Kondid andsid küll hommikul tunda ja hirmus väsimus oli peal, aga ikkagi sai tee ette võetud talvepealinna Otepääle, õigem oleks vist öelda selle ümbrusesse.
2,5 tundi sai siis mäel liueldud, peale mida sai 1,5 tundi ujula ja saunamõnusid nautida ning lõpetuseks kosutav kõhutäis ning tagasi auto ots kodupoole.
Mäel lootsin tegelikult arvestades nädalasisest päeva vähem rahvast kohata, aga eks koolivaheg annab ikka tunda. Kohati sai ikka järjekorras seistud, aga kokkuvõttes hooaeg on avatud ning tunne taas tagasi. Esimesed minutid oli laud ikka nagu võõrkeha, mida pole 10 aastat näinud ega kasutanud, kuigi viimasest korrast ei tohiks rohkem kui 9 kuud(märts 2010) möödas olla.
Kui mägi oli rahvarohke, siis Pühajärve SPA ujula oli seda veel rohkem. Saime isegi natuke järjekorras seista, et üldse riietusruumi saaks ning sealt edasi ujuma ning sauna. Peale külma (kraade polnudki palju, aga tuul vihises päris korralikult) päeva mäel oli mõnus end aurusaunas soojendada ning mõned kiiremad otsad basseinis tõmmata, et lihased kangeks ei jääks. Kuigi sel korral oli hästi kummaline, et sain mäel põlvevalu, kui väga täpne olla vist isegi põlve kanguse. No nii kange pole see enne olnud ja kohati oli isegi valus liikuda. Liftijärjekorras andis eriti tunda, kui tuli kohapeal seista. Millest see tekkis, ei kujuta ette. Kuid ujumise plaan oli hea ning hetkel on täitsa hea olla. Välja arvatud üleüldine väsimus ning arvata on et lihased tervitavad mind rõõmsalt hommikul ja mitte mõnusatena:).
Lähipäevil ka plaan veel tavalist suusatamist ette võtta, mis minu jaoks saab olema raske, kuna alla on ikka parem tulla kui ühtlaselt rühkida. Pole kunagi eriti murdmaa fänn olnud, aga eelmine aasta sai siis aastatepikkune "vaen" maetud ja mõned korrad ikka "kõndimas" käidud. Kuna Holstre-Polli rajad on kodule suht lähedal, siis paar tundi värske õhu käes ei tee ju paha, kui vaid hea suusk satuks.
Aga nüüd lähen ära tuttu ja hommikul kavatsen magada niikaua kui und jagub, kuna kuhugi kiiret pole ning väsimusest tuleb jagu saada, kuigi ees ootab vist lumerookimine kui ka katuse puhastus, kuna lund sajab JÄLLE juurde. Uskumatu.
kolmapäev, 29. detsember 2010
teisipäev, 28. detsember 2010
Lumi, lumi, lumi
Ega muust ju viiimasel ajal enam ei räägitagi. Ei saa ka mina ilma lumeta.
Jõulud said kenasti peetud Jüris sel korral, ning laupäeval sai pikk ning lumine, oi kui lumine tee ette võetud Lõuna-Eestisse. Kuni Mäoni oli tee sõidetav ja suht normaalne, kuid sealt edasi Imavereni oli ikka hull - nähtavus vast 10 m, kus tee kulges või teised sõidukid, me ei näinud. Kuid õnnelikult kohale me siiski saime, vaid selle mööndusega, et auto jätsime kohalikku linna, kuna tee mis majani viib oli lihtsalt lahti lükkamata. Sõprade abiga saime siiski end koos kompsudega koju ning õhtuhämaruses, kui tee lahti lükati ka auto koju tuua saime. Peale seda võis alata teine püha söömaaeg, mis on kulgenud sisuliselt siiani, kuna toit lihtsalt ei saa otsa. Täiesti müstiline. Mina jäin kenasti maale lebotama, kuid Avo sõitis veel Scarletti mõjusid nautides pühapäeval linna, kuhu ta õnneks ka kenasti kohale jõudis, et nädala lõpuks end taas Lõuna-Eesti hangede vahele sättida.
Kuid lund on ikka meeletult, lihtsalt meeletult. See mis maja ümber on, on lihtsalt üks "Talvevõlumaa", selle mööndusega et kasvuhoone katus vajus lumeraskusega juba sisse ning terve tänase päeva püüdis isa maja katuselt lund alla saada. Peale hommikuseid iluprotseduure kosmeetiku juures suundusin isegi siis appi. Küll enamuse ajast hoidsin redelit, aga abiks seegi, sest maja on ju kuradima kõrge ning katusele mõne tehnikasajandi abivahendiga ligi ei pääse. Kohati on moodustunud lumeväljad, milles mina on lühikasvuga hätta jään. Lihtsalt lumi on nabani ja edasi ei saa. Katuselt lisaks allaetud lumi teeb asja veelgi hullemaks. Kõige karmimaks teeb asja see, et kui samasugune triangel peaks jätkuma, siis pole lund lihtsalt enam mitte kui kuhugile panna.
Kööki ma siiani väga sattunud polegi, kuna siiani on jätkunud jõulujääke, kuigi täna sai juba taignategu ette võetud, ning juba ennegi valmistatud õunarulle tehtud. Neljapäeval peaks pizzategu lahti minema, kuna ained on soetatud ning pere tahab söötmist.
Homme püüame kui vähegi kondid lubavad, mägesid natuke vallutama minna, kust edasi väike ujumine ning saun ja õhtu lõpetuseks söömine.
Jõulud said kenasti peetud Jüris sel korral, ning laupäeval sai pikk ning lumine, oi kui lumine tee ette võetud Lõuna-Eestisse. Kuni Mäoni oli tee sõidetav ja suht normaalne, kuid sealt edasi Imavereni oli ikka hull - nähtavus vast 10 m, kus tee kulges või teised sõidukid, me ei näinud. Kuid õnnelikult kohale me siiski saime, vaid selle mööndusega, et auto jätsime kohalikku linna, kuna tee mis majani viib oli lihtsalt lahti lükkamata. Sõprade abiga saime siiski end koos kompsudega koju ning õhtuhämaruses, kui tee lahti lükati ka auto koju tuua saime. Peale seda võis alata teine püha söömaaeg, mis on kulgenud sisuliselt siiani, kuna toit lihtsalt ei saa otsa. Täiesti müstiline. Mina jäin kenasti maale lebotama, kuid Avo sõitis veel Scarletti mõjusid nautides pühapäeval linna, kuhu ta õnneks ka kenasti kohale jõudis, et nädala lõpuks end taas Lõuna-Eesti hangede vahele sättida.
Kuid lund on ikka meeletult, lihtsalt meeletult. See mis maja ümber on, on lihtsalt üks "Talvevõlumaa", selle mööndusega et kasvuhoone katus vajus lumeraskusega juba sisse ning terve tänase päeva püüdis isa maja katuselt lund alla saada. Peale hommikuseid iluprotseduure kosmeetiku juures suundusin isegi siis appi. Küll enamuse ajast hoidsin redelit, aga abiks seegi, sest maja on ju kuradima kõrge ning katusele mõne tehnikasajandi abivahendiga ligi ei pääse. Kohati on moodustunud lumeväljad, milles mina on lühikasvuga hätta jään. Lihtsalt lumi on nabani ja edasi ei saa. Katuselt lisaks allaetud lumi teeb asja veelgi hullemaks. Kõige karmimaks teeb asja see, et kui samasugune triangel peaks jätkuma, siis pole lund lihtsalt enam mitte kui kuhugile panna.
Kööki ma siiani väga sattunud polegi, kuna siiani on jätkunud jõulujääke, kuigi täna sai juba taignategu ette võetud, ning juba ennegi valmistatud õunarulle tehtud. Neljapäeval peaks pizzategu lahti minema, kuna ained on soetatud ning pere tahab söötmist.
Homme püüame kui vähegi kondid lubavad, mägesid natuke vallutama minna, kust edasi väike ujumine ning saun ja õhtu lõpetuseks söömine.
teisipäev, 21. detsember 2010
Tagasiside teeb meele rõõmsaks
Nii hea on enda kokkamiste kohta ikka häid sõnu lugeda:). Silm kohe puhkab.
http://puce-rouge.blogspot.com/2010/12/katte-on-joudmas-joulud.html
http://puce-rouge.blogspot.com/2010/12/katte-on-joudmas-joulud.html
Jõuluks paksuks
Minu söögitegemine on võtnud küll suuremad tuurid üles. Vähemalt igal nädalavahetusel, kui mitte ka nädala sees on muudkui uued ja uued retseptid mul proovimisel. Lõppude lõpuks peab ju keegi tehtud kraami ka ära sööma. Niikaua kui mul tänuväärseid sööjaid leidub olen õnnega pooleks, muidu arvatavasti veereks juba pallina jõulude poole. Iga nädal kujuneb umbkaudu 3-4 suuremat sorti soolast värki ning nädalavahetusel paneb punkti ka magusalaks.
