Rush hour

Terve see nädal on olnud üks suur edasi-tagasi jooksimine ning toimetamine, seda küll kahjuks töö poole pealt, mitte mõnes muus mõnusamas tegevuses. Esmaspäeva ja teisipäeva kohta olen juba kirjutanud et toimusid erinevad jõulupeod, kuid kogu selle jõulutralli keskel on tööl selline tempo olnud, ning tänaseks on ikka toss täielikult väljas. Enne kokakooli sai veel teisipäeval ka Rotermanni loovalal käidud aastat kokku võtmas ühe koostööpartneriga, millele järgnes ka käeline tegevus. Oleks ma teadnud mis tegema peab, usun et oleksin sellest üritusest ilmselgelt viilinud. Nimelt pidime alustuseks joonistama söega enda negatiivsed emotisoonid paberile, et need seejärel kokku kägardada ja minema visata, kuna järgmine töö oli maalida positiivseid emotsioone, ning selleks pidime negatiivsusest lahti saama. Mul lõi ikka kohe bloki ette, kuna no tõesti ma ei oska sellist asja ja eriti veel käsu peale. Juhendaja küll mainis et sulgege silmad ja las käsib teeb seda mis sinust tuleb, et polegi oluline mis seal paberil on. Olgu või niisama sodimine. Kahjuks mina sellega hakkama ei saanud ja keeldusin niisama paberi raiskamisest. Kuna olin end juba üles ärritanud, et nii ei tohi inimestele teha, siis ootasin põnevusega maalimise osa. Ilusaid mõtteid ja emotsioone võin joonistada, kui see piirduks ühega, mitte et alustame paremast nurgast ja siis iga mõne minuti tagant muudab juhendaja emotsiooni - kokku nii 5-6 terve pildi kohta. Ja kõik need oleksid pidanud siis sinu pintslitõmbest ka lõuendile saama. Minu tegemine oli taaskord erinev, ning piirdusin vaid ühega, milleks sai igatsus - minu puhul lapsepõlve radade järele. Pildile soperdasin (just soperdasin, kuna no kuntsiannet pole mulle jagatud) rohetava-kolletava karjamaa, mida piiras kiviaed ning teisest küljes lattaed ning heinas mõnulev koer igatsevalt päikeseloojangut vaatamas.
Igatahes kõige hullem ikkagi vist ei saanud kuna juhendajale täitsa meeldis, kuna sellel on sügav sõnum ja huvitav lähenemine. Kunsti värk ma ütlen, kuigi mõtlen, et kas see sedööver ka kunagi seinu katma hakkab:). Eks aeg näitab, esmalt pean selle enda valdusesse saama.
Kõige hullem kõikide nende ürituste puhul oligi see, et tegelikult oli kontoris NII NII NII palju teha ja siis ma raiskan oma aega selliste asjade peale. Kõik ülejäänud kolm päeva ma sisuliselt kulgesin rajal töö-voodi-töö, mis õnneks sai siis tänasega lõpu - üks konkursi presentatsioon sai esitatud (noh mina rohkem vaikisin õnneks), mida sai ette valmistatud ca 2 nädalat, saadetud hea koostööpartner oma esiklast ootama ning kas tõesti sain nädalavahetuseks likvideeritud kõik lugemata mailid. Juhheii..Olek on ka hetkel otseloomulikult sureva luige kanti. Vaatamata sellele võtsin kätte ja küpsetasin kana-sinihallitusjuustupiruka, mille materjal ootas külmikus juba pea nädal. Esimene proov ning sööjad kiitsid, pildi sain ka veel viimasel hetkel:



Tegelikult oleks pidanud kohe kindlasti laskma sel veel rohkem hanguda, aga näljased ootasid ning lõid kahvli sisse varem kui vaja.

Homme kavatsen igatahes magada niikaua kui und jätkub, loodetavasti lõpetada pooleliolev raamat Hemingway "Ja päike tõuseb" näol ning teha sinna juurde midagi head süüa.
Peab nautima neid vabu päevi niipalju kui neid antud on, seda enam et esmaspäeval läheb taas lahti - ma ei taha mõelda, kuigi lootus peab jääma, et kõik asjad enne kauaoodatud jõulupuhkust tehtud saaksid. Igatahes 23dal tuleb tööjuhe seinast ja kavatsen nautida aega vaid iseendale kuni uue aastani.