Kevad hiilib..

Vahepealse ajaga on kevad murdnud maha talve, vähemalt linnas on harv veel näha lund ja see on vahva, kuna sellest külmast ja kohutavast kogusest lumest oli juba suhteliselt siiber. Mis mulle selle kevade juures siiani meeldinud on, on kuivus tänavatel. Ei ole metsikuid lompe ja kui vahel tulebki vihma, siis kaovad need suhteliselt kiirelt. Sellest mis väljaspool linna, ei taha mõeldagi. Mis üleujutused.
Esmalt sai kevade tööd uudistamas käidud Keila-Joa'l, kus veel juga oli jääs, kuid vesi üritas ja üritas jõudsalt seda murda.

Rahvast oli ka päris palju uudistamas, sest ega ilusal nädalavahetusel suurt muud teha ka pole, kui linnast välja sõita.
Peale kosutavat 4-5 tunnist pildistamismaratoni suundusime Jürri, kus sai maha meetud suurem pizzategemise maraton ja oteseloomulikult selle kõige söömine. Aga teadupärast värske õhk teeb ju kõhu tühjaks.
Kulinaarsetest asjadest veel rääkides, siis tehtud on järgmist:
* Sulatatud juustuga kana-šampinjonisupp - omapärane, kuid maitsev kreemjas supp. MInu jaoks oli natuke liiga seenene (sai seda natuke rohkem pandud), aga muidu väga hea.
* Makaroniroog(märtsi Oma Maitse) - kui aus olla, õiget nime enam ei mäleta ja polnud ka viitsimist hakata otsima. Kuid mälusopis nagu koidab, et oli omapärane ja maitsev roog.
* Pehme köögiviljapriukas (Kohupiima- ja kodujuustutoidud 2) - väga mõnusa kontsistentsiga pirukas.

* Lahtine tomatipirukas (Tomatiraamat) - juba vana hea klassika, mille tegemiseni jõuan tihti.

* Kodujuustu-enchiladas (Kohupiima- ja kodujuustutoidud 2) - väga mõnus ja huvitav kooslus(kodujuust, oad, salsakaste, tortillad) taaskord. Imestasin et ahjus kogu kupatus ära ei kuivanud, oli mahlakas ka veel teine päev.

Lihavõtted olime seekord maal ja sai proovitud ka esmakordselt ise pashat (Kohupiima-ja kodujuustutoidud 2) teha.

