Ühe hooaja lõpp - teise algus

Heh, nagu näha pole mind ammu siia lastud, tegelikult pole ise kippunud, kuna taaskord on elu olnud äärmiselt igav.
Kuid sel nädalavahetusel olin taaskord peale oma kukkumist sportlikkus ise - päev mäel. Kuna ka mõningad teised pereliikmed olid omale vahepeal varustuse soetanud, küll suuskade näol, siis tuli ju need sisse õnnistada ja mis sai minul olla selle vastu et saab mäele. Otseloomulikult olin nõus ning kuna kevad pressib peale oma sulamärkidega, siis oligi aeg oma talihooaeg lõpetada, kuid kes seda veel täpselt teab, kas ka ikka viimaseks korraks jääb..Ilm oli super, kuigi lumi oli veits nö "supp" nõlval, ei seganud see meid laskumast lugematu arv kordi. Ja mis peamine, proovisime emaga ka esimesi kordi elus hüpekat ületada.Püsti jäime ja kondid terved takka. Loomulikult esimese korra aeg me kiirust suureks ei ajanud ja minu viimane üritus oleks napilt sellega lõppenud et poleks mäe tippu väljagi jõudnud, suutsin hoo nii maha pidurdada..Aga nalja sai kui palju ja ise olime täiega rahul!
Pärast tunde mäel olekut tegime veel ühe kerge eine pubis ja kodutee oli taas autorataste all. Oi milline väss tuli soojas peale. Sport ikka väsitab, aga sedalaadi ala vaid heas mõttes, kuna see lihtsalt on pure fun!! Olen vist päris paljudele jõudnud öelda, et ei kahetse mitte grammigi, et selle väljamineku 2007 jõuludeks endale tegin, lumelaua täisvarustuse näol siis. Siiani on kõik hästi vastu pidanud, laud on veidi kriipida saanud, aga no imelik ka kui ei kuluks:).
Ja kui nö ametlikult sai talihooaeg lõpetatud, siis tuleb ju alustada ka uut.
Meie siis alustasime kohe samal õhtul grillihooaega, njämm. Oli ikka hea küll pärast pikki kuid. Ja liha ikka pärast pikka päeva väljasolekut ja sellele järgnenud sauna oli ikka kuradima hea. Uni oli ka hää.
Ning uued punased kingad on ka kevadet ootamas:)).

Libedus..

Sain minagi siis tunda lõpuks seda karmi reaalsust, et kukkusin päris korralikult. Olgu ette öeldud et õnneks oli õnnelik õnnetus.
Nädalavahetus kulgeski siis peaagu mitte midagi tehes, hästi natuke sai koristatud ja samuti jõudsin ka trenni lõpuks, mis lõppeski siis trepil päris pahasti kukkumisega. Trepp oli otseloomulikult nagu kiilas ja puhastamata. Polnud muud vajagi kui korra astuda ja natuke libedamaid jalanõusid ja olgem ausad, hullema hoidis ära see, et jõudsin käed maha panna. Muidu poleks olnud ime kui pea oleks lõhki olnud. Kirja sain siis valusa lospu teravalt trepiäärelt vastu jalga. Alguses kartsin küll et siit see elu esimene kips tuleb, aga õnneks nii ei läinud. Käia saan kenasti ja õnneks valu ei tee, mis tähendab et arstile ma seda näitama pole läinud. Nahk on ikka maas, aga õnneks ei midagi hullemat. Käte katkiminemise päästsid ka kindad. Aga jah hing oli täis ja raev oli laes. Püüan küll sportlikkust üles näidata ja trennis käes spordiklubile raha viia, aga kui selle eest ei jõuta ka treppi puhtaks teha, siis on ikka pahasti. Kaldteest mis seal kõrval ei hakka ma parem rääkimagi, see on totaalselt kiilas olnud terve talve. Täitsa paneb imestama, kui peaks sinna sattuma praegu keegi ratastoolis või lapsevankriga on liug ikka pikk.
Nii et vaadake kuhu te astute...