Päikesepüüdmine

Kui kogu märts oli orav rattas ringlemine ja ka viimased tööpäevad kujunesid ca 14 tunnisteks, siis võtsin kätte ja läksin ning lasin end päikesel emmata, koos ema-isaga. Lõpp enne puhkusele minekut oli küll karm, poole ööni kontoris ja isegi veel enne lennuki peale minekut viimased toimetused, aga sain ka kõik valmis ning südamerahuga õhku tõusin. Ja tööle ei mõelnud terve nädala jooksul mitte minutitki, välja arvata siis 2 telefonikõnet, mille kiirelt suunasin kontori poole. Ega kõik ju teadnud ka, et olen juhtme konkreetselt seinast tõmmanud, seega andsin andeks.
Aga jah, kuna eelmine aasta Egiptus möllas, siis kasutasin nüüd juhust ja realiseerisin selle võimaluse ikkagi päikest püüda. Seekord siis Hurgada, kus ma enne ka käinud polnud ning peaeesmärk minu jaoks oli magada, lamada, lugeda, kuulata muusikat ning lihtsalt lasta end päiksel ja mereveel silitada. Väike kultuuriprogramm Luxori näol õnnestus ka sisse suruda. Nii me kolmekesi seal siis nädala veetsime palmide ja 30 soojakaardi all. 6 kohaloldud päevast 5 konkreetselt päikesevõttu ja 1 päev kultuuri:). Kokkuvõttes nägi graafik välja tegelikult selline:

30.märts - lend Tallinn-Hurgada kulges kiiremini kui ette nähtud ning esimene ehmatus siis lennujaam. Ma tõesti ei osanudki lõpuni välja mõelda, kas tõesti on inimesed seal nüüd nii desperate või mis, aga see kohutav tõmblemine, et saaks ainult kohvri kätte ja bussini selle viia ning siis raha küsida oli meeletu. Tegelikult algas trall juba kohvrite ootamisega lindile. Nagu ikka vaatad, et ahaa sealt nr alt saab kätte, kõik ootasid nagu lollid ja siis tuli välja et hoopis ruumi teise otsa mingid tegelased need maha tõstnud ja siis kui nägid milline on sinu oma, siis tõsteti välja, aga anna ka raha. Ma olin ikka, et no mismõttes tsirkus. Aga selleks ajaks ma ei teadnud et väljas hakkab asi olema ikka kordades hullem, hunnik tüüpe lihtsalt püüab vähevõimuga koti sult haarata, et see bussini vinnata ja siis TAAS käe ette lüüa raha jaoks. Õnneks suutsime meie enda kotte enda ligi hoida ja ise need sinna transportida, aga ärge arvake et sellega trikid lõppesid. Bussi juures oli juba omakorda tüüp, kes tõstis sinu kohvri pagasiruumi ja siis ulatas käe, mille peale me ikka juba nii räigelt mõningatega vihastasime ja samas aknast hiljem nägime kuidas need kotid siis bussi said. Konkreetselt visati! Kui need õudused läbitud siis hotellis saime kenasti toad kätte, küll väikse viivitusega kuna soovisime oma tubasid lähestikku, et ei peaks üksteist suurelt territooriumilt taga otsima. Ning meiega koos olid veel ühed vahvad ja toredad eesti noored, kellega veetsime päris palju aega koos - merel, hommiku - ja õhtusöökidel ning showprogramme vaadates. Nädala jooksul lisandus sinna meid veelgi. Ahjaa, hotelliks oli meil LaPacha 4*. Kõik oli väga korralik, Egiptuse suhtes,suured toad, rõdud, toit hea ning oma rand, kus polnud ka koha saamisega kunagi probleeme. Keegi Hurgada fänn oskas isegi meile kohapeal öelda, et see on seal üks parimaid nö hinna-kvaliteedi suhtes.

31.märts - nägime ka hommikuvalguses siis territooriumi ja olime oma valikuga rahul. Hommikusöök sisse ja siis jäime juba infotundi ootama, kust sai soetatud merereis ning Luxor. Pärast seda randa ja päike ning nii need päevad õhtusse läksidki. Õhtusöökide kohapealt võin ka vaid hotelli kiita, iga õhtu oli erinev teema ja alati oli see ka maitsev. Magustoidukraam ei vasta just meie ootustele sealmail, aga leidsime sealtki alati midagi, mis sobis.

