Sticky & Sweet

Ja olengi siis tagasi kodumail juba mõned päevad, seljataga soe ja päikeseline Pariis, koos Madonna "sticky&sweet" turnee raames oleva kontserdiga.
Laupäeva vara-varahommik sai suund võetud läbi Soome Prantsusmaa poole, kus siis ootas meid soe ja päike, mida siin polnud päris pikka aega näha olnud.
Esimesel päeval tegime väikse linnatuuri eestlasest giidi jutu saatel, põhiliselt sai jalutatud Montmartre kandis ja hiljem Moulin Rouge kandis einestades. Peale seda kasutasime võimalust ja kimasime seal laialtlevinud rendiratastega mööda linna. Sai tehtud kohe ring peale suurematele vaatamisväärsustele liikudes mööda Seine jõe kallast - Louvre, Eiffel, Triumfikaar. Enamuse juures väga pikalt ei peatunudki, kuna Louvre ekskurisoon ootas meid ees pühapäeval ja Eiffeli juures oli lihtsalt nii nii pikad järjekorrad, et ei hakanud seal aega raiskama, tegime nö kohustuslikud pildid ja suund edasi. Kuna Triumfikaar oli kohe meie hotelli juures, siis selle vaadet saime nautida iga päev oma rõdult. Aga niisama tsillides ringi sõita ja enda ümber olevaid asju vaadates sai päris hea ülevaate, kuna olin ka esimest korda Pariisis. Õhtuks oli kohad kinni pandud restos, kus sai siis söödud parimaid palasid ja peale metrooga kesklinna tagasi saabudes veel ühed õlled ja uni oli hää, seda enam et seljataga oli pea 20h ärkvelolekut.

Pühapäeval tervitas taaskord soe ja päike ja võtsime suuna Louvre poole. Seal ootas meid soomlannast giid, kes siis elanud Pariisis 30 aastat ja tegi meile kiire ülevaate Louvre's olevast, et kel huvi saab ise edasi seal uudistada. Kuna vaatamist seal jätkub. Peale seda sai taaskord võetud rattad ja liigutud nn Ladina kvartalis ning ka käidud Jumalaema kirikus. Õhtul ootas siis ees juba Madonna kontsert Stade de France staadionil. Show oli mega, mida oli ka arvata, kuid vabu kohti oli ka ikka korralikult, aga see vist sellest tingitud et laupäeval oli seal juba esimene esinemine. Muidu tädi vinge ikka, oma vanuse kohta selliseid hüppeid ja showd teha 2 tundi jutti. Igatahes mina ja paljud teisedki jäid rahule.

Esmaspäeval, mis oli ühtlasi viimane hommik seal sai kiirelt veel lähima vaatamisväärsuse Triumfikaare otsa ronitud ning peale seda tehtud kohustuslikud nänni ostud ja edasi oligi suund juba tagasi kodupoole.
Esimese reisi kohta arvan et sai päris korralikult ringi liigutud ja peamised asjad ära vaadatud. Aga sellist emotsiooni ma nüd küll ei saanud et kohe hirmsasti tagasi tahaks. Kunagi kindlasti tahan minna, et vaadata pikemalt Louvre's, ronida ehk ka Eiffeli otsa ja niisama hängida.
Aga nüüd siis taas tagasi tööl ja kurnav seiklemine vist selleks korraks möödas. Kolm nädalavahetus lennus olla on ikka karm.
Tervis vajab ka ikka turgutamist, kuna köha ei taha kuidagi üle minna.

