laupäev, 16. märts 2013

Suusakunn

Kuidas seostub sõnapaar mina ja suusakunn? Endalegi uskumatuna näiv, aga nii see on, olen saanud endale uue hüüdnime ja seetõttu et soetasin endale oma päris suusad(ilmselt peale mitukümmet aastat) ja juba ca kolm nädalat tublisti suusaradu kündnud. Hädaldamine käib asja juurde, aga 70km tuuris on juba kilometraazi ja selles osas olen enda üle uhke. 100km sai eesmärgiks pandud. Loodame et ilm ja tervis peavad.
Kust selline idee tuli? Kui kaks arsti ikka juba annavad märku, et peaksin end rohkem ka talvel liigutama(tunnistan ausalt et sel talvel on ujumine ikka liigvähe tähelepanu saanud), et alla saada nii rõhk (mis oli tegelikult juba rohu baasil jumala ok) kui pulss (sellega peab tööd veel tegema) ning ega mõnede kilode kaotus ka paha tee, siis oli otsus kindel. Ostame endale suusad ja hakkame liigutama. Veidi hilja peale jäime, ost sai sooritatud vabariigi aastapäeva lävel, kuid õnneks on talv sel aastal otsustanud päris pikalt püsima jääda, mis on meile ainult rõõm.
Minule pandi siis kokku Salomon suusad, Madshus saapad ning klambrid ja kepid, mille marke ma ausalt ei tea ning juurde investeerisin vahepeal ka korralikud kindad ja mütsi ning nii minu talvine uus harrastus alguse saigi. Esimesel korral läksin ikka kohe Tartu maratoni rada kündma superkena ilma tausalt ja 10km oli nagu niuhti seljataga. Suusk oli super, libises kui kiirrong (mäest alla ikka), laugema maa peal peab ju ise vaeva nägema ja see pole nii lõbus.
Aga peaasjalikult käime Harkus sõitmas, mõnus ring peale tööpäeva lõppu, korra proovisime ka Jüri ning Keila radasid. Täpselt umbes tunnike meil iga kord läheb, mis on täpselt paras kogus kontorirotile. Selg märg ja hädaldamine käsikäes, nii ta meil läheb. Ükspäev tehti mulle just märkus, et kas huvitav 1 korra saame ka nii läbitud, kus mul midagi häda pole-küll külmetavad sõrmed, küll ei libise, küll ei pea. Sada häda koguaeg:). Loodame.
Kuigi selle sissekande ajaks on olnud väike tagasilöök minu sportlaskarjäärile, teisipäeva õhtul täiesti lampi suutsin haigestuda. Esmalt hakkas nagu köha tunda andma, hommikul tundus et ka vist väike palavik, 2 ööd olin sisuliselt magamata, pea lihtsalt non-stop valutas ja kui köhahoog tuli,siis oli tunne et kohe kogu pea plahtavab. Jube. Hetkel oleme saanud sinnamaale, et kimbutab vaid köha, mis võiks küll lahtisem olla, aga see on ka kohutav. Põdrasambla teed läheb liitrite kaupa, hanerasva samuti. Täna lasin üle pika aja teha endale sinepiplaastreid ja manustan korralikult köhasiirupit. Ma tahan terveks saada, kohutavalt, sest mul on 2 suusaringi vahele jäänud ja ilmselt homme kolmas. Kuhu ma niimoodi jõuan?
Igatahes panustan nüüd vaid terveks saamisele.
Päris mitmed on küsinud, et kas murdmaa suusatamine on nüüd minu uus kirg ja armastus, olen ju seda aastaid vihanud. Aus vastus on siiski ei, minu jäägitu kirg ja armastus kuulub ikkagi lauale, murdmaa on puhas tervise edendamise projekt, mäel käimine on puhas boonus.

1 kommentaar:

Maris ütles ...

Äärmiselt tubli ikka oled, mina naljalt suusatama ei läheks :) Või kui lähekski, siis usun, et oleks ka igasugu hädad küljes koguaeg, külm või nina tatine vms.

Kiiret paranemist!