Eelmise nädalvahetuse lõpetas - Kirsside ja valge šokolaadiga toorjuustukook
Minupoolne esmane katsetus ning sööjad kiitsid taevani. Internet on üks avar maailm ikka, kus leidub nii võimatut kui võimalikku. Viimasel ajal olen enda poolt jälgitavatest toidublogidest ikka väärt kraami leidnud.
Soolase poole pealt jäi nädalavahetus suhteliselt tühjaks, vahel on ka hea minna ning teiste tehtud toitu nautida. Oma koogiga siis:). Kuid pühapäeval võtsin ette ikkagi kana-makaronivormi "100 rooga linnuliha" raamatust. Nagu võib aimata siis koosneb see kanast, makaronist ning lisaks köögiviljad (paprika ning suvikõrvits), kuhu kõige peale läks kaste puljongist-hapukoorest ning tomatipüreest koos riivjuustuga. Pean maninma et taaskord ülihea leid.
Kuid täna lõpetasin ühe vahva jõuluüllatuse, kui aeg käes siis ilmub ka tulemus.
Eelmise nädalvahetuse lõpetas - Kirsside ja valge šokolaadiga toorjuustukook
Minupoolne esmane katsetus ning sööjad kiitsid taevani. Internet on üks avar maailm ikka, kus leidub nii võimatut kui võimalikku. Viimasel ajal olen enda poolt jälgitavatest toidublogidest ikka väärt kraami leidnud.
Soolase poole pealt jäi nädalavahetus suhteliselt tühjaks, vahel on ka hea minna ning teiste tehtud toitu nautida. Oma koogiga siis:). Kuid pühapäeval võtsin ette ikkagi kana-makaronivormi "100 rooga linnuliha" raamatust. Nagu võib aimata siis koosneb see kanast, makaronist ning lisaks köögiviljad (paprika ning suvikõrvits), kuhu kõige peale läks kaste puljongist-hapukoorest ning tomatipüreest koos riivjuustuga. Pean maninma et taaskord ülihea leid.
Kuid täna lõpetasin ühe vahva jõuluüllatuse, kui aeg käes siis ilmub ka tulemus.
Tigupost
Tegelikult on ikka nii armas, kui leidub veel sõpru, kes saadavad sulle pühadetervituse tavaposti teel, mitte siis sms või e-mailiga.
Ise pean tunnistama olen olnud äärmiselt laisk selle kohapealt juba mitmed-mitmed aastad. Enne jõule mõtlen küll, et see aasta saadan, ikkagi nii armsalt vanakoolikas, kuid siin ma siin olen oma null kaardiga taaskord.
Igatahes suur äitah Maris.
Ise pean tunnistama olen olnud äärmiselt laisk selle kohapealt juba mitmed-mitmed aastad. Enne jõule mõtlen küll, et see aasta saadan, ikkagi nii armsalt vanakoolikas, kuid siin ma siin olen oma null kaardiga taaskord.
Igatahes suur äitah Maris.
reede, 17. detsember 2010
Rush hour
Terve see nädal on olnud üks suur edasi-tagasi jooksimine ning toimetamine, seda küll kahjuks töö poole pealt, mitte mõnes muus mõnusamas tegevuses. Esmaspäeva ja teisipäeva kohta olen juba kirjutanud et toimusid erinevad jõulupeod, kuid kogu selle jõulutralli keskel on tööl selline tempo olnud, ning tänaseks on ikka toss täielikult väljas. Enne kokakooli sai veel teisipäeval ka Rotermanni loovalal käidud aastat kokku võtmas ühe koostööpartneriga, millele järgnes ka käeline tegevus. Oleks ma teadnud mis tegema peab, usun et oleksin sellest üritusest ilmselgelt viilinud. Nimelt pidime alustuseks joonistama söega enda negatiivsed emotisoonid paberile, et need seejärel kokku kägardada ja minema visata, kuna järgmine töö oli maalida positiivseid emotsioone, ning selleks pidime negatiivsusest lahti saama. Mul lõi ikka kohe bloki ette, kuna no tõesti ma ei oska sellist asja ja eriti veel käsu peale. Juhendaja küll mainis et sulgege silmad ja las käsib teeb seda mis sinust tuleb, et polegi oluline mis seal paberil on. Olgu või niisama sodimine. Kahjuks mina sellega hakkama ei saanud ja keeldusin niisama paberi raiskamisest. Kuna olin end juba üles ärritanud, et nii ei tohi inimestele teha, siis ootasin põnevusega maalimise osa. Ilusaid mõtteid ja emotsioone võin joonistada, kui see piirduks ühega, mitte et alustame paremast nurgast ja siis iga mõne minuti tagant muudab juhendaja emotsiooni - kokku nii 5-6 terve pildi kohta. Ja kõik need oleksid pidanud siis sinu pintslitõmbest ka lõuendile saama. Minu tegemine oli taaskord erinev, ning piirdusin vaid ühega, milleks sai igatsus - minu puhul lapsepõlve radade järele. Pildile soperdasin (just soperdasin, kuna no kuntsiannet pole mulle jagatud) rohetava-kolletava karjamaa, mida piiras kiviaed ning teisest küljes lattaed ning heinas mõnulev koer igatsevalt päikeseloojangut vaatamas.
Igatahes kõige hullem ikkagi vist ei saanud kuna juhendajale täitsa meeldis, kuna sellel on sügav sõnum ja huvitav lähenemine. Kunsti värk ma ütlen, kuigi mõtlen, et kas see sedööver ka kunagi seinu katma hakkab:). Eks aeg näitab, esmalt pean selle enda valdusesse saama.
Kõige hullem kõikide nende ürituste puhul oligi see, et tegelikult oli kontoris NII NII NII palju teha ja siis ma raiskan oma aega selliste asjade peale. Kõik ülejäänud kolm päeva ma sisuliselt kulgesin rajal töö-voodi-töö, mis õnneks sai siis tänasega lõpu - üks konkursi presentatsioon sai esitatud (noh mina rohkem vaikisin õnneks), mida sai ette valmistatud ca 2 nädalat, saadetud hea koostööpartner oma esiklast ootama ning kas tõesti sain nädalavahetuseks likvideeritud kõik lugemata mailid. Juhheii..Olek on ka hetkel otseloomulikult sureva luige kanti. Vaatamata sellele võtsin kätte ja küpsetasin kana-sinihallitusjuustupiruka, mille materjal ootas külmikus juba pea nädal. Esimene proov ning sööjad kiitsid, pildi sain ka veel viimasel hetkel:
Tegelikult oleks pidanud kohe kindlasti laskma sel veel rohkem hanguda, aga näljased ootasid ning lõid kahvli sisse varem kui vaja.
Homme kavatsen igatahes magada niikaua kui und jätkub, loodetavasti lõpetada pooleliolev raamat Hemingway "Ja päike tõuseb" näol ning teha sinna juurde midagi head süüa.
Peab nautima neid vabu päevi niipalju kui neid antud on, seda enam et esmaspäeval läheb taas lahti - ma ei taha mõelda, kuigi lootus peab jääma, et kõik asjad enne kauaoodatud jõulupuhkust tehtud saaksid. Igatahes 23dal tuleb tööjuhe seinast ja kavatsen nautida aega vaid iseendale kuni uue aastani.
Igatahes kõige hullem ikkagi vist ei saanud kuna juhendajale täitsa meeldis, kuna sellel on sügav sõnum ja huvitav lähenemine. Kunsti värk ma ütlen, kuigi mõtlen, et kas see sedööver ka kunagi seinu katma hakkab:). Eks aeg näitab, esmalt pean selle enda valdusesse saama.
Kõige hullem kõikide nende ürituste puhul oligi see, et tegelikult oli kontoris NII NII NII palju teha ja siis ma raiskan oma aega selliste asjade peale. Kõik ülejäänud kolm päeva ma sisuliselt kulgesin rajal töö-voodi-töö, mis õnneks sai siis tänasega lõpu - üks konkursi presentatsioon sai esitatud (noh mina rohkem vaikisin õnneks), mida sai ette valmistatud ca 2 nädalat, saadetud hea koostööpartner oma esiklast ootama ning kas tõesti sain nädalavahetuseks likvideeritud kõik lugemata mailid. Juhheii..Olek on ka hetkel otseloomulikult sureva luige kanti. Vaatamata sellele võtsin kätte ja küpsetasin kana-sinihallitusjuustupiruka, mille materjal ootas külmikus juba pea nädal. Esimene proov ning sööjad kiitsid, pildi sain ka veel viimasel hetkel:
Tegelikult oleks pidanud kohe kindlasti laskma sel veel rohkem hanguda, aga näljased ootasid ning lõid kahvli sisse varem kui vaja.