Minu jaoks oli see natuke kuiv ja liiga magus. Teinekord proovin mõnd muud varianti.
Ja veel sai siis proovitud ka mind ammu juba ahvatlenud "Juustukookide" esikaane marja-juustutorti, mis oli täpselt selline mõnus mahe, mitte üleiia magus, nagu oodanud olin.
Neid toite siia kirja pannes meenub mulle, et ma pole vist maininud et kokaraamatuosakond on täienenud vahepeal 2 uue raamatu näol:
Kohupiima- ja kodujuustutoidud 2
100 linnuliharooga
Kodujuusturaamat sai avanädalal kohe vatti, aga linnuliha oo´tab veel avastamist.
Vahepeal ongi juba tunne et blogo muutub pigem minu kulinaarsete avastuste kirjeldamiseks, kuid mis teha kui elus muud huvitavat ei toimu.
Mis ma kodu-töö-kool-trenn-kodu ikka pajatan. Kõik on endine neil rindeil. Tööl on vaid kuidagi viimasel ajal hullumaja tagasi tõmmanud ja nii mõnelgi õhtul võib tulla koju juba mitte vihastatuna ja mitte infarkti äärele viiduna. Koolis ka kõik areneb vaikselt, vahepeal juba mõtlesin et vaid 2 kuud veel ja ongi esimene õppeaasta seljataga. Tunne on hea ja usun et kui vähegi sobib, siis sügisel ka jätkan.
Trenni olen ka päris korralikult viimasel ajal jõudnud, vaid see nädal tõotab vist tulla vaid 1x, kuna muid asjatamisi linna peal nii palju, et kuidagi ei taha graafikusse mahtuda.
Aga et kevad veel ilusam oleks, siis täna sai käidud koostööpartneri kutsel meigikoolitusel, kus tegime(mina suutsin end küll modelli rolli asetada, kellele tehti otsast lõpuni profi poolt) küll õhtumeiki, kuid mõningaid põhitõdesid oli taaskord tore kuulata. Minule tehti siis ikka väga kirev ja kui aus olla mitte väga minulik meik(loe intensiivne), sest sellisena pole mul siiani olnud kuhugi minna ja ei usu et ka tulevikus. Kuid kes teab. Pisut harjumatu oli igatahes tulemus, kuid kes teab kui õige õhkkond, riietus ja sündmus. Why not. Igatahes loodan varsti tulemust näha, sest tehti ka profifotograafi poolt pilte lõpptulemusest.
Ja otseloomulikult, kui lasta ikka plikad sellisesse kohta, siis tuleb ju kohe tooteid soetada. Nii ma siis kergendasingi rahakotti 2 mineraalse meigivahendi peale. Lõbus oranzikas silmavärv ning meigipõhja.
Aga et pikaks ei läheks, siis lähen ja naudin nüüd vaba õhtut "Jamie Oliver'i" sarjade seltis, kust ammutada uusi põnevaid ideid ning samuti 2 uut raamatut ootamas, mis tuleb läbi töötada ("Minu armsad luud" ja "Tüdruk kes mängis tulega").

Oh möödunud ajad..

Mis teha, taas on möödunud paar nädalat, kui end näole andsin. Pole lihtsalt viitsinud kodus end arvuti taha vedada ja kasutanud aega hoopis uute kokanduslike asjade proovimiseks/väljaotsimiseks. Samuti keeltekooli asjadega joonele saamiseks, kohe kergem tunne on kohale minna, kui tean et kõik asjad on õpitud ja uued sõnad viimase seisuga vihikus. Kuna töö on murdnud kohutavalt, siis oli õppimisel vaid kõige vajalikum ja kiiremad asjad prioriteetseteks. Nüüd on tunne hea ja kohe ootan tunde.
Vahepeal ületasin end isegi teistkordselt, kui sain uuesti murdmaasuusad alla - täiesti uskumatu, mina lauahing. Kuigi seekord ei läinud asi nii libedalt. Võtsin ette kohe 5 km ringi ja suusk polnud kahjuks see, mis eelmine kord ning enamuse tõusudest, ka väiksemad ma sisuliselt kõndsin. Kuid mäest alla oli hoog taas juheeiii ja karjudes "Eest ära" lainel. Sel nädalavahetusel oli ka plaanis teha viimane round talve, kas laua või murmaa näol, kuid tulid vahele natuke vajalikumad tegevused ja nii ta jäigi. Peale väsitavat mitmetunnist koristusmaratoni vanaema juures mõnulesin hoopis köögis kooki küpsetades, kui teised suuskamas olid. Kuigi eks näis, kui lumi ikka jätkuvalt maas tahab olla, äkki veel jõuan.
Kui jutt juba toidu peale läks, siis viimase aja katsetused on olnud:
* Pestoga täidetud kanafilee (Oma Maitse märts)
- kuna roog oli juba esilehel, siis köitis pilku varakult ja proovimine oli kohe otsustatud, seda enam, et olen ise viimasel ajal eelistanud isetehtud pestot. Ning pettuda ei tulnud, roog oli imemaitsev.
* Valge shokolaadi-mustika toorjuustukook (Juustukoogid)
- kuna ma pole eriti suur valge shokolaadi sõber, siis alguses olin natuke hirmul, et äkki selle maitse kumab ülejäänutest üle(sinna läks 200g), kuid õnneks ei. Üle pika aja väga maheda maitsega toorjuustukook. Teised sööjadki kiitsid ja küsisid retsepti.

