Nojaa möödas ongi rohkem kui nädal kui juba tagasi kodumaa pinnal olen. Kuna terast vaimu siiani pole suutnud ei töö ega pikaajaline unenägudemaal viibimine õieti taastada, siis teen endast parima et anda ülevaade kus käisin ja mida nägin.
7.06 - Varajasel hommikutunnil, õigemini öösel, kuna kella 01.45ks tuli juba olla lennujaamas läksime vastu puhkusele. Sai proovitud küll sõba silmale saada kasvõi mõneks tunniks enne lendu, aga mis ei õnnestunud see ei õnnestunud. Siinkohal pettusin ka kohutavalt Tallinna Lennujaama töö korralduslikus pooles. Olles korralikult 2 tundi enne kohal, oli järjekord juba uksest välja, töötas vaid 1 chek-in kassa, millele lisandus mingi aja järel ka teine, aga vaatamata sellele seisis enamus rahvast järjekorras üle tunni. See oli lihtsalt üle mõistuse, mingi peata kana draama seal igatahes oli, kuna keegi ei saanud enam aru kuhu lauda siis lõpuks tuleb minna ja mida teha - üks rääkis üht ja teine teist. Seega loobusime jooksutamisest ja seisime oma 1,5 tundi ühes rivis kui lõpuks oma asjad korda saime. Ma ei kujuta ette mis oleks saanud siis, kui samal ajal oleks läinud välja ka veel teisi lende. Uskumatu. Tänu mõnusale venivale järjekorrale hilines meie väljalend korralikult üle tunni ja seda öösel, mis lõppes sellega et jõudes lõpuks sihtkoha hotelli, polnud me muuks enam võimelised kui teha kiirem ring meres ning suikuda natukenegi unne enne infotundi, mis pidi juba samal õhtul toimuma. Sisuliselt 48 tundi ülevalolekut (alates siis laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni). Lennujaamas oli juba magamine välistatud seetõttu et keegi ju ei teadnud mis kell see lennuk siis lõpuks väljub, kuna ilmselge oli see et õigel ajal see kohe mitte ei toimu. Lennukis seevastu kiirelt peale õhkutõsu anti ette juba söök ning korralik turbulents, seega oli välistatud ka sealne magamine..Algus hakkas igatahes kurjakuulutavalt.
Kokkuvõtvalt pühapäeval siis korralikult pikaks veninud öö, sõit lennujaamast Adelianos Kampose'sse, kus asus siis meie peatuspaik, väike ujumine, pikutus ning enne õhtusööki korraldatud infotund.
Olime seekord seisukohal et büroolt võtame nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Asi lõppes siis sellega et ostsime ühe ekskursiooni ning tellisime auto.
Peale õhtusööki polnud enam suurt miskit kui vajuda unne, sest väsimus oli kohutav.
8.06 - Taaskord varajane ärkamine, kuna ainus ametlik ostetud ekskursioon toimus just sel päeval. Teekond oli Elafonissi. Kuna eesti gruppi kokku ei saadud, siis liitusime vene omaga. Palju ma seal aru ei saanud, aga eks vaadata oli rohkem ning ema-isa tõlkisid ka muud juttu. Teekond algas siis veel mõningate inimeste pealekorjamisega, peale mida oli meil esimene peatus mägedes
Agia Sophia koobaskirikus. Tegemist oli siis koopasse kunagi ammu ehitatud kirikuga, mis asus korralikult võhma vajava trepist ülestõusmise kaugusel. Peale seal ronimist ja kohustuslike turistipiltide tegemist suundusime edasi ühte vanasse
kloostrisse(oli vist, kuna nime ei mäleta, aga pilt mis leidsin eeldab et tegemist sama kohaga), kus sai siis natuke sees ringi luusitud ja üht vana munka isegi kohatud. Tegelikult tema seal vist ainus elanik oligi, kuna enamus ruumid oli kohandatud muuseumi laadseks - a'la selline nägi välja munga tuba, selline oli köök jne jne.
Peale seda võtsime suuna oma päeva eesmärgile -
Elafonissi rand - peaks olema siis ainulaadne roosa liivaga rand, kuid mida me ei näinud oli roosa liiv. Giid oli bussis küll rääkinud kuidas ta peaks roosa olema ja kuidas seda näha, aga keegi meie omadest polnud sellele nii tähelepanu pööranud. Koht iseenesest oli super, kohutavalt selge vesi (mis oli tegelikult igal pool) ning väga-väga ilus laguun, koht kus hea veeta järgmised kolm tundi oma päevast. Peale tohutut hunnikut pilte, ujumist, päikesevõttu ja jalutamist hakkasime vaikselt tagasi kodupoole tüürima. Mõned kohustuslikud mee ja raki ostimise vahepeatused ning bussijuhi ning giidide söögipeatus ning tohutu hunnik mägesid ja tagasi hotellis me olimegi.
Õhtul veel keretäitmine hotelli restoranis ning esimene osturing kohalikus külas, kus jagus restorane jm poode kuhjaga - ikkagi ju turismipiirkond.