Homme kavatsen igatahes magada niikaua kui und jätkub, loodetavasti lõpetada pooleliolev raamat Hemingway "Ja päike tõuseb" näol ning teha sinna juurde midagi head süüa.
Peab nautima neid vabu päevi niipalju kui neid antud on, seda enam et esmaspäeval läheb taas lahti - ma ei taha mõelda, kuigi lootus peab jääma, et kõik asjad enne kauaoodatud jõulupuhkust tehtud saaksid. Igatahes 23dal tuleb tööjuhe seinast ja kavatsen nautida aega vaid iseendale kuni uue aastani.
kolmapäev, 15. detsember 2010
Trühvlitegu ning jõuluhõnguline kokakool
Esmaspäeval sai käidud ühe jõuluürituse raames vaatamas ja kuulamas ning natuke ka tegemas trühvleid. Esmalt kuulasime väikse veini kõrvale, mis sisuga kompveke me tegema hakkame ja jälgisime kõrvalt kuidas seda ette valmistati. Peale seda sai end gruppidesse jaotatud ning ühed asusid trühvleid vormima ning teine seevastu maitses quiche maitsevõlusid. Hiljem toimus vahetus. Sisudest, mis siis päevakorras olid:
* ühe sisuks oli shokolaad, pähklikreem ning kuivatatud puuviljad
* teise sisuks oli shokolaad, või, purustatud täisterahelbed ning törts brändit
Mõlemale lisati kui ma ei eksi ka kakaod ning tuhksuhkrut. Kuna täpseid retsepte me pole siiani saanud, siis mõne asjaga võisin ka puusse hetkel panna.
Kui sisud olid tahenenud, siis kumbki grupp sai viimistleda(pähkli ja helveste seguga) ühe sisudest, peale mida need karpidesse pandi ja igaühele kaasa anti. Proovisime ka töökojas erinevaid maitseid, kuid kui aus olla siis oma lemmikut mulle ei tekkinud. Samas häiris ka natuke see, et oleks soovinud ise rohkem kaasa teha, mitte ainult sisu puru sees veeretada.
Ise valmistasin eelmisteks jõuludeks doomino küpsiste-toorjuustu täidisega ning shokolaadi ning pähklipuruga kaetud komme, mis minu meelest olid ka ülimaitsvad.
Esmaspäevasel ürituselt kaasa saadud karp:
Esmaspäeval alustatud kokandusnurk läks edasi teisipäeval jõuluhõngulise 3 käigulise õhtusöögi valmistamisega enda töökoha jõulupeo raames. Olime seekord valinud vahelduseks teise koha ning tegijad ja kohe oli hea võrdlus olemas. Pean mainima et söögid oli supermaitsvad ja huvitavad, aga minu jaoks oli see miski inimlik faktor, mis oleks võinud teisiti olla. Ju siis eelmise õpetaja ja tema stiiliga niivõrd harjunud, oli seekord natuke harjumatu, et iga nurga peal keegi midagi tegi ning kokkuvõttes ei näinudki kõikide toitude kõiki etappe. Kuid toidud, nagu eespool juba mainisin olid ülimaitsvad, mille retseptid loodame ka saada. Retseptide kohta oli ka huvitav ütlemine, et kirjutage siin tegemise käigus üles. No kuidas on see võimalik kui igas nurgas erinev asi samal ajal tegemisel? Igatahes lootus peab jääma, et need saame.
Menüüs oli siis:
1. Kitsejuustusalat parma singi ja piparkoogimaitselise kastmega
2. Ürtide ja oliiviõliga küpsetatud vahemereahven koos koores hautatud hapukapsa ning ahjuköögiviljadega
3. Mascarpone kaeraküpsise mille-feuille
Õhtu läks küll pikaks, kuid vein ja maitsev toit vaid kompenseerisid selle.
* ühe sisuks oli shokolaad, pähklikreem ning kuivatatud puuviljad
* teise sisuks oli shokolaad, või, purustatud täisterahelbed ning törts brändit
Mõlemale lisati kui ma ei eksi ka kakaod ning tuhksuhkrut. Kuna täpseid retsepte me pole siiani saanud, siis mõne asjaga võisin ka puusse hetkel panna.
Kui sisud olid tahenenud, siis kumbki grupp sai viimistleda(pähkli ja helveste seguga) ühe sisudest, peale mida need karpidesse pandi ja igaühele kaasa anti. Proovisime ka töökojas erinevaid maitseid, kuid kui aus olla siis oma lemmikut mulle ei tekkinud. Samas häiris ka natuke see, et oleks soovinud ise rohkem kaasa teha, mitte ainult sisu puru sees veeretada.
Ise valmistasin eelmisteks jõuludeks doomino küpsiste-toorjuustu täidisega ning shokolaadi ning pähklipuruga kaetud komme, mis minu meelest olid ka ülimaitsvad.
Esmaspäevasel ürituselt kaasa saadud karp:
Esmaspäeval alustatud kokandusnurk läks edasi teisipäeval jõuluhõngulise 3 käigulise õhtusöögi valmistamisega enda töökoha jõulupeo raames. Olime seekord valinud vahelduseks teise koha ning tegijad ja kohe oli hea võrdlus olemas. Pean mainima et söögid oli supermaitsvad ja huvitavad, aga minu jaoks oli see miski inimlik faktor, mis oleks võinud teisiti olla. Ju siis eelmise õpetaja ja tema stiiliga niivõrd harjunud, oli seekord natuke harjumatu, et iga nurga peal keegi midagi tegi ning kokkuvõttes ei näinudki kõikide toitude kõiki etappe. Kuid toidud, nagu eespool juba mainisin olid ülimaitsvad, mille retseptid loodame ka saada. Retseptide kohta oli ka huvitav ütlemine, et kirjutage siin tegemise käigus üles. No kuidas on see võimalik kui igas nurgas erinev asi samal ajal tegemisel? Igatahes lootus peab jääma, et need saame.
Menüüs oli siis:
1. Kitsejuustusalat parma singi ja piparkoogimaitselise kastmega
2. Ürtide ja oliiviõliga küpsetatud vahemereahven koos koores hautatud hapukapsa ning ahjuköögiviljadega
3. Mascarpone kaeraküpsise mille-feuille
Õhtu läks küll pikaks, kuid vein ja maitsev toit vaid kompenseerisid selle.
pühapäev, 12. detsember 2010
Meie kõigi lemmik Monika
Eelnevalt lubasin et temale ma pühendan omaette sissekande.
See, mis siis neljapäeval lahti läks oli ikka võimas - kõik see tuul, lumi ja sellega kaasnev möll. Kui töölt koju sain veel normaalse inimese moodi, siis kooli minek oli katsumus omaette - tavapärase 10-15 minuti asemel sumpasin mööda kõnniteid ca 30 minutit, mida lihtsalt polnud enam olemas, kes teab mitukümmend meetrit sekundis tuul näkku ja vahel oli tunne et ei, ma ei jõua enam edasi minna, lihtsalt jään siia ja kõik. Lõpuks kohale jõudes olin ma ainus tubli kes oli tundi jõudnud ja juba tundus et see saab olema eratund, kuid paar ärksamat lisandusid ka tundi mõne aja jooksul. Nii me siis kolmekesi seal olime, tavapärase 9-10 asemel. Ei teagi palju meid enam üldse alles on, kuna mõningaid pole juba üle kuu kohanud.
Tund läbi, siis tuli ju kuidagi ka koju tagasi saada, mis oli sama katsumuste rohke nagu ka minek. Siis lisandus ka veel naha vahel olev külm. Lihtsalt lõdisesin ja murdsin end lumest ja tuulest läbi, kuni lõpuks uksest sisse sain.