* Räimevorm (Oma Maitse veebruar)
- taaskord murdsin müüri enda ja kala vahel. Ma pole olnud eriti suur kalafänn, veidi proovin siit-sealt ja pettuma ei ole pidanud siiani. Lapsepõlves sai ikka söödud vanaema praetud räimi ja seega otsustasin asja proovida. Taaskord hoopis teine lähenemine roale ja maitse oli super. Olin antud retsepti ka juba veebis intervjueeritava toidublogis märganud ja kui see sai ka ajakirjas kajastust, pidi see ju hea olema.

* Ekstra huvitav šokolaadiga kohupiimakook (Oma Maitse märts)
- Tundus hästi lihtne kohupiimakook ja nii siis oligi asi otsustatud. Reede hommikul sai veel Tallinna Kaubamajas varusid täiendatud, et maale sõites ikka kõik koostisosad olemas oleks. Laupäeval pärast mitmetunnist koristusaktsiooni vanaema juures suundusin kööki ja hakkama ma siis ta paningi. Üle mõistuse raskeks osutus leida Ekstra trühvlikomme, no kõik poed kus käisin olid sellest tühjad ja nii ma siis tiramisu vastu nad välja vahetasin. Siin oli vist väike minu maitsele mittevastav nüanss - oleks pidanud võtma midagi mahedamat, nt komeeti, mida üks läbiproovija ka soovitas. Ega koogil midagi viga polnud, aga minu jaoks on tiramisu ikka midagi muud ja teinekord panen koogile sisusse miskit muud. Selle maitse lihtsalt oli teistest üle.
* Pasta kanafilee-pirni kastmes (Prisma kataloog)
- siin peibutas proovima huvitav kooslus, konservpirn kanafilee ja köögikoorega ühel pannil. Ja ometi ma pettuma ei pidanud, see oli üle ootuste väga hea.
* Shepherds pie (retsepti leidsin internetist)
- selle retsepti leidsin ma kuskilt endapoolt jälgitavast toidublogist, kuid kahjuks enam ei meenu milliselt. Proovima ajendas see, et retsepti ülesriputaja polnud lisanud sinna liha (mõned versioonid mis veebis veel, sisaldavad hakkaliha) ja kuna tahtsime just midagi lahedamat köögiviljadega siis prooviks läkski. Vormi põhja läks siis sibul-küüslauk-seller-porru-oad ja purustatud tomat ning peale katteks kartulipuder. Tulemus taaskord väga huvitav ja arvatavasti läheb ka kordamisele.
* kindlasti midagi veel, kuid kahjuks enam ei mäleta...

See nädal lähevad proovimisele taaskord üks makaroniroog märtsi Oma Maitsest ning Ragne linnulihablogist supp.
Mis mind viimasel ajal imestama paneb on see, et ma olen olnud Oma Maitse ilmumisest saati tellija ja kõik numbrid olemas, kuid need on suhteliselt esimesed korrad, kui ma sealt ka midagi teen.
Vahpeal sai külastatud ka esmakordselt meie linna siis suurt uut Nokia kontserdimaja. Kena maja täitsa ja heliga võib ka rahule jääda. Kuulamisobjektiks olid seekord Kihnu Virve ja Marko Matvere oma ühistuuriga. Olen püüdnud mitmed korrad suvel minna Virve kontserdile, aga alati on olnud mingi tõke ees, kuid seekord siis õnnestus. Kõik oli väga kena ja meeldis, kuid millest puudu jäi oli õhustik. Sellist konserti lihtsalt oleks vaja kuulata kuskil mere ääres sumedal suveõhtul. Nii et tuleb end ikka ka suvel kuhugi kohale vedada.

Aga nüüd vesistan suud edasi ühe oma lemmiku "Jamie Oliveri" seltsis, tema kokasarju vaadates.

