Maroko on olnud sihtkoht, mis on huvi pakkunud juba pikemat aega ja nüüd kevadel võtsime asja kätte ja käisime ära. Kui alguses oli mul hirm, et see on sama "pealetükkiv" kui Egiptus viimasel korral, siis õnneks see nii polnud ja sai täitsa rahulikult liikuda ja uudistada. "Pealetükkiv" tähendab siis seda, et keegi ripub sul pidevalt küljes, et pakkuda midagi (sest nende meelest on sul just nüüd ja kohe kõiki neid asju vaja-a'la prillid, kellad, kotid, ehted jne jne) või et ainult saaks kasvõi 1m kohvrit tarida, et siis hiljem oma euro välja lunida. Ilmselt ehmatas mind minu viimane Egiptuse reis ära, leidis see aset ju kohe peale revolutsiooni, kus jama oli ikka majas ja turistide arv langenud (võrdluses esimeste kordadega, kus oli hoopis rahulikum) ning sellist küljesrippumist ja ahistamist ma polnud varem täheldanud. Aga ses suhtes oli ikka kordades rahulikum ja täitsa mõnus oli liigelda. Eks ikka ja alati jääb lõunamaadele kerjajaid, nänni pakkujaid, kuid nagu hea soovitus on-tee ette pokkeri nägu, kõnni tuimalt mööda ja asi vask ning puhkus on sinu jaoks rahulikum.
Enne lendamist olime ka veidi eeltööd teinud et kuhu siis kõik ikka minna ja mida näha. Kuna büroo pakkus kohe ka mitut head varianti ringivaatamiseks, siis need me pikemate reiside puhul ka kohe ära kasutasime.
10.04 (neljapäev) - lend Tallinn-Agadir
Lend nagu lend ikka. Ca 6h raudlinnus kinni, kes köhib, nutab, norskab või niisama passib. Me olime end esmakordselt varustanud filmidega, mida siis tahvlist ka edukalt manustasime. Vähemalt mina. Teinepool leidis rakendust mängukonsoolist ja nii see aeg lendaski. Söödud sai ka vahepeal ja muud ei miskit. Esmakordselt puutusin tšarterlennul kokku sellega, et korralikku süüa niisama ei antagi (loe: pole hinna sees), vaid võis soovi korral ette tellida ja muidugi siis tasu eest. Pardal sai ka nipet-näpet soetada, nagu ikka sandwich'd, snäkid, joogid jne, kes suurt toitu ei tahtnud ja ettetellimisega jännata ei viitsinud. Kuna lend toimus meil õhtul, siis otsustasime et kuna enne hommikut hamba alla midagi ei saa, siis vähemalt sinnalennul sööme kõhud kenasti täis. Ja üle ootuste hea oli isegi manustatu.
Samal õhtul oli ka siis kogu reisi kõige agoonilisem moment - passikontroll lennujaamas. Järjekordi oli u 10, mitte midagi ei liikunud, uusi inimesi tuli järjest juurde. Mulje jäi ka selline, et kui sisse tuli siselend ja kohalikud, siis need said väljaspool järjekorda kuskilt kiiremini läbi ja meie va lollid turistid sellevõrra kauem ootama pidime. See oli kohutav, kui keegi saigi leti ette, siis läks seal ikka meeletu aeg, ei saanudki lõpuks aru milles asi oli, sest meie (kui ükskord see ilus hetk saabus) saime suht kiirelt läbi - pilk maalemineku kaardile, mille olime varem ära täitnud, pilk passi, templid ja minek. Samas mõnedel läks ikka ilgem aeg ja vahepeal oli tunne, et ma lähen ise sinna kuubikusse ja hakkan tembeldama, nii abi korras. Äkki saab siis kiiremini. Müstika oligi see, et mõnel läks 2 minutit, samas teisel 20minutit või kauemgi.
Igatahes saime läbi ja kodinad kätte ja sõit hotelli, meil oli siis selleks Kenzi Europa (4*, põhimõtteliselt ranna ääres, viimati 2013 renoveeritud väidetavalt). Esmamulje oli ilus, puhas, toad väga korralikud ja ega järgmise päeva päevavalgus ka seda muljet ei halvendanud.
11.04 (reede):
Kui öösel jõudes tundus ilm olevat ülimalt soe ja andis lootust, et kogu puhkus on kui üks suur päike ja mõnus rannailm, siis hommik seda just ei näidanud. Kõik oli pilves, suure udu sees ja tekkis juba väike paanika, et kas nüüd nii hakkabki olema ja kaasavõetud päikesekreemid kohvripõhja jäävadki?