Kohalikus külas just seetõttu et suurem linn Rethymnon asus meist 8 km kaugusel, kuid sinna oli plaan juba asutada end järgmisel päeval.
9.06 - Lõpuks ometi vaba päev, kus siis magasime pikemalt ning peale kosutavat hommikusööki oli vaid üks suund - RAND, mis õnneks oli meil kohe ukse all ja toast hea otse ujuma lipata. Pool päeva sai end siis praetud ja lugematud arv kordi ujutud. Vesi oli ikka meie mõistes ülisoe, ei usu iialgi et isegi parematel päevadel meie randades sellise temperatuurini küüninda võiks ja tegemist oli veel hooaja algusega. Pealelõunat otsustasime võtta bussiga siis suuna
Rethymnon'sse, kus käisime ja uudistasime vana Veneetsia kindlust, sadamat, mosheed ning purskaeve.
Kuna sel päeval tundus ilm olema kohutavalt kuum, siis peale pikka jalutuskäiku vanalinnas otsustasime aja maha võtta ühes kohvikus ja lihtsalt jälgida inimeste kulgu. Näod ikka ilmestasid igasugust emotsiooni, kes kuulas huviga oma grupi giidi, kel oli totaalselt "kopp ees" jne jne. Linnas sai ka juba soetatud esimesed kingid kodumaal ootavatele sõpradele ning kohalikke ülimaitsvaid puuvilju ning kimasimegi bussiga tagasi kodukülla. Õhtul nagu ikka söök, õllega chill rõdul, päikeseloojang ja läbi see päeva taas oligi.
10.06 - Hommikul toodi siis meile tellitud rendiauto, kus siis WV Polo asemel pidime leppima Toyoto'ga. Aga mis seal ikka, auto seegi. Sel päeval olime siis mõelnud võtta suuna Iraklionisse, et minna tutvuma
Knossose varemetega. Kohale jõudes tegime umbes tunniga sellele kohale tiiru peale. Emotsioonid olid positiivsed, kõik oli väga vahva, kuigi rahvast oli meeletult. Tuli seal pareerida erinevate rahvuste vahel et ka meie üksiküritajad saaks miskit vaatada, kuid ring sai tehtud ja kõik nähtud. Kuigi troonimissaali me ei hakanud sisse pressima, kuna järjekord sinna sisse oli oma paarsada inimest. Arvan et pildi pealt sai ettekujutuse sellest kätte piisavalt. Peale auto läbisurumist linna liiklusvoolust võtsime suuna tagasi kodupoole, kuigi edasine plaan nägi ette võtta mingi hetk suund lõunasse. Nii saigi tee pealt maha keeratud et külastada esmalt
Melidoni koopaid, kus sai näha lummatud vaateid mis sinna sajanditega tekkinud. Naljakas oli ka see et koos meiega oli samal ajal sees veel 2 naist, kes osutusid eestlasteks:), nii et väike küla Kreeta saarel ja ikka kodumaa tunne. Maailm on ikka väike. Kuigi peab tunnistama, et kõikidel päevadel kohtusime mõne eestlasega kes polnud meie hotellis ja seda nii ühel pool kui teisel pool saart.
Koopad üle vaadatud suundusime
Margarites'e külla, mis oli tuntud oma keraamilisuse poolest, nimelt oli see linnake täis keraamika müügikohti ning workshopi võimalusi. Tegime jalutuskäigu linnas, peale mida kerge lõuna ning hakkasime tagasi keerutama läbi mägede oma peatuspaika. Üks tubli 8 tundi tuli sõitmist-ekskurseerimist.
Ma arvan et õhtul sai taaskord külakeses shopatud ja rõdul chillitud.
11.06 - Teine päev autoga. Selleks päevaks olime otsustanud et peame jõudma saare lõunaranda ning teha peatused teele jäävatesse huvitavatesse küladesse. Saigi siis suund esmalt võetud
Spili küla peale, kus hakkas silma hästi palju käsitööd, aga samas ka palju nö ehedemat elu kui kuurortis, mis on tegelikult palju huvitavam ja vaatamisväärsem. samuti oli seal hästi huvitav nö purskaevude jada, mida siis troonisid lõvipead, kust pidi jooksma täiesti joodav vesi mägedest. Igatahes jooma me ei hakanud, vaid jalutasime linnas tiiru ning edasi võtsime suuna
Moni Preveli peale, kus sai esmalt kaetud kindlust ning edasi suundutud
Preveli randa, kus ilutseb palmimets ning merre suubuv magevee jõgi. Auto ära parkides saime aimu et ega see teekond rannaliivani just kõige kergem pole - oma paarsada meetrit tuli alla laskuda mööda keerlevaid ja kividest ehitatud treppe, aga vaade ülevalt oli seda väärt ja kutsuv merevesi samuti. Rannani jõudes tegime esmalt tiiru palmimetsas, mis oli tõeliselt huvitav, peale mida jäime mõneks ajaks paikseks, et ujuda ja päevitada. Ujumisest küll eriti asja ei saanud, kuna vesi oli väga külm võrreldes kodurannikuga, aga korraks end jahutatud saime ja päikese käes kuivatatud ka.
