Meie kõigi lemmik Monika

Eelnevalt lubasin et temale ma pühendan omaette sissekande.
See, mis siis neljapäeval lahti läks oli ikka võimas - kõik see tuul, lumi ja sellega kaasnev möll. Kui töölt koju sain veel normaalse inimese moodi, siis kooli minek oli katsumus omaette - tavapärase 10-15 minuti asemel sumpasin mööda kõnniteid ca 30 minutit, mida lihtsalt polnud enam olemas, kes teab mitukümmend meetrit sekundis tuul näkku ja vahel oli tunne et ei, ma ei jõua enam edasi minna, lihtsalt jään siia ja kõik. Lõpuks kohale jõudes olin ma ainus tubli kes oli tundi jõudnud ja juba tundus et see saab olema eratund, kuid paar ärksamat lisandusid ka tundi mõne aja jooksul. Nii me siis kolmekesi seal olime, tavapärase 9-10 asemel. Ei teagi palju meid enam üldse alles on, kuna mõningaid pole juba üle kuu kohanud.
Tund läbi, siis tuli ju kuidagi ka koju tagasi saada, mis oli sama katsumuste rohke nagu ka minek. Siis lisandus ka veel naha vahel olev külm. Lihtsalt lõdisesin ja murdsin end lumest ja tuulest läbi, kuni lõpuks uksest sisse sain.
Jõudes koju juba lootsin et saan rahulikult teki all tshillida, aga kus sa sellega. Vahepeal oli Avo helistanud ja teatas et nemad lähevad töökaaslasega nüüd restorani sööma ja mina võiksin ka ikka osaleda. Hea õhtu suutsid nad muidugi valida. OK, seadsin end korda ning poisid korjasid mind taksoga peale. Kõik tundus täitsa hea, peaasi et ma väljas sumpama ei pea. Mõnus õhtusöök söödud koos viina-pohla-rosmariini napsudega, töökaaslase naine ka seltskonda lisandunud ning edasi läks tee Noorusesse(naljakas, kuid hubane koht vanalinnas), kus sai siis edasi napustatud shotte, mille koostiosadest polnud aimu ning lõpuks ka kogusest, mis sisse sai kallatud. Kui see koht ka kinni taheti panna, kuna normaalsed inimesed ju sel ajal kodus, siis otsustasime et ei nüüd on vaja taksot ja voodit, kuna väsimus hakkas murdma. Mis aga reaalsuseks sai, oli see et üksi takso lihtsalt ei tulnud - kes ei vastanud ning kes vähegi rääkis, keeldus välja sõitmast. Kaaslased ei tahtnud lootust kaotada ja üritasid edasi ning vahepeal olime omadega juba jõudnud Depeche Mode nimelisse kohta, kus mina siis lihtsalt võtsin teema üles, et kuna meie nüüd vanalinnast kes teab kaugel ei ela, et hakkame aga astuma. Õhtu kaaslased jäid meist siis sinna maha taksot püüdma. Nii me siis Avoga kahekesi sumpasime, tuulega võideldes üle Toompea ning 20 minutit hiljem koduuksest sisse kaevasime. Raske oli, aga ma ei usu et taksoga kiiremini oleks saanud. Kell oli siis öösel 2:30. Reedene raske tööpäev ootas ees ja nii ma siis vajusin ning mõningate tundide pärast see äratukell heliseski. Tööle saamine oli taaskord üks sumpamine, kuna kõnniteid pole pea siiani keegi korralikult lahti lükanud. Öistest sündmustest hoolimata, olin hommikul suht triksis-traksis, mida ma enam reede õhtu kohta öelda ei saa, kuna vajumine toimus välgukiirusel.
Lumesadu küll reedel oli lõppenud, kuid laupäeval kaevasime ikka autot mõnuga välja, polnud teine pea nädal liikunud ning kõik see tormiga kaasnenud lumi oli ta matnud korralikult. Liiklemine oli ka suhteliselt ok juba, kuigi lund hakkas taaskord sadama ning seda on ta teinud pea terve öö ning pühapäevase päeva otsa. Trolliga linna sõites saime ka vaid kuni Kaarli kirikuni, kuna seal oli mitu trolli end risti keeranud ja libedaga edasi ei saanud. Oligi meil taaskord sumpamine lumesajus. Poodi jõudsime ja Ben&Jerry's ka kätte saime ning bussiga koju ka.
Kokkuvõttes on ju see tegelikult üks õige talv, lihtsalt rohkelt tuult ja lund. Ok, tuul veel, aga lumi on ju tegelikult vahva. Mis talv see oleks, ilma lumeta. Majad oli reede hommikul nagu muinasjutus.