1.aprill - päev merel. Meie õnneks saime paadi, kus olimegi vaid meie eestlased. Koos me 5kesi ka siis enda hotellist olime, lisaks siis punt teisi, keda arvatavasti olime ka lennukis kohanud, aga ei mäletanud. Päev kulges siis marsruudil sadam-paradiisisaar-snorgeldamispeatus-snorgeldamispeatus-sadam. Vahepalaks ka lõuna. Pean üldse imestama, et sõin seekord ikka päris palju kala. Seekord pakutav oli see siis hotellis või paadis oli ikka imehea. Esimeses peatuskohas saime siis rannaliival lebada mõned tunnid, peale mida suundusime juba snorgeldama. Võtsime meiegi isaga siis osa ja see oli karm. Ca 40 minutit ujumist ümber paatide, mask ja toru ees. Tänasin end ikka korralikult et olin küsinud ka vesti selga, mitte et ma ujuda ei jõuaks, aga no sellise tempoga mis me seal ikka kütsime mööda riffe oli ikka karm. Instruktor karjus sinna, kari järgnes ja nii me seal siblisime ligi tund. Tagasi paati jõudes oli ikka jaks otsas ning hea meel et eluga tagasi. Imestasingi et väsimus ikka nii kergelt tuli, mina kes ma sel talvel ikka korralikult kilomeetreid olen basseinis mõõtnud. Aga no lainetega ja lestadega (et sa vastu vahtimist teise omaga ei saaks) võitlemine võttis ka omajagu rammu. Sai nähtud küll Nemo ja muud kaunist vaatepilti, kuid pean ütlema et mulle on jätnud Sharmis asuv Blue Hole parema mulje. Peale seda vaprat ujumist saime muidugi süüa, peale mida teises peatuses sukeldus vette koos instruktoriga vaid 3 inimest, mis teha esimene voor oli ikka karm. Minagi vaid sulpsasin vette ja niisama ujusin paadi ümber, sest järgmine trett 30 minutit uuesti snorgeldada, tänan ei. Ja edasi võtsime suuna juba siis sadama poole, edasi hotelli ja nii see päev taaskord läbi saigi.






2-3.aprill - peamine märksõna vaid rand ja päike. Ja nii oligi. Ühel õhtul sai veel Hurgada uues sadamaski jalutamas käidud, kuid muidu nagu ikka õhtusöök, väiksed shoppinguringid ning õhtune show hotellis.



4.aprill - Luxor. Kuna olen 2 korda Kairos käinud, siis Luxori tõttu saigi Hurgada just seekord valitud ning jumal tänatud et kohalikud otsustasid see kord korralikult end ülal pidada ja mingeid jamasid ette ei tulnud. Ema-isa püüdsid ka Kairot endale graafikusse suruda, et isa ikka ühe maailmaime äranäeks, aga no ajad ei klappinud kuidagi. Selle väljasõidu tegime ka koos inglastega, et asi veidi kultuursem oleks, kuna eestikeelset gruppi kahjuks kokku ei saadud. Siit soovitus Eesti reisibüroodele - tehke väljasõitude, kus on näha et grupid eraldi kokku ei tule, ühisgrupp, et saaks ikka nautida kultuuri ja ajalugu emakeeles. Sellest tundsid väga paljud puudust, kellega sai suheldud ning kes loobusid väljasõitudest just selle tõttu. Meie jäime oma ingliskeelse grupi juurde, kõigest 100% kindlasti aru ei saanud ja tuleb hiljem järgi lugeda, aga üldjuhul jäime päevaga väga rahule.
Hommik algas küll varakult, enne 5 korjati meid juba peale, kuid päev oli seda väärt.Karnaki tempel -alabastrivabrik-Kuningate org-Mnemon-papüüruse instituut-väike trip paadiga Niilusel . Vahepeale mahtus siis ka lõuna.
Selles suhtes mulle isegi meeldis Luxor rohkem kui Kairo, et seal on ikka kõvasti rohkem vaadata ja imestada, kuid mis teha maailmaime jääb ikka imeks, seega soovitan ka püramiidid ikkagi ära vaadata. Kuningate orus sai siis ka väike Tutankhamoni muumia oma silmaga ära vaadatud, seal samas urus, siis kust ta kunagi uurija Carter leidis. Maksis küll korraliku raha lisaks, aga kui seal ka ei raatsi enam raha välja käia, siis pole mõtet nii kaugele ajalugu nautima minna. See jäi meie motoks. Alabastri vabrik ning papüüruse instituut, nagu ikka orienteeritud minimaalselt näitamaks turistile kuidas asi valmib ja kuidas teha vahet õigel-valel ja siis edasi palun ostke. Päev ajalugu seljataga me hilja õhtul hotelli tagasi maandusime ning kohe end välja magama asutasime.






5.aprill - viimane päev ja nagu ikka tuleb võtta viimast. RAND! Õhtul viimne õhtusöök ja kohvri pakkimine ning varahommik lennujaam.



6.aprill - lend koju. See mis siin ikka maha astudes vastu võttis oli konkreetne pläga - vihma lörtsi segu, külm, kõle. Ühesõnaga vastik, kuid oled mõnulenud 30 kraadises soojuses, ilma piisa vihmata ning vammusteta.

Aga peamine on tegelikult see et mõnus oli, päike paistis, ilm oli soe, merevesi samuti ning jook-söök voolas päevad läbi tasuta:). Mõnusa annuse päikest sain mina igatahes kätte, hetkelgi veel vahetan mõnuga kesta ja saan teisi oi kui kadedaks teha, sest ma pidavat ju olema ikkagi PRUUN!

Järgmise reisini...