Peale mõnusat kosutavat hetke hakkas kogu päeva hulleim osa - tuli taas see paarsada meetrit ronimist ette võtta, aga seekord ülesmäge. Ütleme nii et peale korduvaid vahepeatusi, kurgust lõpmata allavoolavat joogivett ja lõõskavat päikest olime 15 minutiga tagasi üleval, aga no ega surm kaugel polnud. Imestasime seejuures et kuidas inimesed sellise palavaga veel suudavad Samaria mäekuru läbida, mis on 16 km matkarada üks suund. Kerge see olla ei saa. Autos õnnelikult tagasi võtsime suuna
Kourna järve poole, mis on siis ainus magevee järv kogu saarel, mis lummab ka erinevate värvivarjunditega. Alla kaldale me minema ei hakanudki, kui olime leidnud mõnusa panoraamvaatega lõunasöögi koha, kust sai siis kogu ülevaate. Ja ega mis seal ikka muud oleks teha olnud kui ujuda või vesirattaga sõita. Kuna väsimus hakkas ka vaikselt peale tulema, siis otsustasime peale taas 8 tunnist päeva võtta suund hotelli poole. Sinna jõudes jätsime auto sinnapaika, ujumine juba armsaks saanud kodurannas ning niisama chill õlle ja kohaliku baari kokteilidega.
12.06 - Päev rannas. Ja seda ta oligi, terve päeva vaid lamasime ühe erandiga siiski. Isa oli juba teisipäeval märganud, et rannas saab teha
parasailingut, küll natuke meie hotellist eemal aga paraja jalutuskäigu kaugusel. Ja nii ta siis mind kaupleski, et tuleb ikka asi ära teha, et midagigi ekstreemset meenutada reisist ning kuna 2 inimest oli tunduvalt kasulikum hinna poolest, siis üksi minemine oli välistatud. Olin sama asja juba kohanud ka paar aastat tagasi Türgis, aga siis jäi asi julguse taha, kuna õhkutõus toimus paadi pealt, Kreetal aga rannast. Nii me siis läksimegi, traksid peale ja vest selga ning kaks sammu jooksu paadi järel ja õhk oligi varjul all ja meie õhus, ning igasugune hirm oli kadunud. Väidetavalt kestis sõit umbes 7 minutit ja max kõrgus 100 m. Vaade oli loomulikult mega, üleval oli üllatavalt vaikne ning otseloomulikult tuli teha ju ka meile napikas - kui paat ringi keerama hakkas, rauges ka hoog ja meie liuglesime vaikselt vee poole, nii oligi et jalad puudutasid vett ja samal hetkel tõsteti taas kiirust ja õhus me lendlesime taas. Aga vahva oli see et all rannas olevad inimesed lehvitasid ja hõiskasid kui nende kohal olime:). Pehme maandumine toimus siis vette, suht kalda lähedal, kus pidime siis ise traksid varjust vabastama ja ranna poole ujuma. Igatahes adrenaliinilaks oli käes. Õhtu veetsime taas chillides, kokteilitades ning tehes veel viimaseid oste.
13.06 - Taas päev rannas, kuna puhkusel päikeselisel saarel tuleb nautida seda täiel rinnal, kuna meil ju valitseb aastas mingi 9 kuud sitt suusailm ja ülejäänud aja olematu lumi. Peale peesitamist sai veel nauditud viimast korda päikeseloojangut, maitsavt sööki ja kokteile ning hommikune varajane äratus ootas taaskord ees. Igatahes mina suutsin õlled lõpetada kell 1 öösel , peale mida kiire 3 tundi magamist ja üleval ma taas olema pidingi.
14.06 - Varahommik siis taaskord teele, seekord küll kahjuks kodumaale. Vähemalt sain sõba silmale isegi bussis ning lennukis, mis suutis seekord Tallinnast saabuda õigel ajal. Ja nii lõunaks me rattad maha taaskord saimegi.
Kokkuvõtvalt olin kogu "üritusega" mega rahul, parajalt päikest, paras kogus ekskurseerimist, uued vahvad tutvused ning taaskord süvenev arusaamine, et minu koht pole Eestis. No lihtsalt pole..Sellises kliimas lihtsalt pole võimalik jääda normaalseks. Natuke tööd ja juba närvid läbi. Seal sellist asja absoluutselt ei kohanud- inimesed pole stressis, kliima väga hea, millest me siis üldse räägime.
Järgmine külastus on garanteeritud, kuna saarel ka veel avastamist päris palju.
Keda huvitama peaks siis peatuspaigaks oli meil hotell nimega
Jo An Beach külas Adelianos Kambos..Soovitan soojalt, meie olime väga rahul, aga eks oma rolli mängib ka see, kes mida ootab. Meie suurt midagi - toad olid normaalsed, sooja vett tuli, meri ukse all, hommiku ja õhtusöök maitsvad ning meie sealoleku aja tegi veel eriti mugavaks see et külalisi oli suht-koht hõredalt tol hetkel, seega mis sa hing veel tahta soovid.