Kõhud täis söödud, ootas meid ees kohe infotund, mis toimus teises hotellis ja taas minu jaoks ootamatult, kogu lennukitäis rahvast koos, mitte eraldi nagu varasematel kordadel. Kuid nagu giid juba eelmisel õhtul mainis, et see pidi olema nö soomlaste moodi asi (reisifirmaks oli Aurinko), mille ka nemad nüüd eestlastele üle võtnud. Samas mõistetav, pole vaja 10x sama asja rääkida ja kui bussiga viidi-toodi, siis pole ju vahet, kus see toimub. Kui seegi tavapärane kohtumine läbi ja kuna meie hotell just kilomeetrite kaugusel ei asunud, siis otsustasime mööda rannapromenaadi jalutada, selleks ajaks oli isegi päike end kohati ilmutama hakanud. Kuid kuna soodsat päikesevõtu ilma ei olnud (ja kuna pool seltskonnast ka selle huviline just suures mahus polnud), siis võtsime esimesena ette rongisõidu mööda Agadiri. Rongiks siis analoogne sõiduk, nagu meilgi Tallinnas
"Vana Toomas", mis mööda Vanalinna liikleb ja sõitu teeb. Nägime suure osa nö keskusest ja rannapromenaadist ära, hiljem siis hea teada, kuhu tasub minna ja kuhu mitte.
Agadirist endast rääkides - tegemist on siis suhteliselt uue linnaga. 60dal see hävines maavärinas ja peale seda ehitati see uuesti üles ja on seetõttu ka euroopalikum, kui teised. Pikka ümberjutustust tegema ei hakka, netist leiab piisavalt infot selle kohta, nt kasvõi
wikipediast. Tegemist iseenesest ajalooliselt huvitava piirkonnaga. Peale rongisõitu sai väike tiir tehtud kohalikus nö "linnupargis", mis tegelikult meie mõistes minizoo, kuna peale lindude oli ka muid elukaid ning seejärel sai otsitud üks mõnus jalasirutuskoht ja võetud ette esimene tõsisem kohaliku köögi ning veini tutvumisaktsioon. Kui teised jäid
tagine'le kindlaks(õigemini minu soovitusele, seda proovida), siis mina valisin hoopis karbid, mis lihtsalt viisid keele alla, kuid ka teised olid oma valikuga ülimalt rahul. Kõhud punnis otsustasime ringikõmpimise lõpetada ja suunduda hotelli basseini äärde ja vaadata et ehk läbi vine ikka midagi külge hakkab ja päris "luikedena" oma reisi ei lõpetama ei pea.
Kuna päike oli nii vahelduv sel õhtupoolikul, siis oligi enne õhtusööki mõnus vahelduseks tukkuda, lugeda ning väike värskendusring basseinis teha.
Kui muidu on hotellide õhtusöögid nagu ikka, siis esimese sealse õhtusöögi tahan ära märkida selle poolest, et tegemist oli ehtsa
tagine peo'ga, ehk et valikus oli 2-3 erinevat tagine, mida proovida, pluss siis lisaks muud kohalikud road, kuid kõik õhtud olid üllatavalt erinevad/erineva stiiliga ja hotellides klassikaks kujunev pasta, friikartul jne iga õhtu-mitte kordagi ei näinud. See oli ülimalt positiivne. Jah kartulit oli erinevat moodi, ka friikartulina mõni õhtu, aga kõike muud huvitavat oli kordades rohekm, mida proovida.
12.04 (laupäev) - Tafraout, Tiznit ja Anti-Atlase mäed.
Esimene pikk ekskurisoon, kus siis märksõnaks olid mäed. Reisibüroo lehel oli selle päeva osas päris kokkuvõttev tutvustus - "Sõidame sisemaale läbi maaliliste Anti-Atlase maastike ning jõuame roosadest graniitmägedest ümbritsetud Tafraouti linnakesse. Näeme palju uhkeid loodusvaateid ning ehedat Maroko külaelu. Tagasiteel teeme peatuse Tizniti linnakeses, mis on tunnustatud hõbeehistöö keskus."
Nii see päev täpselt kulgeski, lisaks hõbeehistööle nägime ka berberi naiste tehtud vaipu, mida siis võis soovi korral kaasa osta. Ka meie saime omale sealt koju ühe istumisaluse/padja ümbrise, mis jääb siis meenutama seda reisi, peale kaasatoodud
tagine'de. Nimelt on meil kahekesi reisil käies alati komme tuua midagi koju, mis seda ühist reisi meenutama jääb. Tagine'dest rääkides, siis tegelikult on mul üks suur juba kodus varasemast ajast täitsa olemas, kuid nüüd sai soetatud 2 väiksemat, kus siis teha nö individuaalseid portsusid ja ikkagi toodud otse nende sünnimaalt (kodusolev suur on nimelt pärit IKEA'st ja ei näe teps mitte välja nii käsitöölislik kui 2 uuemat venda).