Viva la Vida

Heips..
Olen ka siis tagasi nii Berliinist kui ka juba töistest päevadest.
Berliinis oli täitsa vahva ja kontsert super. Kuna ma pole just Coldplay suur fänn, siis live esitlus pani mind muretsema nende albumeid. Nad olid lihtalt kaifid. O2 arena kus asi aset leidis oli minu meelest mõõtmetelt tsipa suurem kui meie Saku Suurhall, kuid siiski oli ka täitsa vaba ruumi hängimiseks. Tribüünid olid küll enam vähem täis, aga põrandal oli piisavalt vaba ruumi. Muidu oli asi tavapärane 1,5 tundi ja lõpp. Soojendajat ma üldse ei kuulnud, jõudsime umbes täpselt rihtides peaesinejaks kohale.
Ja muidu sai käidud veel Potsdamis, vaadatud-katsutud Berliini müüri mitmes erinevas paigas ning õige turistina läbides ka Brandenburgi väravad. Samuti saime tutvuda maaaluste nö kambrite-ehitistega ,kuhu siis sõja ajal inimesed oleksid saanud varjuda ja kuidas nad seal elanud oleks, see oli täitsa põnev vaadata, kuna midagi sellist meil siin ju pole.Imestan vaid seda, et mu eelmisest Berliini külastusest pole just palju möödas, vast u 8-10 aastat, aga ma ei mäleta suht mitte midagi peale selle et katsusime oma väikesete sõrmedega müüri. Aga nüüd sai siis taas kõike korratud ja üldjoontes jäin asjaga väga rahule.
Ja nüüd siis raban töö rindel ,kuigi mu haigusnähud pole veel möödunud - kui nohust ja kurguvalust olen lahti saanud, siis käes on tohutu köha ning tänaseks ka suuremat sorti häälekaotus.
Aga juba laupäeva hommikul lähen taaskord väiksele retkele - nimelt ootab vallutamist Pariis koos Madonna kontserdiga, njämm..Eiffel ja muud toredad paigad ka plaanis selle lühivisiidi jooksul ikka külastada..
Aga seniks hoidke end külma eest :)

Tervenemine

Kõik on uus septembrikuus.. Käes ongi sii sjuba sügis, kui vaadata välja aknast.
Aga minu sepetmber pole nii hästi alanud, kuna:
1. tööd on olnud ohtralt, kuna kaastöötaja puhkab
2. Lätis toimunud koolitus, kust naasesin koos 2 kaastöötajaga peaagu närvivapustusega
3. ja tagatipuks olen olnud ka terve nädala nüüd tõbine

nii et juhuu..

Ja kõigest siis pikemalt.

Tööl oli küll väike lootus, et äkki on natuke rahulikum kui üksi olen, aga teadagi mis lootus on. Nii et olen vehkinud siin igast asju teha, mis mõnesmõttes hea, kuna läheb aeg vähemalt kiirelt.
Lätis olin siis 5-6.september, sõitsin sinna üle pika aja bussiga, nimelt Hansabuss Business Line'ga. Väga vahva oli, sõit läks kiirelt, sai natuke veel töödki nokitsetud ja süüa anti ka. Muidu oli lätis koolitus, millest kujunes meie kolme, kes me käisime oma kontorist, õudusunenägu. Tegu oli üliagressiivse müügikoolitusega, et kuidas siis ideid ikka kreatiivsemalt kliendile maha müüa. Aga me eestlased ju aeglase loomuga ja mitte nii väga esinejad ka ning kui ikka paari minuti tagant tuli ideid tulistada ja neid presenteerida siis ajas närvi ikka mustaks küll. Seda enam tundsime kogu aeg et kõik on valesti ja oleme lihtsalt ikka nii lollid. Õnneks tagasitee kulges kiiremalt lennukiga.
Ning laupäeva õhtul tagasi jõudes oligi pingelangusest tõbi käes, terve pühapäeva olin pikali ja siiani pole veel tunne hea. Kuigi ilm oli Riias vs Tallinn ikka super, sooja ikka üle 20ne kraadi. Lõunanaabrite värk noh!
Terve see nädal olen end siis turgutanud sisse kallates liitrite viisi teed, teinud hunniku jalavanne, manustanud erinevaid ravimeid. Seis siis täna selline, et nohu on üle läinud, aga hiilib ligi mis minu puhul tavaline peale tatitõve, köha. Saaks sellest ka nüüd kuidagi ikka üle, siis juba inimese tunne peal.
Nädala sees käisime siis vanade heade klassiõdedega väljas. Proovisime üht megaarmsat Itaalia restorani, mis sisenendes jättis mulje kui väike kohalik köök, kus siis kõik mis tellida said oli letis näha ja asjadele/külalistele läheneti väga personaalselt. Saime tuttavaks nii "karmi ülemuse" kui ka ehtsa "mammaga". Õhtu lõppes peale veini ja pastat hoopiski Angelis maasikamargariitaga :).

Ja homme sõidan siis Berliini - Viva la vida - Coldplay'le..loodame et lastakse siis ikka puhata ka :)

Hoidke end!