Jõudes koju juba lootsin et saan rahulikult teki all tshillida, aga kus sa sellega. Vahepeal oli Avo helistanud ja teatas et nemad lähevad töökaaslasega nüüd restorani sööma ja mina võiksin ka ikka osaleda. Hea õhtu suutsid nad muidugi valida. OK, seadsin end korda ning poisid korjasid mind taksoga peale. Kõik tundus täitsa hea, peaasi et ma väljas sumpama ei pea. Mõnus õhtusöök söödud koos viina-pohla-rosmariini napsudega, töökaaslase naine ka seltskonda lisandunud ning edasi läks tee Noorusesse(naljakas, kuid hubane koht vanalinnas), kus sai siis edasi napustatud shotte, mille koostiosadest polnud aimu ning lõpuks ka kogusest, mis sisse sai kallatud. Kui see koht ka kinni taheti panna, kuna normaalsed inimesed ju sel ajal kodus, siis otsustasime et ei nüüd on vaja taksot ja voodit, kuna väsimus hakkas murdma. Mis aga reaalsuseks sai, oli see et üksi takso lihtsalt ei tulnud - kes ei vastanud ning kes vähegi rääkis, keeldus välja sõitmast. Kaaslased ei tahtnud lootust kaotada ja üritasid edasi ning vahepeal olime omadega juba jõudnud Depeche Mode nimelisse kohta, kus mina siis lihtsalt võtsin teema üles, et kuna meie nüüd vanalinnast kes teab kaugel ei ela, et hakkame aga astuma. Õhtu kaaslased jäid meist siis sinna maha taksot püüdma. Nii me siis Avoga kahekesi sumpasime, tuulega võideldes üle Toompea ning 20 minutit hiljem koduuksest sisse kaevasime. Raske oli, aga ma ei usu et taksoga kiiremini oleks saanud. Kell oli siis öösel 2:30. Reedene raske tööpäev ootas ees ja nii ma siis vajusin ning mõningate tundide pärast see äratukell heliseski. Tööle saamine oli taaskord üks sumpamine, kuna kõnniteid pole pea siiani keegi korralikult lahti lükanud. Öistest sündmustest hoolimata, olin hommikul suht triksis-traksis, mida ma enam reede õhtu kohta öelda ei saa, kuna vajumine toimus välgukiirusel.
Lumesadu küll reedel oli lõppenud, kuid laupäeval kaevasime ikka autot mõnuga välja, polnud teine pea nädal liikunud ning kõik see tormiga kaasnenud lumi oli ta matnud korralikult. Liiklemine oli ka suhteliselt ok juba, kuigi lund hakkas taaskord sadama ning seda on ta teinud pea terve öö ning pühapäevase päeva otsa. Trolliga linna sõites saime ka vaid kuni Kaarli kirikuni, kuna seal oli mitu trolli end risti keeranud ja libedaga edasi ei saanud. Oligi meil taaskord sumpamine lumesajus. Poodi jõudsime ja Ben&Jerry's ka kätte saime ning bussiga koju ka.
Kokkuvõttes on ju see tegelikult üks õige talv, lihtsalt rohkelt tuult ja lund. Ok, tuul veel, aga lumi on ju tegelikult vahva. Mis talv see oleks, ilma lumeta. Majad oli reede hommikul nagu muinasjutus.
See, mis siis neljapäeval lahti läks oli ikka võimas - kõik see tuul, lumi ja sellega kaasnev möll. Kui töölt koju sain veel normaalse inimese moodi, siis kooli minek oli katsumus omaette - tavapärase 10-15 minuti asemel sumpasin mööda kõnniteid ca 30 minutit, mida lihtsalt polnud enam olemas, kes teab mitukümmend meetrit sekundis tuul näkku ja vahel oli tunne et ei, ma ei jõua enam edasi minna, lihtsalt jään siia ja kõik. Lõpuks kohale jõudes olin ma ainus tubli kes oli tundi jõudnud ja juba tundus et see saab olema eratund, kuid paar ärksamat lisandusid ka tundi mõne aja jooksul. Nii me siis kolmekesi seal olime, tavapärase 9-10 asemel. Ei teagi palju meid enam üldse alles on, kuna mõningaid pole juba üle kuu kohanud.
Tund läbi, siis tuli ju kuidagi ka koju tagasi saada, mis oli sama katsumuste rohke nagu ka minek. Siis lisandus ka veel naha vahel olev külm. Lihtsalt lõdisesin ja murdsin end lumest ja tuulest läbi, kuni lõpuks uksest sisse sain.
Jõudes koju juba lootsin et saan rahulikult teki all tshillida, aga kus sa sellega. Vahepeal oli Avo helistanud ja teatas et nemad lähevad töökaaslasega nüüd restorani sööma ja mina võiksin ka ikka osaleda. Hea õhtu suutsid nad muidugi valida. OK, seadsin end korda ning poisid korjasid mind taksoga peale. Kõik tundus täitsa hea, peaasi et ma väljas sumpama ei pea. Mõnus õhtusöök söödud koos viina-pohla-rosmariini napsudega, töökaaslase naine ka seltskonda lisandunud ning edasi läks tee Noorusesse(naljakas, kuid hubane koht vanalinnas), kus sai siis edasi napustatud shotte, mille koostiosadest polnud aimu ning lõpuks ka kogusest, mis sisse sai kallatud. Kui see koht ka kinni taheti panna, kuna normaalsed inimesed ju sel ajal kodus, siis otsustasime et ei nüüd on vaja taksot ja voodit, kuna väsimus hakkas murdma. Mis aga reaalsuseks sai, oli see et üksi takso lihtsalt ei tulnud - kes ei vastanud ning kes vähegi rääkis, keeldus välja sõitmast. Kaaslased ei tahtnud lootust kaotada ja üritasid edasi ning vahepeal olime omadega juba jõudnud Depeche Mode nimelisse kohta, kus mina siis lihtsalt võtsin teema üles, et kuna meie nüüd vanalinnast kes teab kaugel ei ela, et hakkame aga astuma. Õhtu kaaslased jäid meist siis sinna maha taksot püüdma. Nii me siis Avoga kahekesi sumpasime, tuulega võideldes üle Toompea ning 20 minutit hiljem koduuksest sisse kaevasime. Raske oli, aga ma ei usu et taksoga kiiremini oleks saanud. Kell oli siis öösel 2:30. Reedene raske tööpäev ootas ees ja nii ma siis vajusin ning mõningate tundide pärast see äratukell heliseski. Tööle saamine oli taaskord üks sumpamine, kuna kõnniteid pole pea siiani keegi korralikult lahti lükanud. Öistest sündmustest hoolimata, olin hommikul suht triksis-traksis, mida ma enam reede õhtu kohta öelda ei saa, kuna vajumine toimus välgukiirusel.
Lumesadu küll reedel oli lõppenud, kuid laupäeval kaevasime ikka autot mõnuga välja, polnud teine pea nädal liikunud ning kõik see tormiga kaasnenud lumi oli ta matnud korralikult. Liiklemine oli ka suhteliselt ok juba, kuigi lund hakkas taaskord sadama ning seda on ta teinud pea terve öö ning pühapäevase päeva otsa. Trolliga linna sõites saime ka vaid kuni Kaarli kirikuni, kuna seal oli mitu trolli end risti keeranud ja libedaga edasi ei saanud. Oligi meil taaskord sumpamine lumesajus. Poodi jõudsime ja Ben&Jerry's ka kätte saime ning bussiga koju ka.
Kokkuvõttes on ju see tegelikult üks õige talv, lihtsalt rohkelt tuult ja lund. Ok, tuul veel, aga lumi on ju tegelikult vahva. Mis talv see oleks, ilma lumeta. Majad oli reede hommikul nagu muinasjutus.
Kummaline on see, et ma ei suuda enam kirjutistele pealkirju mõelda, kuna kogu aeg üht ja sama panna on ka imelik, kuigi sisu seda eeldaks. Taaskord on blogi peamiseks sisuks toit. Lihtsalt muud peale töö ning kooli pole olnud ja nendest pikalt jahuda pole ikka mõtet. Mis ma siin ikka korrutan et tööd on kurgu auguni ja koolis läheb hästi. Kuigi täna võiks rääkida ka Monikast, mis väljas alates neljapäevast möllab, siis temale ma siiski reserveerin omaette sissekande.
Aga siis toidust. Vahepeal on raamatud ja veebist leitud retseptid saanud valu. Peale pasteeditegemist sai ette võetud shokolaadivahu kook, mida ühel ja samal nädal kohe 2 korda sai meistertatud - enda nimepäevaks ja vennale sünnipäevaks. Mõlemal korral kiitusega tagasi ei hoitud. Olin meelitatud ja tegelikult ka ise ülimalt rahul, kuna asi õnnestus taaskord 100%.
Peale seda oli töökas nädal, mille jooksul sai tehtud vaid tavapäraseid ning kajastamist mittevajavaid toite, kuid nädalvahetusel võtsin ette nii soolase kui magusa. Nimelt Osso Bucco ning kirsi-martsipani struudel.