13.04 (pühapäev):
Peale eelmist pikka päeva otsutasime päeva rahulikult õhtusse saata. Kuna hommikune ilm taaskord ei soodustanud päikesevõttu, siis otsustasime võtta suuna suurele turule (souk El Had). Tegemist siis suure suure alaga, kus valitseb tohutu labürint süsteem ning erinevates osades müüakse erinevaid kaupu - esmatarbe, riideid, jalatseid, kodumasinaid, toitu ja isegi vist loomi. Loomulikult on osa sellest suunatud teadlikult vaid turistile-tagine'd, magnetid jm selline ninn-nänn. Samuti ei keelanud keegi ka nö kohalikele mõeldud putkast endale autentset asja ostmast, kuid tahad ju ikka ilusat, läikivat ning glasuuritut, mida kohati viimased putkad just ei müünud. Aga sellel oli ka põhjus, üldjuhul ilusad-värvitud-glasuuritud potid olid pigem serveerimiseks, mitte tulel ega ahjus kasutamiseks. Kuid hea otsimise peale ja müüja niivõrd-kuivõrd uskumise peale, saime endalegi väidetavalt ahjukuumust kannatavad eksemplarid. Mina enda omasid proovinud pole, kuid ema oma sai katsetatud ja siiani terve. Seega ilmselt saime selle mis vaja. Peale suuremate suveniirostude hankisime ka omale maasikaid-nektariine-apelsine, et maiustada.
Ülejäänud päeva sai niisama mõnuletud, jalutatud ja puhatud.
14.04 (esmaspäev):
Püüdsime iga päev midagi ka peale olesklemise teha ja kui pühapäev oli turupäev, siis esmaspäeval jätkasime kultuuri ammutamisega. Nimelt proovisime siis esmalt kohalike taksode võlusid, kui täpne olla, siis suurte taksode võlusid - vana Merzedes Benz, kuhu siis peale juhi "mahub" 6 reisijat. Naersime, mis naersime ja nii ongi, enne see igiliikur kohapealt ei lahku, kui 6 kohta täidetud (2 ees ja 4 taga + juht). Kuna meid oligi parajasti kuus, siis oli lihtne, takso ette ja sõit Agadiri juures olevasse Kasbahi algaski. Õigemini oli tegemist siis nö "vana" kindluslinnaga, mis siis 60dal hävines ja mille alla uus ja praegune ehitati. Vanast kindlusest avaneb siis lummav vaade alla uuele linnale. Seal sai siis ring peale jalutatud, varemed igast küljest üle vaadatud ja taksoga all-linna tagasi tuldud. Ses mõttes oli hea see taksosüsteem, maksid kindla summa, viis sind sinna, ootas ja siis viis tagasi ka. Püüdsime hinna üle kaubelda, nagu eelneval päeval väiksete taksodega (need oli lihtsalt nii logud, head et uksedki ees seisid, aga saime oma sõidud sõidetud), kuid nö "suurtel" olid paraku fikseeritud hinnad erinevate vaatamisväärsuste juurde sõitmiseks. Kuid olgem ausad, sõidu hind oli meie mõistes üliodav - 6le linnast välja kindlusesse edasi-tagasi 150 kohalikku, mis on meie mõistes u 15euri. Kui see nüüd jagada 6 vahel, siis 2,5€ per nägu. Meil ei istu selle raha eest isegi sisse veel. Paraku nii on, kuigi me ei mõistnud, et millest nad küll siis elavad, kuna bensiini/nafta hind polnud odavam kui meil. Peale ajalugu jalutasime niisama linnas ringi ja õhtulpeale söömist varakult tuttu, kuna ees ootas põnev Marrakech.
15.04 (teisipäev):
Nagu eelmise päeva lõpetus ütles, siis ees ootas Marrakech, minu oodatuim ekskursioon. Ma ei tea miks, aga nagu ütles giidki, kui sa oled käinud Marokos ja pole käinud seal, siis sa pole käinud Marokos. See oli minu kindel sihtkoht, kuhu ma raudselt minna soovin.
Peale mõnetunnist(suured tänud uuele kiirteele, uhh) sõitu me kohal olimegi. Tutvusime olulisemate vaatamisväärsustega-külastasime Saadide hauakambreid, souke ja Djemaa El Fna väljakut. Nautisime Marrakechi õhtust melu ja päeva lõpetasime meeleoluka õhtusöögiga.
Mis mulle selle päeva juures kõige enam meeldis, olid just need jalutuskäigud vanalinna labürintides, mõnus, rahulik kulgemine ja ringivaatamine. Loomulikult oli sealne turg veelgi võimsam ja hullumeelsem, kui sinna üksi minna, siis ilmselt tagasitee leidmisega on nalja kui palju. Kuid kuna meil oli nii eesti kui kohalik giid ees, kes teadis teed, siis oli ülimalt rahulik kulgemine ja imestamine ja uudistamine kuidas neid asju päriselt tehakse ja neid tehtigi seal päriselt kohapeal käsitööna. Küll veidi robustselt kohati, kuid see ongi selle võlu - kes mõõtis nahka, kes nööri ja lõpuks need kotid seal kõrval putkas kokku õmmeldigi.
