teisipäev, 1. detsember 2009

Hing on haige...


Möödunud nädal oli minu jaoks üks rängemaid mu elus. Jätsin hüvasti ühe parima sõbra, ühe parima vanaemaga, kes üldse ilmas olla saab. Ta lahkus meie hulgast nii kähku, et vahel on tunne, et tegemist pole reaalsuse vaid ühe halva unenäoga. Kui see vaid nii oleks. Kahjuks mitte.
Alles 2 nädalat tagasi viisin ta koju maale, peale mida tuli nädala pärast esimene ehmatav telefonikõne, kus sain teada, et ta on toodud tagasi linna haiglasse ja olukord ei ole hea. Järgmised 2 päeva käisin teda vaatamas veel viimased korrad, peale mida ta otsustas, et parem on minna sinna, kus on ilusam elu. Kõigest poolteist nädalat peale lõbusat kojusõitu. Õnneks jõudsime nende paari päeva jooksul kõik temaga hüvasti jätta.
Aga see lihtsalt pole aus. Elu on kuradima ebaõiglane - võtta meilt positiivseim, energiliseim ja südantsoojendavaim persoon ja seda nii kähku. Ta polnud ju veel nii vana, et minna, kõigest 69.
Alles see oli kui käisime koos lõunamaa päikest nautimas, alles mõned kuud tagasi metsas seenel ja kõigest 2 nädalat tagasi sõitsime koos koju. Ma ei suuda seda kõike uskuda.
Jätsin temaga lõplikult hüvasti reedel Pärnamäel, kus olid teda ära saatma tulnud paljud tema lähedased, sõbrad ja kaaslased. See oli emotsionaalselt väga ränk hetk, kus pidin silmitsi seisma tõsiasjaga, et näen teda päris viimast korda enda ees.
Kui olin teda vaatamas käies suutnud olla tugev ja mitte pillida, siis seal toimus murdumine, kus pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Ta oli ju parim mu elus, kes võeti nii äkki. Meil oli palju vahvaid plaane, mis veel koos teha, kuid kahjuks plaanideks need jäidki.
Hiljem kui inimesed püüdsid teda meenutada jäid mulle kõrva kumama vaid ühed ja samad laused - "Ta oli parim inimene siin maailmas"; "Ma ei teaks hetke, et ta oleks olnud kunagi kuri"; "Ta oli mu parim sõber" jne jne..Aga nii see oligi - ma ka ei mäleta näiteks momenti, et ta oleks kunagi minuga kuri olnud. Mitte ainsamatki korda ei meenu ning parim inimene ja sõber oli ta ammuilma.
Vähemalt on mulle jäänud pea 28 imeilusat aastat, mida meenutada, kus ta oli mulle toeks ja seltsiks.
Jään igatsema eelkõige meie lõbusaid jutuajamisi- võisime rääkida tundide kaupa, meil oli alati millest vestelda; tema armast naeratust ja sooja südant...