Sportlik-kulinaarne-kirjanduslik vahepala

Kuigi antud vahepalast/puhkusest on juba möödas nädal, pole olnud taaskord mahti sellest pikemalt kirjutada. Otsustasin et pean pikalt Eesti riigi sünnipäeva ja otsustan mõned päevad töölt eemal olla, seda juba tervise huvides ja komandeerida end maale. Kogu pikk nädalavahetus jaguneski peamiselt 3ks suureks märksõnaks - sportlik, kulinaarne ning kirjanduslik, sest kuidas muidu mahuks 4 päeva sisse 2 korda sportimist, 3 erinevat kokanduslikku katsetust ning 4 raamatut.
Sport:
Esimeseks lõõgastuseks sai sõidetud Otepääle, et taaskord mäele end vedada ja nautida mõned tunnid imeilusat lauailma. Seda see oli ja muud mõtted olid kui peoga pühitud.


Teiseks sportlikuks väljakutseks oli üle 10 aasta taas proovida murdmaa suusatamist. Ja oh seda imet, püsti ma püsisin ja 5 km sai sõidetud.


Kui füüsiline pingutus tehtud, siis tuleb ju ka hästi süüa. Seekord oli kohe plaanis kasutada head ahju ja proovida erinevaid Jamie hautisi, millest üks läks mul kunagi aia taha, aga indu see veel ära ei võtnud. Seega mis halvasti, see uuesti.
Proovitud sai siis kanaliha-valge veini hautist ning sealiha-siidri hautist - mõlemad olid vapustavalt head, midagi hoopis teistmoodi, kui siiani olin harjunud. Kanale sai juurde tehtud riisi ning sealihale kartuliputru. Mõlemad lähevad kindlasti teinekordki kaubaks. Pilte mul otseloomulikult pole, kuna kõigil olid kõhud hirmus tühjad ja nii need potid-pannid tühjaks saidki. Ega see pea 3 tundi(sealiha hautis oli ahjus 2,5 tundi:)) ootamist head ei tee. Jamie enda kodukalt ma ka kahjuks kumbagi pilti ei leinud, kuid mõlemad hautised pärit siis Jamie Kokakooli raamatust. Peale nende sai veelkord ka maal tehtud juba klassiku staatusessse tõusma hakkavat kartuli-kanafilee pirukat, seekord küll hoopis soolaseente asemel shampinjonidega ja maitse oli ikka sama mõnus.
Jõudes nüüd veel kirjadusliku poole peale, siis läbi sai töötatud 4 raamatut:
"Minu Nepaal" - meeldis väga, eriti peaosaline/autor, kes tundus nii vahetu ja suutis ka kõige hirmsamad asjad kirjutada ilusaks. Väga vapper inimene igatahes. Loodan siiralt, et ta elab nüüd elu, mis on tema jaoks ja ta on tagasi seal kuhu ta kuulub.
"Minu Maroko" - see oli võrreldes eelmisega hoopis teine maailm ja pean tunnistama,et minu jaoks oli antud teos isegi natuke hariv. Päris palju asju ja fakte mis autor välja tõi, mina näiteks ei teadnud ja olen nüüd isegi selle koha pealt targem. Kokkuvõtvalt väga ülevaatlik, mitte nii väga tema elu, vaid usu poole pealt.
"Milana - ühe Eesti modelli päevik" - selle kohta ma ei teagi mis kohe öelda. Hästi kerge lugemine, kohati hakkas tüütavalt tibitsemiseks minema, kuid kõrvale ma seda ei pannud ja läbi ta lugesin. Kui ta tõesti tahtis tõestada et modellide elu pole selline, nagu kujutatakse, siis minu silmis see küll ei muutunud. Mis seal siis teisti peaks olema, kui catwalkid, bookingud, reisimisega kodust pidev eemaolek...
"Vaikelu" - selle võtsin raamatukogust, kuna midagi targemat polnud hetkel saadaval ning esmatutvustus tundus põnev. Tegemist oli siis mõrvajuurdlusega Kanada väikelinnas. Selline kerge lugemine, teist korda ma arvan et enam kätte ei võtaks.
Ning hetkel ootab oma lõppu "Rentslimiljönär". Kuna filmi olen näinud ja meeldis, siis ega raamatus ka siiani midagi väga uut pole ette tulnud.