Soolane pärines Anne Labrosse uuest raamatust "Kodused toidud prantsuse moodi", mida sain sirvida ning järgmisel päeval kohe Osso Buccot proovisin. Magus pärines taaskord netiavarustest. Olin sellele ammu juba silma heitnud ning võtsin asja ette, kuid ega seal miskit erilist keerulist ju pole. Maitse oli taaskord võrratu, sööjad kiitsid ning kadus ka välgukiirelt. Kuna mu nädalavahetuste kokkamiste degusteerijad on praktiliselt kogu aeg samad, siis iga kord kuuldes et ohh kui hea, ülihea, tekib mul küsimus, et kui ma peaksin andma neile valida, mida te eelistate, siis saab see neil olema raske.
Vahepeal oli taas oksendamiseni tööd ning kasulikke koolitunde vahele kuid nädalavahetusele läksime vastu otsusega et "Monika" järeltuisu tõttu me maale ei hakka sõitma ning jääme linna. Esmalt magasin end välja nädalasees ette võetud välja minemisest, mida ikka ei tohi teha kui tead et vanus ja nädalane tööväsimus seda ei soosi:). Peale hilist ärkamist tegin kokaraamatutes tuulamise ning "100 linnuliharooga" jäi peale, koos kanaga herneste ning peekoniga. Tegemist oli siis kanafileega, mis peale ahjusküpsemist läks kastmesse, mis koosnes puljongist, apelsinimahlast, hernestest, peekonist ning sibulast. Juurde soovitati serveerida kartuliputru. Kõik oli taaskord võrratu, kuna kodust putru polnud ammu saanud ning kana+kaste omapärane. Magus jäi seekord ära, kuna lihtsalt polnud tuju ja viitsimist teha ning asja ajasid ära ka Rainbow külmutatud õuna-viini pirukad.
See eest sai täna ette võetud lõpuks jõululainele saamiseks liha koos verivorsti, hapukapsa ning ahjus valmistatud rosmariini kartulitega. Magustoiduks jalutuskäik linna ning Ben&Jerry's jäätis.
Uuel nädalal ootab ees nii trühvlitegu kui ka kokakool. Mõlemad tõotavad tulla huvitavad. Eks kui kursused läbitud, kirjutan ka lähemalt.
Aga siis toidust. Vahepeal on raamatud ja veebist leitud retseptid saanud valu. Peale pasteeditegemist sai ette võetud shokolaadivahu kook, mida ühel ja samal nädal kohe 2 korda sai meistertatud - enda nimepäevaks ja vennale sünnipäevaks. Mõlemal korral kiitusega tagasi ei hoitud. Olin meelitatud ja tegelikult ka ise ülimalt rahul, kuna asi õnnestus taaskord 100%.
Peale seda oli töökas nädal, mille jooksul sai tehtud vaid tavapäraseid ning kajastamist mittevajavaid toite, kuid nädalvahetusel võtsin ette nii soolase kui magusa. Nimelt Osso Bucco ning kirsi-martsipani struudel.
Soolane pärines Anne Labrosse uuest raamatust "Kodused toidud prantsuse moodi", mida sain sirvida ning järgmisel päeval kohe Osso Buccot proovisin. Magus pärines taaskord netiavarustest. Olin sellele ammu juba silma heitnud ning võtsin asja ette, kuid ega seal miskit erilist keerulist ju pole. Maitse oli taaskord võrratu, sööjad kiitsid ning kadus ka välgukiirelt. Kuna mu nädalavahetuste kokkamiste degusteerijad on praktiliselt kogu aeg samad, siis iga kord kuuldes et ohh kui hea, ülihea, tekib mul küsimus, et kui ma peaksin andma neile valida, mida te eelistate, siis saab see neil olema raske.
Vahepeal oli taas oksendamiseni tööd ning kasulikke koolitunde vahele kuid nädalavahetusele läksime vastu otsusega et "Monika" järeltuisu tõttu me maale ei hakka sõitma ning jääme linna. Esmalt magasin end välja nädalasees ette võetud välja minemisest, mida ikka ei tohi teha kui tead et vanus ja nädalane tööväsimus seda ei soosi:). Peale hilist ärkamist tegin kokaraamatutes tuulamise ning "100 linnuliharooga" jäi peale, koos kanaga herneste ning peekoniga. Tegemist oli siis kanafileega, mis peale ahjusküpsemist läks kastmesse, mis koosnes puljongist, apelsinimahlast, hernestest, peekonist ning sibulast. Juurde soovitati serveerida kartuliputru. Kõik oli taaskord võrratu, kuna kodust putru polnud ammu saanud ning kana+kaste omapärane. Magus jäi seekord ära, kuna lihtsalt polnud tuju ja viitsimist teha ning asja ajasid ära ka Rainbow külmutatud õuna-viini pirukad.
See eest sai täna ette võetud lõpuks jõululainele saamiseks liha koos verivorsti, hapukapsa ning ahjus valmistatud rosmariini kartulitega. Magustoiduks jalutuskäik linna ning Ben&Jerry's jäätis.
Uuel nädalal ootab ees nii trühvlitegu kui ka kokakool. Mõlemad tõotavad tulla huvitavad. Eks kui kursused läbitud, kirjutan ka lähemalt.
pühapäev, 21. november 2010
Pasteeditegu
Kuna pasteet on üks mu lemmikuid võileivapealseid, siis olen ammu mõelnud et selle ise tegemine ei saa olla nii raske. Kui ma juba pelmeenidega hakkama saan, siis pean ka sellega saama. Kuna Avo ema oli seda nüüd juba mitu korda ise teinud, siis palusin teda et ta juhendaks mind. Nii saigi eile tehtud väike poering, kus korvi potsatasid nii maks kui liha. Ülejäänud koostisosad - porgand, või, sibul, vesi, sool-pipar, loorber olid meil olemas. Kui kõik sai tükeldatud, pruunistatud, siis panime kogu kompoti edasi hauduma, nii paariks tunniks:
Kui kõik oli pehmenenud, siis lasime saumiksri käiku ning või sisse ja oligi valmis karpidesse panemiseks ning külma. Pühapäeva hommikut isetehtud pasteediga alustada oli mõnus:).
Ja et asi väga soolaseks ei kisuks, siis otsustasin ka need õunakorvid ükskord ära teha, mille retsept mul mitu nädalat juba laual oli. Retsept leidsin veebist.
Ma ei teagi kas tegin midagi valesti, või mulle lihtsalt ei jätnud seda maitset mida lootsin. Aga mida ma lootsin, ma ei teagi. Teistele igatahes väga meeldis.
Ja et asi veel magusamaks ajada, otsustasid Anu ja Ingemar teha veel vanakooli vahvleid..Ai need olid head koos vahukoorega. Siin üks üksik eksemplar:
Peale kõige selle suutsin veel läbi töötada eile uue kokaraamatu, mis reedel siis soetatud sai. Tegemist Anni Arro uue raamatuga "Itaalias, Pelgulinnas, Sepamaal..". Kuna Anni eelmised raamatud ka mulle väga meeldisid, siis ei kahelnud ma üldse, et ka see mulle riiulile potsatab. Taaskord palju huvitavaid ning enamuses maalähedaseid retsepte, mis ootavad järeleproovimist.
Ning jõuludeks on välja tulemas ka "Jamie Ameerika", ootan juba põnevusega, kuna sari tohutult meeldis.
Isu teile kõigile..
Kui kõik oli pehmenenud, siis lasime saumiksri käiku ning või sisse ja oligi valmis karpidesse panemiseks ning külma. Pühapäeva hommikut isetehtud pasteediga alustada oli mõnus:).
Ja et asi väga soolaseks ei kisuks, siis otsustasin ka need õunakorvid ükskord ära teha, mille retsept mul mitu nädalat juba laual oli. Retsept leidsin veebist.
Ma ei teagi kas tegin midagi valesti, või mulle lihtsalt ei jätnud seda maitset mida lootsin. Aga mida ma lootsin, ma ei teagi. Teistele igatahes väga meeldis.
Ja et asi veel magusamaks ajada, otsustasid Anu ja Ingemar teha veel vanakooli vahvleid..Ai need olid head koos vahukoorega. Siin üks üksik eksemplar:
Peale kõige selle suutsin veel läbi töötada eile uue kokaraamatu, mis reedel siis soetatud sai. Tegemist Anni Arro uue raamatuga "Itaalias, Pelgulinnas, Sepamaal..". Kuna Anni eelmised raamatud ka mulle väga meeldisid, siis ei kahelnud ma üldse, et ka see mulle riiulile potsatab. Taaskord palju huvitavaid ning enamuses maalähedaseid retsepte, mis ootavad järeleproovimist.