Minu südamesse jääd sa alati
Jään sind kohutavalt igatsema
Puhka rahus

reede, 20. november 2009

Kultuurielamused

Taas nädal möödas nagu niuhti ja peab mainima, et see on olnud suht kultuurilembene. Mis iseenesest on ju hea.
Esmalt siis kino ja "2012" - kui aus olla, siis minu meelest täiesti mõttetu film. Ohtralt täis pikitud eriefekte, mis olid nii ebareaalsed, et naer lihtsalt tuli peale. Oleks võinud olla natuke reaalsem, mis tähendanuks küll rohkem nuttu ja kaotusvalu, aga see oleks teinud filmi jälgimise huvitavamaks.
Sisu kui selline oli tegelikult ju täitsa huvitav teema poolest, aga selle ekraniseering täiesti "bullshit".
Reedel sai siiski võetud suund maale, kuigi väsimus tappis. Laupäeval sai väisatud raamatukogu, et lugemisvara täiendada ning õhtul vanaema sünnipäev. Pühapäeval sai varakult hakatud tagasi liikuma, et minna Dinosauruseid vaatama, aga linna jõudes oli selline elu väss, et viimane mis näha tahtsin olid dinod. Nii saigi piletid antud väiksele põnnile, kellele oli see uudistamisväärt. Teine plaanitud kultuurisündmus jäi siiski külastamata.
Raamatutega alustasin tegelikult juba nädalavahetusel, kui ema soovitas lugeda "Elusalt põletatud", mille suutsin läbi võtta vähem kui 24 tunniga. Sisu oli siis Läänekaldal sündinud naisest, keda üritati aumõrva (ta valati bensiiniga üle ja pandi põlema enda õemehe poolt) raames tappa, kuid saatus tahtis teisiti ja ta jäi ellu. Seda enam, et ta oli mõrva sooritamise ajal pea 6-7 kuu lapseootel.Laps siiski sündis tervelt. Üks eurooplasest abiorganisatsooni töötaja viis asja niikaugele et päästis ta kohutavast seisukorrast kohalikust haiglast, kus ta sisuliselt oli jäetud surema. Tema ja ta lastekodust üles otsitud imik viidi Euroopasse, tingimusel et tema vanemad võivad öelda, et ta suri, et sellega päästa oma pere au. Euroopas anti talle igakülgselt abi ja naine alustas uut elu, abiellus, sai veel 2 last. Kuigi esimene laps, kes ka jõhkra mõrvakatse üle elas oli antud kasuperre, otsis ta üles ja üks pere oli taas ühendatud. Seda lugedes tuli tõesti tunne, et appi appi see on ju 21 sajand, aga sellised asjad ikkagi juhtuvad. Oli karm ja ka kurb raamat, aga soovitan soojalt lugeda. Minule väga meeldis.
Teisena sai ette võetud taaskord "Minu ..." sarjast veel lugemata "Minu Austraalia", mille sisus samuti ei pidanud taaskord pettuma. Kahjuks on sarja raames veel lugemata päris mitu teost(Minu Itaalia, Minu Soome, Minu Eesti), aga need püüan ka raamatukogust lähiajal kätte saada. Väga populaarseks on asi muutunud ja ei saa enam kuidagi löögile.
Kolmanda raamatu pidin esiteks raamatupoest koju tooma. Saagiks oli siis Jamie Oliver "Kokakool". Olin raamatu kohta kuulnud vaid kiidusõnu ja kuna olles ühe kindla poe püsiklient oli parajalt üllatusena just sellele teosele hea hind ja nii ta siis koju tuligi. Eile sai raamat läbi sirvitud ja arvatavasti juba eesootaval nädalavahetusel saab miskit ka juba teoks. Olin ammu juba igatsenud oma kogusse Jamie Oliveri teoseid ja nüüd sai ots lahti tehtud ning jõuluvanale on ka juba soovi avaldatud tema teiste teoste osas. Ja ka muude kokaraamatute osas, nii et peale jõule on siis saak näha:).
Vaadates hetke kogu on number juba suht korralik, aga hobi on hobi.
Kokkamisest üldiselt, siis käesoleval nädalal sai ka jätkatud trendi veel mitteproovitud retseptide osakonnas ja tulemused tulid head.
Kui aga rääkida selle nädala tippsündmusest, siis selleks oli eile aset leidnud kokakool, kus ühe koostööpartneri kutsel sai valmistatud profikoka käe all Itaalia hõrgutisi. Õpetajaks oli Heimar Kuuskler ning menüüs oli:
*Bruchettad tomati-basiiliku salsaga
*Tagliatelle pasta Portobello seente ja koorekastmes
*Klassikaline Tiramisu



Üritus laabus veini saatel vahvasti ja mina omalt poolelt lõin käed kaasa nii mitmegi roa juures ja toidud oli imemaitsvad. Samuti saime huvitavat teada erinevate soolade ja õlide kohta. Teinekord saab poes teadlikumalt juba riiulite vahel uurida.

Ja kui ka sporti kultuuri osana võtta, siis sel nädalal ka 2 korda trenni jõutud ja mingigi märk maha pandud.

Eesootav nädalavahetus tõotab tulla lebo, mis täitsa kulub marjaks ära. Igahates kavatsen teha mitte kui midagi:).

esmaspäev, 9. november 2009

Vahepealseid hetki..

nagu lipsti on möödunud kuu viimasest sissekandest, seda ka asjaolude tõttu, kuna kodus on arvuti õhtuti hõivatud ja tööl pole olnud lihtsalt mahti-tahtmist kirjutada.
Aga täna teen erandi ja võtan selle natukese et kirja saada, mis vahepeal toimunud. Ei hakka siin ajaliselt midagi järjestama, vaid igast teemast natuke.