Peale kosutavat paaripäevast puhkust tekkis otseloomulikult paanikahood, et taas peab tööle tulema, mis ka kohe esmaspäeval kontori ilmudes tunda andsid - magamata öö ja närvid viimseni pingul. Ma ei saa aru, nii lihtsalt enam ei saa. Kuid nädal möödus suhteliselt kiiresti ning möödunud nädalavahetus oli juba üks suur chill - shoppamine, küpsetamine (kama-toorjuustukook; pilti taas pole, kuna kadus laualt välgukiirelt) ning naistpäevale mõeldes einestamine koduseinte vahelt väljas.
Eile õhtul juba põnevusega vaatasin, et "Juustukookide" raamat on ikka kõvasti vatti saanud ja sai ka juba välja valitud uued katsetusobjektid.
Ahjaa, kinos sai ka eelmine nädal käidud - seekord siis "Kõigil läheb hästi". Robert de Niro uus film, tema jaoks hoopis teine roll ja ka hetkel sisu poolelt mõtlemapanev süzee. Kõigil on pidevalt kiire-kiire, aga kui aus olla tuleb see aeg ikkagi leida oma lähedaste jaoks, sest iial ei tea millal neid enam pole.

Nüüd sai isegi juba muud juttu, kui vaid puhkus...

Tagasivaated..

On taas möödunud pea terve kuu, aga seekord vabandan end välja sellega, et tööl olnud megakiire ja isegi kui olen vaba hetkel leidnud õhtuti, siis lihtsalt pole olnud enam viitsimist midagi kirjutada. Viimasest postitusest alates püüan siis mälusopis tuhnides meenutada, mis toimunud.
Riias käik läks kenasti, kuigi õhtul koju jõudes oli ikka agoonia astmes tuhat - jube väss, istumisest kange ja arvuti mis bussis silme ees pidevalt hüppas oli muutnud silmad krõlli.
Aga peale seda tuli siis aasta tähtsündmus - sain taas aasta vanemaks. Õigel ajal suurt midagi ei teinudki, vaid võõrustasin vanemaid ja käisin väljas natuke tähistamas õhtusöögi näol. Peale seda otseloomulikult ka väljategemine tööl ja nädal õigest ajast hiljem ka tüdrukutele. Kogu sünnipäeva võtaksin kokku järgmise pildireaga:



Need kolm kooki sümboliseerivad erinevaid sünnipäevi - tööl(toorjuustukook doomino küpsistega), sõbrannadele(sametine toorjuustukook geisha kommidega) ja kodus (laimi vaarika toorjuustukook). Kõik siis pärit "Juustukookide" raamatust.
Ühe kingiks saanud raamatu olen ka jõudnud vaid möödunud aja jookusl läbi lugeda - "Julie&Julia" - meeldis nii film kui ka raamat. Natuke olid erinevad, aga ei olnud seda efekti nagu mõne teise teosega millel ka raamat, et täitsa erinevad või mõned kohad välja jäänud jne. See oli sama lõbus ja nauditav nagu filmgi. "Aasta maailmas", mis mainisin eelmises postituses läks sama targalt raamatukokku tagasi, kuna lihtsalt polnud vahepeal aega seda lugeda ja pigem juba siis sellisel kiirel ajal lugeda enda raamaturiiulis olevaid, nt Sofi Oksanen&Imbi Paju "Kõige taga oli Hirm", samuti kingiks saadud. Eks me näe kuna siis ka selleni jõuan.
Sünnipäeva õhtusöögiga kaasnes ka kinos käik - seekord siis "Õhus". Omamoodi film ,aga ei ütleks et igav või midagi sellist. Mulle täitsa meeldis, vähemalt igavusse ei pidanud surema kinos. Silme ees terendab ka rida filme, mida tahaks näha, kuigi pooled neist nagunii varsti juba kinost väljas ja siis peab vaatama kust taas kätte saab.
Peale sünnipäeva ja kiire töö sai ka taas käidud kokakoolis, kus siis seekord valmistasime:
* Veiseliha carpaccio, sinna tegime ise nt juurde ka majoneesi
* Pesto pasta - ise tegime nii pasta kui ka pesto
* Creme Brule - otsast lõpuni ise tehtud
Kõige selle juurde kaasnes otseloomulikult hea vein.