Ning jõuludeks on välja tulemas ka "Jamie Ameerika", ootan juba põnevusega, kuna sari tohutult meeldis.
Isu teile kõigile..
pühapäev, 14. november 2010
Köögilainel
Laupäev möödus peaasjalikult köögis, kuna vaja oli valmistada 2 kooki ning uus laar pelmeene. Õhtuks oli küll kopp ees, aga tulemus oli alljärgnev:
Palju õnne sünnipäevaks - vanaemale sai uue aasta lisandumise puhul valmistatud juba proovitud shokolaadi-pirnikook:
Head isadepäeva - selleks puhuks sai valmistatud jogurtikook (esimene isiklik katsetus zeleega, mis õnnestus):
Head isu - kuna eelmine laar pelmeene sai kibekiirelt otsa, siis valmistasin täpselt 103 tükki uut, juba täiesti ise, ilma valvsa pilguta:
Palju õnne sünnipäevaks - vanaemale sai uue aasta lisandumise puhul valmistatud juba proovitud shokolaadi-pirnikook:
Head isadepäeva - selleks puhuks sai valmistatud jogurtikook (esimene isiklik katsetus zeleega, mis õnnestus):
Head isu - kuna eelmine laar pelmeene sai kibekiirelt otsa, siis valmistasin täpselt 103 tükki uut, juba täiesti ise, ilma valvsa pilguta:
teisipäev, 9. november 2010
Kulinaarsed katsetused
Kokakooli lainel on kohe hea edasi minna toiduteemadel. Seekord siis minu katsetiused. Olen päris mitmel nädalavahetusel nüüd järjest kätte võtnud ning otsinud midagi erilisemat pearoaks, millele siis järgneb midagi uut magusa vallast.
Kuigi pean tunnistama, et kulinaarsuse lipulaev vahepealsel ajal on olnud hoopis "Pelmeenitegu" - jah, just nii, tegin ise pelmeene. Kuna hea õpetaja oli omast käest võtta siis nii me üks pühapäeva hommik ka neid koos tegime. Tagantjärgi võttes on see lihtsamast lihtsam, lihtsalt võtab alul natuke rohkem aega nokitsemiseks. Kui juba täitmine ning vormimine rohkem käppas, siis läheb libedamalt. Kuigi eks seltskonnas on ikka vahvam.
Retsept on lihtsamast lihtsam - jahu, sool, vesi. Täidiseks panime seekord hakkliha sibulaga. Siit väike fotomeenutus:
Otseloomulikult said kõik kiirelt otsa, nii et nädalavahetusel tuleb vist taas tegu ette võtta.
Muudest asjadest on olnud siis erilisemat laual:
* Hautatud küülik veinikastmes - kuna mulle ei meenu kas olen enne küülikut saanud, siis võrrelda ma ei oskagi millegiga, aga iseenesest maitsev pealelõunane eine sai.
* Õunarullid - olin natuke hirmul pärmitaigna ees, mida tegin pirukate jaoks esimest korda, aga kõik õnnestus 101% ning maitse oli suussulav.
* Ahjus valmistatud a'la Jamie kana - siin pean tunnistama olid kokkadeks hoopis mehed - said tööga ilusti hakkama ning maitses.
* Küpsistega plaadikook - väga lihtne ja ka järgmisel päeval ülimõnus tarbida.
* Shokolaadi pirnikook - uus lemmik.
* Spaghettivorm - tänaõhtune üllataja. Ülimõnus kerge (ilma lihata!) eine.
* Juustune shokolaadikook - ülirammus, muud ei kosta.
Kahjuks sellest vist pilti pole..
Kuigi pean tunnistama, et kulinaarsuse lipulaev vahepealsel ajal on olnud hoopis "Pelmeenitegu" - jah, just nii, tegin ise pelmeene. Kuna hea õpetaja oli omast käest võtta siis nii me üks pühapäeva hommik ka neid koos tegime. Tagantjärgi võttes on see lihtsamast lihtsam, lihtsalt võtab alul natuke rohkem aega nokitsemiseks. Kui juba täitmine ning vormimine rohkem käppas, siis läheb libedamalt. Kuigi eks seltskonnas on ikka vahvam.
Retsept on lihtsamast lihtsam - jahu, sool, vesi. Täidiseks panime seekord hakkliha sibulaga. Siit väike fotomeenutus:
Otseloomulikult said kõik kiirelt otsa, nii et nädalavahetusel tuleb vist taas tegu ette võtta.
Muudest asjadest on olnud siis erilisemat laual:
* Hautatud küülik veinikastmes - kuna mulle ei meenu kas olen enne küülikut saanud, siis võrrelda ma ei oskagi millegiga, aga iseenesest maitsev pealelõunane eine sai.
* Õunarullid - olin natuke hirmul pärmitaigna ees, mida tegin pirukate jaoks esimest korda, aga kõik õnnestus 101% ning maitse oli suussulav.
* Ahjus valmistatud a'la Jamie kana - siin pean tunnistama olid kokkadeks hoopis mehed - said tööga ilusti hakkama ning maitses.
* Küpsistega plaadikook - väga lihtne ja ka järgmisel päeval ülimõnus tarbida.
* Shokolaadi pirnikook - uus lemmik.
* Spaghettivorm - tänaõhtune üllataja. Ülimõnus kerge (ilma lihata!) eine.
* Juustune shokolaadikook - ülirammus, muud ei kosta.
Kahjuks sellest vist pilti pole..
Mehhiko kokakool
Peale spakäiku sain end mõnusalt vaimselt haritud. Taaskordne kokakool oli pühendatud firma sünnipäeva tähistamiseks ning välja olime valinud Mehhiko toidud:
* Eelroog: Quesidillad kana ja guacamole kastmega
Ise tegime kanale nii marinaadi kui ka guacamole kastme. Peale mida täitsime tortillad sisumaterjaliga (toorjuust, kana, tomat, jalapeno, juust) ning praadisime pannil natuke ning valmis see oligi. Kõrvale manustasime kastet ning rucolat.
* Pearoog: Chilli con Carne
Esmalt valmistasime ette veiseliha, mis oli nö põhiaineks antud roas, peale mida hautasime seda potis koos ubade ja muu sinna toitu kuuluvaga. Serveerisime ahjus krõbedaks küpsetatud chiabbata viilul.
Miks ta selle pildi mul valepidi siin keerab, tõesti ei tea. Proovisin mitmeid kordi ja tulemus ikka sama:(. Igatahes keerake siis pead selle vaatamiseks.
* Magustoit: Maasikamargariita sorbee
See oli muidugi õhtu nael, kuna maasikamargariita saime sorbeeks vedela lämmastikuga. Põnevust oli palju, polnud ju enne silmaga sellist imet näinud, kuidas see toimis. Nüüd võite arvata, kust "Uue kodu peo" üllatuse välja mõtlesime:).
Igatahes põnevust, head toitu ning veini sinna kõrvale oli taaskord palju.
Kahte esimest rooga olen ka ise varem teinud, kuigi teiste variatsioonidega ja pole kõiki kastmeid ja asju otsast-lõpuni ise teinud. Kolmas roog on ju vana klassika, mis sest et külmumata kujul:). Ja muidugi ei saa kiitmata jätta Heimarit, lihtsalt super.
Ootan põnevusega järgmist korda, mil iganes see ka ei tuleks.
* Eelroog: Quesidillad kana ja guacamole kastmega
Ise tegime kanale nii marinaadi kui ka guacamole kastme. Peale mida täitsime tortillad sisumaterjaliga (toorjuust, kana, tomat, jalapeno, juust) ning praadisime pannil natuke ning valmis see oligi. Kõrvale manustasime kastet ning rucolat.
* Pearoog: Chilli con Carne
Esmalt valmistasime ette veiseliha, mis oli nö põhiaineks antud roas, peale mida hautasime seda potis koos ubade ja muu sinna toitu kuuluvaga. Serveerisime ahjus krõbedaks küpsetatud chiabbata viilul.
Miks ta selle pildi mul valepidi siin keerab, tõesti ei tea. Proovisin mitmeid kordi ja tulemus ikka sama:(. Igatahes keerake siis pead selle vaatamiseks.
* Magustoit: Maasikamargariita sorbee
See oli muidugi õhtu nael, kuna maasikamargariita saime sorbeeks vedela lämmastikuga. Põnevust oli palju, polnud ju enne silmaga sellist imet näinud, kuidas see toimis. Nüüd võite arvata, kust "Uue kodu peo" üllatuse välja mõtlesime:).
Igatahes põnevust, head toitu ning veini sinna kõrvale oli taaskord palju.
