Peaaegu läbi pühad..

Nii see ju tegelikult on, täna veel õhtasse ja ongi selleks korraks jõulud läbi.
Seekordsed jõulud olid meil siis nö "maajõulud" ning algasid hoogsa koogiküpsetusega juba kolmapäevaõhtul, et ahi pühendada lihale, mis siis 24dal lauale ikka saaks.
Magusa olin seekord valinud viimase Oma Maitse numbri esikaanelt, natuke tuunisime ringi aga välja tuli siis selline:

Maitselt oli kook aga väga hea, kuigi minu jaoks natuke liiga magus.
Muus osas kulges õhtu nagu ikka, söök, vein ja kingitrall. Minule siis laekus taas 3 uut kokaraamatut: "Juustukoogid", "100 suppi, paja- ja vormirooga 2" ning "Kohupiima ja kodujuusturaamat". Lähiajal peaks sealt kohe midagi ka ette võtma.
Mõeldes hetkel, kui palju mul juba erinevaid kokaraamatuid ja erinevaid paljundusi-väljaprinte sellealaseid on, siis kogu on juba hirmuäratavalt suur. Aga mulle meeldib see. Kord nädalas sorida ja välja otsida mõned toidud, mis siis nädala jooksul ka ära teha. Uued ja huvitavad maitsed on alati oodatud. Iga äratehtud retsepti juurde kirjutan ka alati väikse kommentaari, kuidas välja tuli, maitses või mida teinekord võiks teisiti teha. Teinekord sama retsepti peale sattudes on kohe hea teada, kuidas oli.
Jõulu 1 ja 2 püha on kulgenud aus olles niisama mölutades - magades, lugedes ja süües. Mõned päevad peab veel natuke tööd ka tegema ja siis saab minna vastu uuele aastale, mis loodetavasti tuleb parem kui vana.
Aasta saadame ka vast ära maal, mis seal linnas ikka konutada. Siin hea soe, kaminas tuli, hea toit laual, telekast loodetavasti midagi head vaadata, keskööl mõned raketid lasta ja siis magama minna. Mis see vana-aasta õhtu muud ikka ole.

Jõulude eel..

SPA's sai käidud ja oli väga väga vahva üritus. Sai end alustuseks leotatud ca 3 tundi igasugustes basseinides ning seejärel võetud ka väike massaazivann. Hea söök ja ööklubi, ning sellega üritus lõppeski. Õhtu ja järgnev päev olid tegelikult jube väsitavad ja taaskord tuleb au anda veele, kui heale unelesuigutajale. Seda enam, et viimasel ajal on mul suuri raskusi magamajäämisega ning sellest tingituna ka rasked hommikud.
Tööl on õnneks kulgenud ka rahulikumas rütmis ning loodan et peale jõule jääb veel vaiksemaks, et siis nautida rahulikku pühadeaega. 23 peale tööd saab kohe kimatud maale, et alustada jõulukoogi küpsetamisega, et jõululaupäeval juba rahus muid toimetusi teha - liha, kapsas, vorstid, küünlad surunaeda ja siis hiljem juba nautida terve pere seltsis rahulikku jõuluaega, seekord küll liikme võrra vähem, aga südames on ta meiega.
Jõulukingid on ka õnneks kõik soetatud ja söögikraam ka, mis maale sõidu ette võtavad. Viimased toimetused saigi sel nädalavahetusel veel jõuludeks tehtud - kingid pakitud, toad koristatud ning magusaüllatuse valmistamine. Igatahes välja näevad väga isuäratavad. Kui üllatuse saajatel kingid käes, siis panen ka siia pildi.
Muude toimetuste vahel olen ka ikka korralikult koolis käinud, viimane kord ongi veel homme, peale mida siis 1,5 ndl vaheaega. Vähe tegelikult, koolivaheaeg ju tegelikult 11dani. Aga no meie peame ju targaks saama. Terve detsembrikuu oleme olnud jõululainel - lugenud tekste Rootsi tradistioonide kohta, kuulanud jõululaule, maiustanud piparkookidega ja kommidega.
Vahepeal on olnud ka filmielamusi:
"Mehed kes jõllitavad kitsesid" - vaadatav, aga taaskord minu jaoks selliste naljadega, mis minu meelest pole naljakad, nagu ka Office ja Simpsonid. No mina kehitan õlgu, kui teised naeravad. Nii läkski ka seekord.
"Big Lebowski" - taas minu jaoks täiesti mõistetamatu film. Absoluutselt ei saanud asjale pihta. Mingi mõttetu jauramine.
"Moon" - taas pean tõdema, et kummaline film minu jaoks. Algus oli nagu paljutõotav, aga siis kiskus käest ära, aru ei saanud midagi ja lõppes samakiirelt. Hiljem siis seletati mulle asja point ära, peale mida ikka arvasin et kummaline see siiski oli.
"Noorkuu" on mul ikka vaatamata, ning tundub et asi jääb uude aastasse, kui ma taha just enne jõule veel kiirkülastust kinno teha.
Kööginurk:
Hakkasin mõtlema, et mida huvitavat ma vahepeal siis ka teinud olen ja ainsad mis meenuvad on Itaalia pada ja Pelmeenivorm. Mõlemad olid väga maistvad.
Vana hea lahtine tomatipirukas oli ka eile teemaks - sai valmis ja sama kiirelt ka otsa. Ning tänane magusaüllatus, aga sellest siis kunagi teinekord pikemalt.