Hetkelgi kui veel mõtlen tagasi neile maitsetele, siis viib keele alla. See kõik tuli taaskord nii super. Loomulikult oli ka seltskond sinna juurde super. Suured kiidusõnad taas vahvale õpetajale Heimarile (www.kokaklubi.ee).

Koolis käidud, tuleb ka ise kohe järgi hakata asju tegema. Esimesena sattus siis löögi alla minu köögis pesto, pasta kahjuks poest hangitud värske, kuigi kool pani üha enam mõtlema ühele ammusele minugi unistusele - pastamasinale. Olen ammu mõelnud et peaksin endale selle soetama ja nüüd on vaid vaja õiget aega ja ruumi(eelkõige ka unistuste kööki) kui see leiab tee minu kööki. Igatahes! Kuna nagunii eelistan viimasel ajal värkset pastat kuivale üha enam. Maitse vahe:).
Aga kodus siis järgiproovitud pasta pesto(koos kirsstomati ja lamb salatiga):


Veise carpaccio ja creme brule proovin ka kunagi kindlasti ise ära teha!

Muus osas on kõik nagu ikka - trenn ja kool(rootsi keel siis seekord) on leidnud oma aja. Kõik sujub vist nagu hästi.

Sel nädalal tuleb siis ka tööinimestele natuke lõbusam nädal - 1,5 päeva tööl, siis vaba ja siis taas paar päeva tööl ja taas vaba. Nii peaks kogu aeg olema.
Aga mina olen kaval, kui töö vähegi lubab siis tõmban juhtme seinast ja pidutsen alates 24dast kuni nädala lõpuni. Kuigi kui aus olla pigem puhkan, kuna viimase aja rabelemine on jätnud jälje ja lihtsalt jõud ning energia on kadunud ja vajan väikest kosutust. Plaan siis komandeerida end maale, saada natuke adrenaliini Otepääl ning lihtsalt olla ja mõnuleda. Eks me näe kas ka õnnestub:)

Aga nüüd ootab tegemist suitsukanapirukas.

Inspiratsiooni puudus..

Seda on näha ajast, mis on jäänud vahele vs eelmise postitusega - ega palju tervest kuust puudu pole. On olnud suur inspiratsiooni puudus, kuigi tegelikult on vahepeal nii mõnigi raamat läbi loetud, nii mõnigi huvitav toidukatsetus tehtud, kinos käidud kui ka tööd rabatud nagu hull ning trennigi jõutud ja mis peamine - lumelaud on selle hooaja ristsed saanud:).

