju voodisse.
Hommik oli ikka karm reaalsus väsimuse alal, kuid trennis sai käidud ja nüüd mõnus lebotada maasika margariitaga õhtusse..
Kuigi kui rääkida veel eelmisest ööst, siis minu arvamus klubinduse kohapealt pole mitte grammigi muutunud. Täpselt sama case, mis ca 10 aastat tagasi, vaid põlvkond on vahetunud. Ja eile oli mingi mõttetu muusika ka. Kuigi eks muusika kinni ka inimeses. Igatahes klubi oli täis, kus on siis meie kurikuulus majanduslangus?!
Eesootav nädal ei tõota hetkel kujuneda kuidagi teistsuguseks, kuigi nädalavahetusel on kahjuks päev, kus pean leppima asjaoluga et saan taaskord aasta vanemaks. Ja sellega seoses on vist väike tähistamine ka. Ja nii ta kulgebki. Tavaliselt...

Olge mõnusad...

Nädalavahetus lõunaosariigis..

Peale pikka ja väsitavat töönädalat ning pikka kaalumist reede õhtul otsustasime siiski kulgeda lõunasse nädalavahetuseks. Kuna tegelikult oli kokkulepe juba nädal varem tehtud ja eks ikka kihk ka sees, et laupäeval mäele minek.
Ja nii siis peale kosutavat und laupäeva hommikul sai võetud suund Kuutsemäe poole, jalad juba kibelemas saabastesse ja mäele. Ainus hirm mis mul seal vaid sees on esimesest korrast, see kuradima tõstuk. Teist korda üksi lauaga sellel tõstukil lõppes sellega, et poolel mäel kukkusin nii kehvalt, et alles õhtu lõppedes avastasin et veri oli väljas. Alguses ei saanud miskit aru, lihtsalt kukkusin, oli natuke valus ja kõik, aga no see fun kaalub kõik valud üles. Ja seekord ma siis rohkem püüdsin alati kellegi omaga koos üles sõita et keegi oleks toeks sel "raskel teel". Ja hea oligi, kuna seekord oli kukkujaid ikka päris palju, isegi suuskadega, kuna tõstukirajale oli tekkinud ikka kuumaastik kohati ja julmad vallid. Nii et õppida mul veel on. Peaks ütlema et tool või gondel on ikka 100 korda etem liiklusvahend.
Aga ka seekord ei lõppenud ilma vahejuhtumiteta. Nimelt siis, kulgen mina kenasti mäest alla ja ema kes oli ka fotoka valmis pannud sai korraliku ehmatuse - mingi esmakordne suusamaniakk suutis mulle tagant sellise "sajaga" sisse sõita et mats ja ehmatus oli ikka korralik. Kõige haigem oli veel see, et siis vaatab tüüp mulle otsa umbes sellise näoga et mida sa mulle ette jäid? No hallo, tagantulija peaks nagu olema see kes mööda peab saama, mitte eeskulgeja ei pea silmi tahapoole pöörama.
Aga no tundus et selles oli süüdi see, et inimene oli silmnähtavalt esimest korda suuskadel, kui vaeseke ainult mäest otse alla sahka sõitis. Pärast kokkupõrget olin küll "pissed off", kuid suurema laksu hoidis ikka kiiver ära ning oli isegi mõttes minna ligi ja küsida kas teisepoolega on kõik ok, aga vaatasin et liigutas ja otsis kobades oma altulnud suuska ning edasine sahk lahkus mäest allapoole. Ja rohkem ma teda ei näinud :).
Rääkides ohutusest, siis ma ei mõista miks laudurid ja isegi miks mitte suuskajad ei kanna kiivrit. Iial ei tea ju kes sulle kuskil seljatagant sisse võib kütta. Enamus lauduritel on ikka kiiver peas, aga alati ikka leidub mõni eputis kes siis ei taha oma look'i rikkuda või lihtsalt ei hooli et õnnetus võib juhutuda ka temaga. Minu teada enamus suuremates kuurortites ei lasta sind mäelegi enne, mis minu meelest jummala ok. Peaks olema igal pool nii. Suusatajatega on tegelikult sama teema, et võiks ning on väga hea näha et neid on üha rohkem kes sealgi kannavad kaitset. Igati positiivne. Alati ei pea ju midagi juhtuma, aga jääb võimalus et juhul kui..
Aga noh see selleks, eks igaüks ise teab. Igatahes väike vahejuhtum mind ei seganud ja nautisin edasist päeva täiega. Kuniks, lifti juures millegipärast minu ja isa piletile tähelepanu pöörati ja tuli välja et meile oli müüdud lapsepiletid..no tere talv. Täismees ostab piletid ja talle antakse laste omad. Meie ei uurinud neid ka varem, kuna kus kurat mina pean teadma mis sinna peale kirjutatud olema peab. Tegime lambanäod ja teatasime et meile müüdi need, mis meie teha saame. No problem ja kimasime edasi. Kokkuvõtvalt ma lähen mäele ja kas ma tõesti pean hakkama töötajate tööd üle kontrollima, no ega ikka ei pea küll.
Peale seiklusrikast päeva suundusime veel peretuttavate juurde Võrumaale, kus ootas kosutav saun, söök ja vein. Väsimust oli ikka kontides tunda ning nii me kuskil pool 12 õhtul lõpetasime oma kulgemise taas kodus.
Pühapäeva hommik andis taas võimaluse pikalt magada ning õhtul linna jõudes panin veel pirukagi ahju. Njämm.
Terve nädalavahetus "pure fun'i", nii peaks olema see kogu aeg :)
Ja ongi kui vaid ise tahta, sest tean et mägi ootab mind kohe varsti taas....

Uuel aastal uued teod..

Ja käes ta ongi, uus ja värske 2009.
Aastavahetus möödus vaikselt, toiduga hoidsime end lahjema peal, kõvasti sai joodud shampust ja natuke ka lastud rakette. Kuigi imelik oli see et osadel ikka kell 30 min vist ees. Juba poole 12 paiku hakati kütma ja siis nii keskööni ja edasi välja.
Aga see selleks. Peale aastanumbri vahetumist sai siis veel maal mõnuletud mõningad päevad-sai käidud nii Tartus kui tähistatud Avo sünnipäeva ning siis oli lõpp sel maa melul. Ees ootas karm reaalsus - tagasi linna ja veel hullem tagasi tööle.
Esimene päev tööl oli küll nagu võõrkeha tunne, vajas ikka uuesti kõvasti sisseelamise tunnet. Nüüdseks juba taas rütm sisse saadud, lõpetatud mõned viimased ülevaated eelnevale aastale ja tehtud ettevalmistused algavale meediahooajale. Loodame et tuleb sama hea ja huvitav kui oli eelmine.
Midagi muud põnevat polegi veel hetkel ette näha, kõike on vaikne nagu jaanuar ikka, kõik põevad veel jõule ja aastavahetust. Peab ise midagi välja mõtlema enda lõbustamiseks. Tegelikult olen ammutanud viimase paari nädala jooksul päris korraliku hulga raamatuid, 5 kui ma ei eksi ja mõned veel veel voodikõrval ootel. Aga mis siin ikka talveõhtul muud teha kui võtta tassike teed ja lugeda ning unustada töömured.
Muideks minu blogi on ka nüüd mõned päevad rohkem kui aasta vana, juheii..Loodan et mõni lugeja ikka leidub ja eks jätkan samasuguse stiiliga edasi.
Aga muidu unist jaanuari teilegi...