Rahulikke pühadeootust..

Veel..

Tahtsin eelmise postituse jätta vaid vanaema mälestusena, seega muu toimuva panen eraldi kirja.
Peale selle, et tuli jätta hüvasti oma lemmikpersooniga, tuli edasi elada ka reaalset elu. Tööl olin suht koht udu, kuna hing oli valus ja palju millele mõelda. Õnneks soosis seda ka vaikne aeg. Trenni otseloomulikult ei jõudnud, aga ainus mis kõige enam tähelepanu sai oli "Jamie kokakool". Sealt juba tehtud päris mitmed maitsvad road:
* Kana-porru stroganov
* Tomati püreesupp
* Shampinjoni-koorekaste
ja ebaõnnestumine
* Loomaliha tumeda õlle hautis - siin arvan et sai määravaks see, et kuna kasutan gaasipliiti, siis väikseks keeratud tuli osutus ikkagi liiga tugevaks. Enne esimese haudetunni läbisaamist(kokku pidi olema 3 tundi), mõtlesin et vaatan mis seis on potis ja siis selguski tõsiasi, et jama värk. Põhjas enamus. Mis siis ikka, kallasin kõik minema ja kimasin poodi uute asjade järgi, millest valmistada midagi muud. Hautise lubasin uuesti ette võtta jõulude paiku maal ja proovida seekord gaasi asemel elektripliidi või kamina ahju. Loodan et õnnestub. Peale seda hautise jama tuli kohe ette stseen filmist "Julia&Julie", kus ühel peategelasel juhtus sama ja siis helistas järgmine päev tööle ja teatas et on haige, kuigi ise proovis kõike uuesti. Mina nii paha polnud ja lükkasin asja tulevikku. Kuid filmi soovitan soojalt - üks hea vaatamine üle pika aja, seda enam kui kokkamine natukenegi huvi pakub.
Peale ebaõnnestumist panin korra Jamie kõrvale ja taas tuli ette võtta teiste raamatute lappamine ning valikusse tulid chilli con carne ja kana-karrikaste. Kana olin enne teinud, seda tean juba ette et ülihea, kuid chilli oli esmakordne ja tuli ka supermaitsev. Nii et 5-1 on seis õnnestumise ja ebaõnnestumise vahel. Ei heida meelt:).
Laupäeval sai ka juba enamus jõulukinke soetatud, vähemalt seegi kaelast ja ei pea enam tunglema kuskil kaubanduses. Seda enam et esimene advent juba läbi ja jõul on kohe kohe käes - see aeg läheb linnutiivul, nagu alati.
Homme on tegelikult juba esimene jõululainele viimine, nimelt töökohaga jõuluüritus teatrikülastuse näol. Loodame et on vahva etendus.
Koolis sai ka juba loetud tekste kuidas peetakse jõule Rootsis ja kuulatud ning tõlgitud jõululaulu, mis eestikeeles peaks olema umbes miskit sellist - "Kui küünlad põlevad". Nii et igati jõulu pressihb aknast ja uksest, vaid lumi on puudu.
Nädala lõpp tõotab, kui töö vähegi lubab, tulla SPA-lainel. Üks koostööpartner kutsus aastat lõpetama väikse kutsega "sanatooriumisse tervist parandama". Sihtkoht Saaremaa Grand Rose, loodan et kõik laabub ja väike kosutus tuleb ainult kasuks, mis sest et tööüritus.
Filmidest natuke veel.
Eespool sai juba mainitud et kavas oli:
* Julia&Julie - meeldis väga
siis peale selle veel:
* The Box - suht kriipi, treileri järgi oleks oodanud paremat. Kuidagi imelikuks kiskus.
* Hangover - lõbus komöödia vahelduseks.
* 500 days of Summer - klassikaline armun-ei tea mis teha-jätan maha romantiline komöödia. Ei pakkunud väga pinget.
Ees ootab, kui kinos vähegi massid rahunevad, Videviku saaga teine osa "Noorkuu". Ei oska hetkel midagi oodata sellest. Esimene osa oli täitsa hea, hetkel isegi loen selle kohta raamatut, samuti väga hea. Mäletan et kunagi kodus küsiti, et kas Twilighti tahad vaadata, ma olin umbes misasja, polnud kuulnud midagi sellest enne ja film osutus täitsa vaadatavaks ja tekkis ka huvi, mis edasi. Aga esmalt ootan masside kadumist, et siis inimese kombel rahulikult kinno minna. Eks me näe millal see aeg saabub.