Seega rääägingi vaid, millest rääkida on.
Raamatud:
Viimases postituses mainisin et poolikud on "Triumfikaar" ning "Lohetätoveeringuga tüdruk". Neist viimane on loetud, ning täitsa meeldis ning hetkel kui vähegi tööorjuse kõrvalt vaba aega leian, plaan ka filmi minna vaatama.
"Triumfikaar" - ikka poolik, kuna tähtaega kukil pole.
Nendele lisaks on läbi võetud "Aasia päevikud", mis oli retk läbi India ja Hiina, jättis päris hea mulje. Kohati segas asjade/eluolu mahategemine, aga nii see on, mis teha. Veel "Musta kulla needus" - lootsin midagi enamat, aga no tunnike vast kuluski selle peale üldse. Lootsin rohkem huvitavaid seiku kogu matkast, kuigi erinevaid märkusi kohaliku elu-olu suhtes ikkagi oli. Aga need millegipärast ei üllatanud mind, kuna tegemist oli ikkagi enamuses meie vanade vennasvabariikidega.
Hetkel on lisandunud veel riiulile "Aasta maailmas", mis kahjuks satub üha vähem kätte, kuna aega ja jõudu lihtsalt pole. Eks me näe, kas lähitulevik seda kõike annab.
Toidukatsetused:
Mango-vaarika toorjuustukook, sidruni-toorjuustukook, kartuli-broileri pirukas ning kana faijta on vast kõige uuemad, muud olid juba vanad klassikud, mis ennegi tehtud.
Kolme esimese pilte ma kahjuks enam üles ei leia, seega hetkel jäävad lisamata. Mango-vaarika kook oli mõnusalt mahe ja kreemjas, sidruni oma oli ikka väga sidruni maitsega. Kartuli-broileri pirukaga juhtus küll kentsakas lugu, nimelt olid seal ühe koostisosana soolaseened, mida ma otseloomulikult ei ei leotanud ega pesnud, et soolakihti eemaldada. Tulemus oli tulisoolane, kuid ära sai söödud ohtra salatiga segades, kuna pirukas lihtsalt tundus liiga hea, et minema visata.
Kana-faijta on tänaõhtune üllitis "Jamie Kokakooli" varamust, mida ise küll proovinud pole, aga söödud seda on teiste poolt, seega tundub et tuli välja küll.
Kana-faijta koos salsakastmega:

Kino:
"Eli raamat" - no ei olnud minu jaoks see film. Ütleme nii et vaadatav aga minu jaoks ei midagi erilist.
"Sherlok Holmes" - see oli hoopis teine tera. Hästi jälgitav ning minu jaoks põnevam kui eelmine üllitis.

Peamine ja mõnusaim hetk oli siis jaanuari üks nädalvahetus, kus sai väsimuse ning külma kiuste sõidetud maale ning sealt edasi mäele kimatud. Esimesed laskumised tulid suht raskelt, kuid hijem oli juba lõbus ja kaif. Pahandus oli see, et suutsin lifti järsu tõmbe tagajärel päris halvasti kukkuda. Õnneks jäid luud terveks, vaid õlad said põrutada, kuna inertsi tagajärjel sai kummaline õhulend sooritatud. Enda jaoks tegi nalja see, et ma polnud ainus kes seal seekord nii kukkus, vähemalt ei jätnud ma mingit totakat muljet, kes hakkama ei saa. Aga no ehmatus oli päris korralik, see kõik käis nii kähku. Töötajad olid ka väga abivalmid ja tulid ning abistasid, kuigi üles ma siiski kohe ei sõitnud, vaid toibusin natuke, peale mida oli elu taas ilus:).


Trenniga sai ka siis lõpuks taas joonele, vähemalt mingi rütm sai taastatud, kuigi see saab juba selle nädalaga omamoodi lõhutud - kuna homme pean minema ekspromt tööasjus Riiga, siis neljapäeva hommikul ma lihtsalt ei ole suuteline end sinna vedama, ikkagi 8 tundi bussisõitu, seda siis edasi-tagasi.

Aga nüüd kaon kust seda ja teist, kuna hommikul äratab kell mind kell 6:00, et alustada bussisõitu Riia poole kell 7:00. Juhheii.

Ja ei olnudki seekordne kirje just inspiratsioonist puutumatu:)