Esmalt töö - on olnud nii ja naa, ehk maakeeli hullumist ja jala kiigutamist, kuigi õnneks nö vahepealset kõige rohkem. Töö raames sai ka komandeeritud end Riiga kaheks päevaks, et õppida natuke sisemist filosoofiat ning uut programmi. Eemaldumine Tallinnast oli tegelikult päris karm - hommikul hirmvara lahkumine, terve päeva koolitamist ja siis õhtul veel sotsialiseerumine, mille tulemus järgmine päev koolituse jätk oli ikka ilge sisemine võitlus unega. tagasi koju alles õhtul hiljem ja otsejoones unedemaa. Kogu selle poti tegi ka keeruliseks see, et olin end natuke vist oma tegemistega üle pingutanud, mis andis lõpuks märku sama nädala algupoolel trennist tööle mines..

Trenn - muidu hästi tublilt käidud. Otsustasime et käime hommikul enne tööd, siis õhtud vabad ja muid treenijaid ka vähem. Aga siis jah eelmine nädal peale trenni tööle kõndides hakkas kloppimine ja enesetunne keeras nii halvaks, et oli juba hirm et nonii, siit palat terendab silme ees. Aga kontrisse jõudes läks olek paremaks, trennile tõmbasin selleks nädalaks kriipsu, samuti hommikusele kohvile ning kummelitee oli mu uus sõber:). Oleks Riia ka canceldatud oleks olnud parem, aga kus siis sellega. Nüüd püüan taas vaikselt end ka trennilainele viia - teen väiksema koormusega ja vähem aega, lootes et asi ei kordu. Ja lumi tuli ju ka maha siin vahepeal - nii et varsti ka lootus talvehooaeg avada:).

Shoppamine - ilma selleta ju ei saa! Esmalt sai emaga tehtud suurem tuur mööda poode, kust kohe sai väga "vajalikke" asju soetatud. Kui aus olla olid enamus väga vajalikud. Viimasel nädalavahetusel olin otsustanud teha sõbrannaga kaltsukatuuri, mis tipnes päris paljude ostutega. Esmalt otsisime üles minu lähedalt ühe väikse kuid meie jaoks veel tundmatu poekese. Seal sai siis kohe varu täiendatud minu jaoks uue kootud kleidi ja pea tutikate kingadega, mille üle on mul tõsiselt hea meel. Minu jaoks vast harjumatult kõrged, aga üliarmsad, samas suht pidulikud. Nüüd siis kodus aeg-ajalt kannan et harjutada end nendega. Edasi "Moodne Kärbez", kus sai täiendatud aksessuaaride ridu uute kõrvarõngaste näol - vilditud suured lillede. Lõpuks jõudsime välja Balti Jaama turule, kus veetsime päris pikalt aega ning kust kotti saabus 2 uut eset. Õhtu lõppes eriti hubases ja mõnusas Kalamaja kohvikus "Boheem". Tõsiselt chill päev.
Samuti sa ka korra Mardilaadalt läbi lipatud, kust sai vaid toiduasju soetatud - head põdravorsti, suitsusinki, suitsulesta ja eestimaist juustu. Muidugi oli seal hunnikus originaalehteid, mida oleks võinud soetada, mis ka peaagu juhtus, aga suutsin endale vastu hakata.

Kino- sai käidud vaatmas "Ajaränduri naine", mis kui aus olla ei jätnud mingit sügavat elamust. Oli romantikat, oli natuke ka põnevust , et kuhu ta nüüd kadus või mis saab, kuid kokkuvõttes suht harju keskmine. Eeloleval nädala ootab ees "2012", eks siis näis, mis see endast kujutab.

Kool - polegi seda siin vahepeal yldse maininud, aga läheb hästi, õpetaja on hea, grupp ka normaalne. Eriti hea on see et meid on vaid 9, see teeb ka olemise hubasemaks ja õpetajal on kõigi jaoks aega. Seoses Riiaga jäi nüüd kord vahele, aga täna olen taas platsis. Igatahes usun et see aasta ei jää viimaseks, loodetavasti.