Ja sellega vist kõik..

Hing on haige...

Möödunud nädal oli minu jaoks üks rängemaid mu elus. Jätsin hüvasti ühe parima sõbra, ühe parima vanaemaga, kes üldse ilmas olla saab. Ta lahkus meie hulgast nii kähku, et vahel on tunne, et tegemist pole reaalsuse vaid ühe halva unenäoga. Kui see vaid nii oleks. Kahjuks mitte.
Alles 2 nädalat tagasi viisin ta koju maale, peale mida tuli nädala pärast esimene ehmatav telefonikõne, kus sain teada, et ta on toodud tagasi linna haiglasse ja olukord ei ole hea. Järgmised 2 päeva käisin teda vaatamas veel viimased korrad, peale mida ta otsustas, et parem on minna sinna, kus on ilusam elu. Kõigest poolteist nädalat peale lõbusat kojusõitu. Õnneks jõudsime nende paari päeva jooksul kõik temaga hüvasti jätta.
Aga see lihtsalt pole aus. Elu on kuradima ebaõiglane - võtta meilt positiivseim, energiliseim ja südantsoojendavaim persoon ja seda nii kähku. Ta polnud ju veel nii vana, et minna, kõigest 69.
Alles see oli kui käisime koos lõunamaa päikest nautimas, alles mõned kuud tagasi metsas seenel ja kõigest 2 nädalat tagasi sõitsime koos koju. Ma ei suuda seda kõike uskuda.
Jätsin temaga lõplikult hüvasti reedel Pärnamäel, kus olid teda ära saatma tulnud paljud tema lähedased, sõbrad ja kaaslased. See oli emotsionaalselt väga ränk hetk, kus pidin silmitsi seisma tõsiasjaga, et näen teda päris viimast korda enda ees.
Kui olin teda vaatamas käies suutnud olla tugev ja mitte pillida, siis seal toimus murdumine, kus pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Ta oli ju parim mu elus, kes võeti nii äkki. Meil oli palju vahvaid plaane, mis veel koos teha, kuid kahjuks plaanideks need jäidki.
Hiljem kui inimesed püüdsid teda meenutada jäid mulle kõrva kumama vaid ühed ja samad laused - "Ta oli parim inimene siin maailmas"; "Ma ei teaks hetke, et ta oleks olnud kunagi kuri"; "Ta oli mu parim sõber" jne jne..Aga nii see oligi - ma ka ei mäleta näiteks momenti, et ta oleks kunagi minuga kuri olnud. Mitte ainsamatki korda ei meenu ning parim inimene ja sõber oli ta ammuilma.
Vähemalt on mulle jäänud pea 28 imeilusat aastat, mida meenutada, kus ta oli mulle toeks ja seltsiks.
Jään igatsema eelkõige meie lõbusaid jutuajamisi- võisime rääkida tundide kaupa, meil oli alati millest vestelda; tema armast naeratust ja sooja südant...


Minu südamesse jääd sa alati
Jään sind kohutavalt igatsema
Puhka rahus