Hing on haige...

Möödunud nädal oli minu jaoks üks rängemaid mu elus. Jätsin hüvasti ühe parima sõbra, ühe parima vanaemaga, kes üldse ilmas olla saab. Ta lahkus meie hulgast nii kähku, et vahel on tunne, et tegemist pole reaalsuse vaid ühe halva unenäoga. Kui see vaid nii oleks. Kahjuks mitte.
Alles 2 nädalat tagasi viisin ta koju maale, peale mida tuli nädala pärast esimene ehmatav telefonikõne, kus sain teada, et ta on toodud tagasi linna haiglasse ja olukord ei ole hea. Järgmised 2 päeva käisin teda vaatamas veel viimased korrad, peale mida ta otsustas, et parem on minna sinna, kus on ilusam elu. Kõigest poolteist nädalat peale lõbusat kojusõitu. Õnneks jõudsime nende paari päeva jooksul kõik temaga hüvasti jätta.
Aga see lihtsalt pole aus. Elu on kuradima ebaõiglane - võtta meilt positiivseim, energiliseim ja südantsoojendavaim persoon ja seda nii kähku. Ta polnud ju veel nii vana, et minna, kõigest 69.
Alles see oli kui käisime koos lõunamaa päikest nautimas, alles mõned kuud tagasi metsas seenel ja kõigest 2 nädalat tagasi sõitsime koos koju. Ma ei suuda seda kõike uskuda.
Jätsin temaga lõplikult hüvasti reedel Pärnamäel, kus olid teda ära saatma tulnud paljud tema lähedased, sõbrad ja kaaslased. See oli emotsionaalselt väga ränk hetk, kus pidin silmitsi seisma tõsiasjaga, et näen teda päris viimast korda enda ees.
Kui olin teda vaatamas käies suutnud olla tugev ja mitte pillida, siis seal toimus murdumine, kus pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Ta oli ju parim mu elus, kes võeti nii äkki. Meil oli palju vahvaid plaane, mis veel koos teha, kuid kahjuks plaanideks need jäidki.
Hiljem kui inimesed püüdsid teda meenutada jäid mulle kõrva kumama vaid ühed ja samad laused - "Ta oli parim inimene siin maailmas"; "Ma ei teaks hetke, et ta oleks olnud kunagi kuri"; "Ta oli mu parim sõber" jne jne..Aga nii see oligi - ma ka ei mäleta näiteks momenti, et ta oleks kunagi minuga kuri olnud. Mitte ainsamatki korda ei meenu ning parim inimene ja sõber oli ta ammuilma.
Vähemalt on mulle jäänud pea 28 imeilusat aastat, mida meenutada, kus ta oli mulle toeks ja seltsiks.
Jään igatsema eelkõige meie lõbusaid jutuajamisi- võisime rääkida tundide kaupa, meil oli alati millest vestelda; tema armast naeratust ja sooja südant...


Minu südamesse jääd sa alati
Jään sind kohutavalt igatsema
Puhka rahus