Peale söögi ja turgude on muidugi huvitav kogu see ajalugu, mis selle kohaga kaasa käib, kõik need valitsejad, haaremid, vandenõuteooriad, mošeed, kuhu me sisse ei saanud, kuna pole õiget usku ja õhustik ise. See on kindlasti linn, mille pärast ma läheks Marokosse uuesti tagasi, sest see üks päev pole piisav kõige selle avastamiseks. Läheks juba seetõttu et tuua endale autentseid maitseained, mis seegikord leidsid tee koos minuga koju.
16.04 (kolmapäev):
Kuna ilm ikkagi veel lootust ei andnud kohe hommikust saati rannamõnude nautimiseks, siis võtsime omapäi veel ette treti suurde, nö modernsesse kaubanduskeskusesse. Peamiselt laiutas seal meie mõistes Maksimarket/Prisma/Hüperrimi, kuidas kellegile, ehk siis pood, kus on alates raamatutest, lõpetades söögi-joogiga, ehk kõike. Pisikesi poode selle ümber oli suht-koht vähe ning oma viimased vajalikud ostud seal ära sooritasime ja linnapoole tagasi läksimegi. Kuid selleks ajaks oli päike väljas, ookean kutsuv ja nii me mõned tunnid rannas vedelesime ja end ära kõrvetasime, päriselt. Pean tunnistama et kogu kolmapäeva õhtu ja neljapäeva otsagi veel ma lihtsalt värisesin, sest olin endale ikka kohati päikesega liiga teinud. No mis sa teed, lase veel hullud soojale maale ja lõpuks peale kõike anti ju ka päikest.
Kuna oli viimane õhtu selles maitsete oaasis, siis võtsime Avoga ette õhtusöögi väljaspool hotelli ning väisasime üht kiidetud restorani. Sõime kohe kolm käiku ja jumal tänatud et osa asju kahepeale võtsime, sest portsjonid olid suured ja imemaitsvad - kalasupp, kohalikud kevadrullid, kalavalik jne jne.
Mereannid olid reisi vältel minu ühed lemmikud, proovisin kus vähegi sain ja kordagi ei pidanud pettuma.
Tagine pakuti piisvalt erinevatel ekskursioonidel ning kuna olin ka neid ise enne teinud, siis peamine panus sellele ei olnud.
17.04 (neljapäev):
Kuna meie lend tagasi koju läks alles hilja õhtul ja eelmine päev olime suutnud end ära kõrvetada, siis võtsime ette veel natuke viimast kutuuri - maavärinamuuseumi ja niisama jalutuskäike linna erinevates kohtades. Muuseum kujutas endast siis väikest-väikest majakest, kuhu olid siis kokku koondatud erinevat infot 60dal toimunud maavärina kohta-oli nii oroginaalfotosid, ajaleheväljalõikeid jne jne, kõike mis meenustas seda kohutavat päeva, 29.veebruari. See päev pidi praegugi olema kohalikele hirmuks, esiteks liigaasta ja just sellisel erilisel päeval ning mitte ammu tagasi see ju kõik juhtus.
Kuna olime pikendanud ka kamba peale ühte hotellituba, siis viimased tunnid lihtsalt lebasime ja ootasime õhtusööki ning tagasilendu. Kõik olid juba väsinud ja vaiksed. Kõhud täis, lennujaam ja reede varahommik me Tallinnas maandusime.
Mis ma kokkuvõttes oskan öelda. Mulle väga-väga meeldis, esiteks juba toiduhuvilisena, samuti on see kultuur mulle huvi pakkunud. Kas teistele ka soovitaksin-kindlasti! Iga koht on omamoodi, oma inimeste ja kultuuriga. Kõike me ehk ei suuda mõista või imestame selle üle, kuid see on nende elu osa ja eks nemad ei mõista meidki. Tagasi läheks ma juba ainuüksi kõikide nende maitseainete ja Marrakechi pärast, samuti pakub huvi ka muu piirkond-Casablanca, Rabat jne. Hakka või ringireisi pakkumistel silma peal hoidma.
Kes pilte soovivad vaadata, siis jagan siin oma ühe oma reisikaaslase
albumit, mis kindlasti saab pidevalt täiendust, üle 1000de pildi ju vajab sorteerimist, sättimist ja valimist, mida eksponeerida. Seega ärge imetsage kui lähete sinna sügisel tagasi ja näete taas midagi uut.
Bon Voyage!
