Eelmise nädala lõpus sai tööl otsad kokku tõmmatud ning kott pakitud, et alustada teed laupäeva hommikul Austria poole. Eest ootas 5 päeva kaunis Austria väikelinnas koos 3 päeva mägede valutamisega. Lennukitega sai välja jõutud Münchenisse, kust siis buss meid ca 3 tunnise sõiduga mägikülla viis. Seltskond võttis juba bussis tuurid üles ning peale majas sissesättimist sai esimene ühissööming tehtud. Kuna enamus inimesi tundsid üksteist ka juba varem, siis tutvumisele aega ei kulutatud ning õlu hakkas voolama ja lauad kattuma. Enne sai otseloomulikult ka varustused laenatud, et hommikul kohe mäele kihutada.
Nii see järgmine päev hoo sisse saigi, ning sammud kohe hommikul mäe suunas, gondliga üles ning esimesed laskumised, ja ka kukkumised sai sooritatud. Minu viimane kord laud alla saada oli ju jõulude ajal, kuigi pean mainima et esimene laskumine jäigi päeva parimaks. Pärast seda sai valitud korraks vale laskumine, millele järgnesid mõningad kukkumised ning rütm oligi sassis ja jalg tönts. Et mitte meelt heita sai kostitatud end tipus olevas kohvikus väikse Coca'ga ja algas taaskord allatulek. See 3 laskumine jäigi sel päeval viimaseks, kuna jõudu lihtsalt polnud enam, ja et mitte veel kukkuda ning viimaseid jõuraase kaotada, saigi suund võetud kodu poole. Ilm oli muidugi fantast, päike siras ja kraade vast 0 kandis. Kuid see oli ka vist saatuslik mäele, millel kõrgust üle 2000m, kuna värsket lund peale polnud tulnud ning see tähendas et kohati oli jää väljas ning lumi jäiselt vastik. Kukkumised andsid ka kõvemast põhjast vägagi tunda.
Majja naastes sai tehtud kiire saun, pikutus ning õhtusöök. Õhtu jätkus sotsialiseerumise ning niisama tshilliga.
Teine mäepäev sai otsustatud minna mõningatega ilma varustuseta kõrvalkülla Kapruni liustikule, et käia tipus 3029m peal ning pilte klõpsida, radadega tutvuda ning niisama tshillida ja päikest nautida. Sealne ilm oli taaskord vapustavalt kaunis ning ilma päikesekreemita oleks olnud põlemine garanteeritud. Kuid olime targad ning 50 faktor päästis hullemast, sest mõned, kes olid suusatamise kasuks otsustanud olid õhtuks kenad pandad:). Mägede päike pole ikka see. Peale mõnetunnist mõnulemist sai ette võetud bussisõit kodukülla ning väike shopping kodustele. Õhtul taaskord ühine söömaaeg, sotsialiseerumine ning aftekas night clubis, mis sai lõpu varahommikul voodi vajudes.
Kolmanda päeva eel oli öö küll lühikeseks jäänud, kuid meel oli rõõmus ja lihased andsid jõudu taas mäele minna. Kuna Kaprun jättis kõigile palju meeldivama mulje korraliku lume näol ja radade olukord oli ka super, siis kogu seltskond ei kahelnudki et viimane päev laskume just seal. Järgnes tubli ca 8-10 laskumist ja seda pea puhtalt, siis oli õhtul küll kahju, et me sinna pikemaks ei jää. See oli kindlasti üks parimaid kohti kus laskunud olen. Ka vanad kalad, kes rohkem käinud ja näinud kiitsid takka, et see on siiani üks parimaid kohti nende suusaajaloos. Seda enam on teada fakt, et nii kõrge mägi võimaldab seal suusatada pea terve aastaringi. Iseasi mis tingimused seal valdavad, kui värkset lund peale ei tule.
Kahju et head asjad alati nii kiirelt otsa saavad, aga nii see oli. Teisipäeva õhtul taaskord traditsioonilne ühissöök, tänusönad korraldajale ning aftekas ja koju me tagasi hakkasimegi tulema. Õnn oli see, et tagasilend oli vähemalt otse Tallinna, sest kõik see mees oli läbi kui läti raha ning uni tikkus vägisi peale nii teel lennujaama kui ka lennukis.
Raske on see puhkus ikka küll, kuid mis teha kui ööpäevas oli keskmiselt uneks vaid 4 tundi, mille kõrval ohtralt alkoholi ning värske õhk. Kui mind alguses valdas mitte tahtmise tunne minna, siis lõppkokkuvõttes olin reisiga ülimalt rahul ning teised samuti, sest tänusõnade vool muudkui tuli ja tuli. See näitas ikka seda et seltskond oli super ja reis sama. Ilm andis ka oma osa, see oli peale pikalevenima hakanud talve ikka meiesugustele suurepärane.
Tavaellu naasmine võtab nüüd küll oma osa, eelkõige väljamagamise osas, kuna 2 tööpäeva mis veel üle elada tuli, olid ikka väga väga rasked.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar