mis teha kogu toiduga, mis selleks varutud oli? Loomulikult hävitama hakata. Kõik see juhtuski, mida ma tegelikult ei arvanud, et juhtub. Kui reedel peale tööd autot käivitada proovisime huvi pärast, kuna tahtsime laupäeval Jürri minna sünnipäeva tähistama, siis ta käivitus ning tegime hiiglama pika sõidu, et auto ikka soojeneks ja annaks lootust hommikuks. Aga laupäeva hommik näitas tõelist palet-auto vaikis ja ei andnud lootustki. Pool päeva sai jamatud akulaadimise jm sellisega ning peale täislaadimist taas välja proovima mindud. Esimene katse ebaõnnestus, jäime siiski lootma teise katse peale. Vahepeal võtsime isegi jalutuskäigu poodi ette, et ära varuda kogu kraam, et siis käivituse õnnestudes kohe kimada. Kuid nii see paraku ei läinud. Ka teine katse ei andnud tulemust. Annab nagu märku mõned korrad, et kohe kohe, aga siis saabub vaikus.
Egas midagi, tühistasime laupäevaõhtuse kokkamisürituse, et äkki öö otsa laadimine annab lootuse järgmiseks päevaks. Olin küll püha viha täis ja solvunud kõikide maailma asjade peale, kuid peale paaritunnist rahunemist võtsin pastamasina välja ning valmistasin taigna ning esimene katse sai tehtud (sellest ka eelmise postituse pilt). Kuna ühed sünnipäevalised lootsid meiega küüti saada, siis tulid nad hoopis nüüd õhtul külla - sõime pastat, jõime veini ja vaatasime filmi. Peeagu nagu päris.
Tänane hommik oli lootustandev, vähemalt hinges. Ootasime kuni külm ikka veidi järele andis ja läksime uuesti katsetama. Aga ei miskit..Kõikvõimalikud käivitamist hõlbustavad imeaerosoolid said ka läbi katsesatud, aga ei miskit. Täielik agoonia..
Ei teagi nüüd, kas midagi on totaalselt külmunud või on mingi muu jama. Igatahes nutt oli kurgus ja tuju nullis. Vaatad aknast kuidas viimasedki rondid on hääle sisse saanud ja meie oma vaikib..See pole aus. Ja sünnipäev jäigi ära...
Järgmiseks nädalavahetuseks ka plaanid tehtud-maale sõit koos Otepää ja taaskordne sünnipäeva tähistamine omade ringis. Parem oleks kui see õnnestuks..