Kahte esimest rooga olen ka ise varem teinud, kuigi teiste variatsioonidega ja pole kõiki kastmeid ja asju otsast-lõpuni ise teinud. Kolmas roog on ju vana klassika, mis sest et külmumata kujul:). Ja muidugi ei saa kiitmata jätta Heimarit, lihtsalt super.
Ootan põnevusega järgmist korda, mil iganes see ka ei tuleks.
Lühike spa nauding Ida regioonis
Olime oma keskkooli plikade pundiga ammu mõelnud et sügisel peaks ette võtma spa ühiskülastuse. Aastad on kuidagi läinud, iga kord sünnipäevadel teema õhus olnud, aga vedama pole saanud. Seekord ärksamad tegelased võtsid teema üles ja kiire bronn ning läksime.
Valisime selleks korraks (just, selleks, kuna kavatseme traditsiooni hoida) Narva-Jõesuu Spa.
Nii me siis ühel oktoobrikuu laupäeva hommikul suuna sinnapoole võtsime, et nautida protseduure ning üksteise seltskonda. Spa maja ise oli siis pisut nõukar, aga me ei pirtsutanud, nõukogude lapsed ikkagi ja paljukestki meil siis vaja oli. 5 tärni me sinna otsima ei läinud ja seega ei pidanud ka pettuma. Kõigil oli meil ette nähtud soolakamber, solaarium, jalatalla massaaz, ujula-saunade vaba külastus ning igaüks valis siis lisaprotseduuri just sellise mida hing ihaldas.
Mina isiklikult valisin Tai massaazi ja pettuma ei pidanud. Tegijaks oli nooremapoolne vene noormees Mihhail, kes trampis ja väntsutas mu keha ikka korralikult, nii et hiljem ka sõrmed valutasid. Aga seda ma tegelt kõike ka ootasin, kuna läbi riiete massaaz peabki jõulisem olema, mitte palja ihu silitamine.
Mihhail tegi ka meie pundist ühele laavakividega seansi, millega samuti jäädi väga rahule. Üldse jäime kõik rahule. See soolakamber ja muud tilulilud olid pigem boonuseks.
Õhtul sai tehtud väike tutvus rannajoonega ning samuti einestatud ühes kohalikus restoranis, kus esialgu olime ainsad külalised, kuid kuhu vahepeal lisandus bussitäis soomlaseid õlut lappapa ning tangot tantsima:).
Minu õnnetuseks olin just enne seda lõbureisi tõbiseks jäänud, kuid pidasin rohtude najal vapralt vastu kõik tegevused, mis sest et pühapäeval koju jõudes kukkusin poolsurnult voodi räige palavikuga, mida ma pole omanud päris pikka-pikka aega.
Nali oli muidugi see, et esmaspäeva hommikuks oli palavik kadunud, kuid ikkagi terve ülejäänud nädala põdesin veel takkajärgi. Kahjuks püstijalu.
Valisime selleks korraks (just, selleks, kuna kavatseme traditsiooni hoida) Narva-Jõesuu Spa.
Nii me siis ühel oktoobrikuu laupäeva hommikul suuna sinnapoole võtsime, et nautida protseduure ning üksteise seltskonda. Spa maja ise oli siis pisut nõukar, aga me ei pirtsutanud, nõukogude lapsed ikkagi ja paljukestki meil siis vaja oli. 5 tärni me sinna otsima ei läinud ja seega ei pidanud ka pettuma. Kõigil oli meil ette nähtud soolakamber, solaarium, jalatalla massaaz, ujula-saunade vaba külastus ning igaüks valis siis lisaprotseduuri just sellise mida hing ihaldas.
Mina isiklikult valisin Tai massaazi ja pettuma ei pidanud. Tegijaks oli nooremapoolne vene noormees Mihhail, kes trampis ja väntsutas mu keha ikka korralikult, nii et hiljem ka sõrmed valutasid. Aga seda ma tegelt kõike ka ootasin, kuna läbi riiete massaaz peabki jõulisem olema, mitte palja ihu silitamine.
Mihhail tegi ka meie pundist ühele laavakividega seansi, millega samuti jäädi väga rahule. Üldse jäime kõik rahule. See soolakamber ja muud tilulilud olid pigem boonuseks.
Õhtul sai tehtud väike tutvus rannajoonega ning samuti einestatud ühes kohalikus restoranis, kus esialgu olime ainsad külalised, kuid kuhu vahepeal lisandus bussitäis soomlaseid õlut lappapa ning tangot tantsima:).
Minu õnnetuseks olin just enne seda lõbureisi tõbiseks jäänud, kuid pidasin rohtude najal vapralt vastu kõik tegevused, mis sest et pühapäeval koju jõudes kukkusin poolsurnult voodi räige palavikuga, mida ma pole omanud päris pikka-pikka aega.
Nali oli muidugi see, et esmaspäeva hommikuks oli palavik kadunud, kuid ikkagi terve ülejäänud nädala põdesin veel takkajärgi. Kahjuks püstijalu.
Uus kodu ja selle pidu
Uus kodu on tegelikult siis viimase postituse järel järjekorras õigel kohal. Mitte et ma isiklikus elus kolinud olen, vaid seda tegime kontoriga. Töö ju enamus meie ajast moodustab, seega õdus ja mugav kontor on selleks hea.
Jätsime oma vana kohaga hüvasti 24dal septembril, et siis kohe 27dast alustada uues.
Asjade pakkimine minul isiklikult väga kaua ei võtnudki, kuna olen ikka vahel seda jama minema ka visanud, mida tõesti enam vaja ei lähe, ja palju selle ühe laua ja riiuli peale ikka mahub.
Kolijad olid teinud tubli töö ja esmaspäeval kontori minnes, ainus mis puudus oli internetiühendus et üldse midagi teha. See sai ka tehnikaajastu kiirusega lahendatud ning juba järgmine päev pea kõik esmased ühendused toimisid. Vahemaa eelmise kohaga on olemas, kuid oluliselt mitte tajutav, kuna kesklinn jääb kesklinnaks. Olengi rohkem jala tööle minema hakanud kui ilm kannatab, kuna hommikune 30 min jalutuskäik teeb vaid head. Konkreetseid aadresse ma siia lisama ei hakka, sest kes teab see teab:).
Ja et uus koht saaks ikka sisse õnnistatud, pean natuke kronoloogias ette ruttama. Pidu sai peetud juba ca kuu hiljem, 26 oktoober, aga kuna kolimine ja pidu käisid kokku siis mõtlesin mõlemaid koos kajastada.
Legend:
Peo koht - kontor
Külalisi - ca 100 inimest
Muu: Toit, jook, muusika ning fotograafid meie poolt
Üllatus: Heimar oma vedela lämmastiku ning võrratute margariitadega
100 inimest hirmutas meid esialgu päris korralikult, kuna uus koht on eelmisega võrreldes sopilisem ning sellist suurt avarat vaba ruumi ei ole. Kuid kui hetk oli käes siis inimesed kuidagi tulid ning läksid ja kõik sujus kuidagi väga edukalt. Polnud tohutut ruumipuudust, mida kartsime. Üks ühes nurgas rääkimas, teine teises, kolmas toidu juures, kõik olid kuidagi oma koha leidnud. Ajaliselt olime planeerinud ürituse ka suht ok, et ei peaks poole ööni tiksuma. Kuigi koju jõudsid mõningad alles poole öö paiku. Selle põhjuseks oli tegelikult Rock Cafe kontsert, kuhu päris paljud meie omadest edasi suundusid. Meeleoluka pealelõuna lõpetas seega kontserelamus ning peod said korraga läbi.
Siit paar meeleolupilti peost:
Jätsime oma vana kohaga hüvasti 24dal septembril, et siis kohe 27dast alustada uues.
Asjade pakkimine minul isiklikult väga kaua ei võtnudki, kuna olen ikka vahel seda jama minema ka visanud, mida tõesti enam vaja ei lähe, ja palju selle ühe laua ja riiuli peale ikka mahub.
Kolijad olid teinud tubli töö ja esmaspäeval kontori minnes, ainus mis puudus oli internetiühendus et üldse midagi teha. See sai ka tehnikaajastu kiirusega lahendatud ning juba järgmine päev pea kõik esmased ühendused toimisid. Vahemaa eelmise kohaga on olemas, kuid oluliselt mitte tajutav, kuna kesklinn jääb kesklinnaks. Olengi rohkem jala tööle minema hakanud kui ilm kannatab, kuna hommikune 30 min jalutuskäik teeb vaid head. Konkreetseid aadresse ma siia lisama ei hakka, sest kes teab see teab:).