Muud - viimasel ajal olen kõvasti ette võtnud igasuguseid toidukatsetusi. Paljundusi-väljaprinte on tekkinud niipalju, et sai kõik korralikult ära sorteeritud ja sealt nüüd siis järjepanu uusi ja huvitavaid asju proovitud. Viimase ahja lemmikute hulka on kuulunud - tagliatelled päikesekuivatatud tomatitega, tatra punase peedi-hakkliha vorm, saiavorm õuntega, samuti sai alustatud jõulueelse verivorsti katsetustega. Esmane valik Rakvere toote näol osutus minu jaoks igatahes väga heaks. Uusi ja huvitavaid kokaraamatuid on ka silma hakanud, millele igatahes püüan lähiajal arvatavasti käpad taha ajada, kuigi vahel tekib juba mure - kuhu ma need kõik panen:), aga mulle nii meeldib neid nö alguses lugeda ja hiljem kui huvi ja aega katsetada erinevaid asju. Viimane restorani külastus tõi ka külastatud kohtade listi uue koha - Sisalik. Täitsa mõnus hubane ja maitsvate toitudega koht, tiba kallim kui nö keskpärane paik, aga hind vääris end. Seda enam et tähtpäev mille puhul sai käidud, on seda väärt.

Eesolev nädal peaks veel peale kino tooma ürituste listi Dinosauruste show, eks näis kas lõpuks jõuame sinna, kuna plaan reedel maale minna. Polegi tükk aega käinud ja korraga ka vanaema sünnipäev, kust võiks viisakusest läbi astuda.

Ja ongi vist kuu aja meenutused otsas, igatahes hetkel rohkem ei meenu.
Loodan et järgmine paus nii pikk olema ei saa..
Kui mahti saan siis riputan ka piltide alla viimase reisi meenutusi.
Seniks Ädjo...

neljapäev, 8. oktoober 2009

Viru Raba 7.10


Kui juba hoog sisse võtta, siis kirjutan kohe ka teise postituse.
Eile trotsides vihma ja kurjakuulutavalt tuult sai käidud Viru rabas matkamas kliendiürituse raames. Kuna hommikune väsimus oli veel kontides ja ilm ka just suurepärast päeva ei soosinud, mis sellest et teisipäev oli ilus ja täna ka, olime meie just valinud kõige vihmasema-tuulisema matkapäeva. Aga see selleks, seljas olid soojad riided ja peal korralik keep, ning matakajuht ees, kulges päev siiski täitsa hästi.
Esmalt sõitsime siis linnast Lahemaa Rahvusparki, kus läbisime Viru raba õpperaja 3,5 km, mis tutvustab Eestile tüüpilist rabamaastikku -ja taimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Peale seda sõitsime juba bussiga edasi Oandu loodusmetsa õpperaja juurde, mis tutvustab vanu rannamoodustisi, metsa arengu erinevaid etappe ning kooslusi, metsloomade tegutsemise jälgi. Rada ise on küll 4,7 km pikk, kuid läbisime vaid lühikese osa, et nö maitse suhu saada. Seda enam et kohe alguses oli näha et möödudnud nädalavahetuse torm oli ka jätnud oma jälje sinna. Puid oli risti-rästi maha kukkunud. Aga kuna meil aeg oli nagunii limiteeritud, siis oligi hea põhjus tagasi pöörduda bussi juurde et võtta ette sõit Altja kõrtsi poole, kus ootas kosutav kõhutäis. Kõhud punnis jõudsime tagasi linna juba hilja õhtul, kust siis mina maandusin koju 22 paiku ja otsejoones värskeõhumürgituse saatel voodi. Hommik saabus valutava kurgu ja siiani kestva väsimusega.

Lagos 22-30 sept 2009


Olles tagasi küll juba nädala jagu, pole olnud lihtsalt aega, tahtmist ning ka viitsimist midagi siiani kirjutada. Kuid nüüd püüan end kokku võtta ja midagi ritta seada.
Niisiis kauaoodatud puhkusest. Esmaspäeval 21sel septembril kes oli, kes mitte veel kenasti töölainel ning õhtul sai võetud suund Lõuna-Eesti poole, kus siis peale lühikest ööd lasta end sõidutada Riia lennujaama.

22. september - Peale varajast ärkamist kujunes ülejäänud päev peaasjalikult lendamisetele ja lennujaamadele. Esmalt siis Riia-London, kust peale 5 tunnist pausi edasi London-Faro ning sealt juba edasi ettetellitud taksoga Lagosesse. Kuna ajavahe oli juba alates Londonist 2 tundi siis kohale peatuspaika saime 21:30 paiku kohalik aeg. Eestis oli siis juba kellaosuti poole 12 peal. Karm aga reaalsus, et 18,5 tundi teel oldud. Nädalaseks peatuspaigaks olime valinud väikse apartementhotelli Casa Paula Lagose vanalinnas. Mõnus hubane 2 toaline korter, kus oli olemas kõik eluks vajalik. Lisaks sellele oli veel õues pisike bassein mõnede lamamistoolidega ja katusel hea vaatega terrass. Esimene õhtu mööduski siis kohe koti nurka viskamise ja magama heitmisega, sest kõigil võttis juba võimust väsimus.


23-24-25 september - Ei hakka eraldi iga päeva kohta kirjutama, kuna neid kõiki sidus üks joon - RAND. Neil päevadel kulgesime marsruudil hommikusöögi kohvik - rand - Casa Paula - õhtusöögirestoran/õllepeatused. Rannailmadeks olime teinud õiged valikud. Sooja oli arvatavasti 30 kraadi ringi (ei tea täpselt kuna mõõdikuid ei näinud kuskil), ookeanivesi karastavalt mõnus ja lamamistoolid koos sooja liiva ja külma õllega lihtsalt tshillid. Ainsa väljasõiduna võtsime ette 2 tunnise merereisi vaatamaks "grottosid" - esmalt natuke sõitu suurema paadiga kaldalt eemale ja seal juba gruppidena sõitsime kiirpaadiga vaatama looduse poolt uuristatud kaljusid ja taas tagasi mandrile. Vaatepilt oli ilus, aga kõikumine lainetes mitte nii ilus:).

26. september - Olime juba mõned päevad tagasi kokku leppinud, et siis teeme otsese päikesevõtuga pausi ja lähme bussiga Albufeirasse. Nagu tellitult oligi laupäev Lagoses juba vihmasabinaga ja jõudes bussiga sihtkohta säras päike nagu muiste. Mis sa hing ikka ihkad - seal kus pole sind sajab vihma ja seal kus oled sina paistab päike. Esmalt üritus "tunne linna" bussiga leida õige peatus kus maha astuda et jõuda kesk/vanalinna, et teha siis tutvust ka kohaliku kohviku ja poevalikuga. Leides õige tänava, käisime esmalt tänavalõpus asuvat randa imetlemas, et teha siis kohe võrdlus meie omaga ja sealt edasi juba kõhukinnitamine ning mööda kaubandust kolamine. Et kõige viimane buss läks tagasi kodulinna suhteliselt vara, siis võtsime vastu otsuse proovida ka kohalikku rongiliiklust, mis kulges täitsa hästi ja õhtuhämaruses 22 paiku olimegi tagasi Lagoses.

27-28 september - teemaks taaskord RAND. Kulgemine sama, mis 23-24-25dalgi, seega pikemalt pajatama ei hakka. Juurde vaid see, et 28 õhtul tuli taas kohvreid pakkima hakata, et minna vastu pea 33 tunnisele kodumatkale.

29. september - Hommikul kiire hommikusöök ja suund bussijaama, kust siis edasi võtsime suuna Faro poole, kus õhtuse lennuga pidime jõudma juba Londoni. Päeva veetsime veel päikeselises Portugalis shopates, kuna Faro oli juba linn "korralike" poodidega ning nädalane paus selles vallas andis kohe tunda:). Lagosest olime peaasjalikult soetanud vaid turistinänni kodustele ja omale ehteid. Õhtuhämaruses maabusime siis Londonis, kus tuli vastu pidada öö lennujaamas, kust varahommikul võtta suund Riia poole. Nii me seal üritasime jahedal põrandal leida mugav asend, et natukenegi tukkuda, kuid juba poole 4 paiku öösel saime kodinad ära antud ja shoppingualale sisenetud, kus skoor oli küll vaid varajane hommikusöök. Käes oli juba 30.september ning varahommikuse lennuga me Riia jõudsimegi, kus siis taaskord auto meid peale korjas ja Lõuna-Eestis vahepeatusega/autovahetusega Tallinna kell 18 õhtul tagasi jõudsime. Karm ülevaolek, aga mis teha. Puhkus oli ju täiega tshill!!

Täpsustuseks, et reisiseltskond koosnes peaasjalikult vaid naistest, neid kokku oli 4 ja sihtkohaks olnud armas valge väikelinn Lagos asus Portugalis!