Ja et uus koht saaks ikka sisse õnnistatud, pean natuke kronoloogias ette ruttama. Pidu sai peetud juba ca kuu hiljem, 26 oktoober, aga kuna kolimine ja pidu käisid kokku siis mõtlesin mõlemaid koos kajastada.
Legend:
Peo koht - kontor
Külalisi - ca 100 inimest
Muu: Toit, jook, muusika ning fotograafid meie poolt
Üllatus: Heimar oma vedela lämmastiku ning võrratute margariitadega
100 inimest hirmutas meid esialgu päris korralikult, kuna uus koht on eelmisega võrreldes sopilisem ning sellist suurt avarat vaba ruumi ei ole. Kuid kui hetk oli käes siis inimesed kuidagi tulid ning läksid ja kõik sujus kuidagi väga edukalt. Polnud tohutut ruumipuudust, mida kartsime. Üks ühes nurgas rääkimas, teine teises, kolmas toidu juures, kõik olid kuidagi oma koha leidnud. Ajaliselt olime planeerinud ürituse ka suht ok, et ei peaks poole ööni tiksuma. Kuigi koju jõudsid mõningad alles poole öö paiku. Selle põhjuseks oli tegelikult Rock Cafe kontsert, kuhu päris paljud meie omadest edasi suundusid. Meeleoluka pealelõuna lõpetas seega kontserelamus ning peod said korraga läbi.
Siit paar meeleolupilti peost:
Sisukord:
Püüan üle pika aja end kokku võtta ja panna kirja, mis vahepeal huvitavat toimunud, ning seda loodetavasti õiges kronoloogilises järjekorras.
Tulevased postitused:
1. Uus kodu ja selle pidu
2. Lühike spa nauding Ida regioonis
3. Mehhiko kokakool
4. Kulinaarsed katsetused
Tulevased postitused:
1. Uus kodu ja selle pidu
2. Lühike spa nauding Ida regioonis
3. Mehhiko kokakool
4. Kulinaarsed katsetused
pühapäev, 19. september 2010
Nädalavahetuse ilu
Ma ei hakka rääkima kui sitt nädal on olnud, et koolis läks hästi ja et mets on seeni täis ning vähemalt 2 korda saime räige paduvihma kaela neid korjates, aga sellised pildid (telefoniga) sain seekord:
Tegelikult nägime sel korral esimesi kärbseseeni sel aastal metsas, kõige muu kõrval.
Tegelikult nägime sel korral esimesi kärbseseeni sel aastal metsas, kõige muu kõrval.
esmaspäev, 13. september 2010
Kes..
..korilusega ei tegele, see talvel seentest unistab.
Mis sest, et ma pole suur seenesööja, on taas viimased 2 nädalavahetust möödunud mööda metsi kõndimisega. Ja tulemustega võib igati rahul olla. Kui üleeelmine nädalavahetus "ruulisid" veel mitmed erinevad sordid, siis möödunud pühapäeval täitusid korvid-ämbrid peaasjalikult männiriisikatega. Kogu saak läks marineerimisse, et talvel ikka hea võtta oleks. Kuigi juba maiustame praegu:).
Korvi sattunud kukeseened läksid taaskord näljaste seeneliste kõhtudesse piruka näol ning sügavkülma järgmise piruka ootele.
..kontserditel ei käi, ei saa teada millest oleks ilma jäänud.
Laupäeval sai kuulamas käidud Stingi, tema “Symphonicity” maailmaturnee raames. See oli lihtsalt ülivinge ja võrratu kontsert. Ma olin enne küll kursis kes ta on ning mõnda lugu ka ikka kuulnud, aga see mis elamuse seal sai, see oli vapustav. Järgmise etapina raudselt see album saab soetatud.
..koolis ei käi, see targaks ei saa.
Ok, minu puhul keelt selgeks ei saa. Taas tuli vihik soetada ja pliiatsid kotti ritta panna, ning sammud vana hea koolimaja poole võtta. Ärevus oli suur - kas ikka vanad olijad lähevad edasi ning kas uusi ka juures (kevadel saime teada, et paar tükki peaks ikka tulema). Tulemus - vana raudvara oli kohal pea täiskoosseisus (1 tundub olevat loobunud) ning 4 uut nägu võtsid oma kohad sisse. Niisiis ametlikult on meid kokku 9, eks näha palju kevadeni välja veab.
..magusat soovib, peab seda ka saama.
Ühest möödunud nädalavahetusest sai küpsetatud mahe biskviitpõhjal olev plaadikook.
Põhi: biskiviitpõhi
Kate: kohupiimapasta, vahukoor, kirsid, mandlid, sulatatud shokolaad
Tulemus: hetkega otsas:)
Eelolev nädalavahetus kui ilma on, siis taas metsa, aga enne peab veel kooliga maha saama ning kuradit "hambaarsti" taaskord külastama. Palju pole vist enam jäänud, kui uus hammas suus.
Mis sest, et ma pole suur seenesööja, on taas viimased 2 nädalavahetust möödunud mööda metsi kõndimisega. Ja tulemustega võib igati rahul olla. Kui üleeelmine nädalavahetus "ruulisid" veel mitmed erinevad sordid, siis möödunud pühapäeval täitusid korvid-ämbrid peaasjalikult männiriisikatega. Kogu saak läks marineerimisse, et talvel ikka hea võtta oleks. Kuigi juba maiustame praegu:).
Korvi sattunud kukeseened läksid taaskord näljaste seeneliste kõhtudesse piruka näol ning sügavkülma järgmise piruka ootele.
..kontserditel ei käi, ei saa teada millest oleks ilma jäänud.
Laupäeval sai kuulamas käidud Stingi, tema “Symphonicity” maailmaturnee raames. See oli lihtsalt ülivinge ja võrratu kontsert. Ma olin enne küll kursis kes ta on ning mõnda lugu ka ikka kuulnud, aga see mis elamuse seal sai, see oli vapustav. Järgmise etapina raudselt see album saab soetatud.
..koolis ei käi, see targaks ei saa.
Ok, minu puhul keelt selgeks ei saa. Taas tuli vihik soetada ja pliiatsid kotti ritta panna, ning sammud vana hea koolimaja poole võtta. Ärevus oli suur - kas ikka vanad olijad lähevad edasi ning kas uusi ka juures (kevadel saime teada, et paar tükki peaks ikka tulema). Tulemus - vana raudvara oli kohal pea täiskoosseisus (1 tundub olevat loobunud) ning 4 uut nägu võtsid oma kohad sisse. Niisiis ametlikult on meid kokku 9, eks näha palju kevadeni välja veab.
..magusat soovib, peab seda ka saama.
Ühest möödunud nädalavahetusest sai küpsetatud mahe biskviitpõhjal olev plaadikook.
Põhi: biskiviitpõhi
Kate: kohupiimapasta, vahukoor, kirsid, mandlid, sulatatud shokolaad
Tulemus: hetkega otsas:)
Eelolev nädalavahetus kui ilma on, siis taas metsa, aga enne peab veel kooliga maha saama ning kuradit "hambaarsti" taaskord külastama. Palju pole vist enam jäänud, kui uus hammas suus.
esmaspäev, 30. august 2010
Nädalavahetuse staarid
Metsas:
Magusa osakonnas:
Magamises:
Mestas sai veedetud 2 päeva kokku 5 tundi - saak: korralik hunnik puravikke, kukeseeni ning männiriisikaid. Kõik peale kukeseente suundusid marineerimisosakonda, kollased iludused taaskord sügavkülma talve ootama.
Magusa osakonnas sai seekord proovitud muraka-juustu jogurtiga ning mustikatega kooki. Esmakordselt tõsine proovimine zeleega ning asi õnnestus. Teinekord läheb kordamisele, kuid teist sorti jogurtiga, kuna mina teada tuntud mitte-muraka armastaja.
Ning silmarõõmuks - kassi ülipikad 12 tundi vältavad une-mati rännakud.
Magusa osakonnas:
Magamises:
Mestas sai veedetud 2 päeva kokku 5 tundi - saak: korralik hunnik puravikke, kukeseeni ning männiriisikaid. Kõik peale kukeseente suundusid marineerimisosakonda, kollased iludused taaskord sügavkülma talve ootama.
Magusa osakonnas sai seekord proovitud muraka-juustu jogurtiga ning mustikatega kooki. Esmakordselt tõsine proovimine zeleega ning asi õnnestus. Teinekord läheb kordamisele, kuid teist sorti jogurtiga, kuna mina teada tuntud mitte-muraka armastaja.
Ning silmarõõmuks - kassi ülipikad 12 tundi vältavad une-mati rännakud.
Tellimine:
Postitused (Atom)