Miks ma iga kord imestan et puhkus on liiga lühike

Iga jumala kord kui olen kavatsenud puhata, kas siis mõne päeva või isegi nädala või isegi veidi rohkem, nagu nüüd juhtus tänud lihavõtetele, lõpetan ma puhkuse lõppedes alati samas kohas-oleks pidanud ikka pikemalt. Kuna ma maale sain alles märtsi viimasel päeval, siis minu jaoks oligi puhkust vaid nädal ja seda on ilmselgelt liiga vähe, no on. Jõuad juba puhkuse lainele, kui kangestud et appi homme on esmaspäev ja läbi see ongi. Mnjaa, eks ca 3,5 kuu pärast uuesti. See on ikka väga valgusaastate kaugusel.
Aga kui nüüd mõelda kui palju ma seekord ka puhkusel asjatada jõudsin, siis pean end kiitma ka. Põhiülesanne oli hoida kassi, checked, kasta lilli, checked, lugeda poolikud ajakirjad ja raamatud läbi, checked, kokata kõike seda mis vahepeal silma jäänud, checked, külvata ette mõned aiasaadused, checked. Päris palju ikka. Selle kõige kõrval sain veidi lebada ikka ka, kuigi nädala algus oli küll selline tunne, et tahtsin kõik ühel päeval valmis saada.
Lugesin isegi hetkel huviga kokku, et 8 uut asja siia nädala jooksul, päris palju, võttes arvesse veel seda, et kahel päeval einestasime väljas ja sellekevadist esimest grilli ma siin ei kajastanud. Olen rahul. Teised, kes töölainel pidid olema, tulid koju ja soe söök oli ootel. Isegi võiks vahepeal sellist elu nautida:), ei tegelt mulle meeldib ju vaaritada.
Ainus katsetus, mis tegemata jäi oli üks ilus lahe triibuline kook, kuna ma ei leidnud enne maalesõitu kuskilt sobivaid toiduvärve, aga niipea kui need olemas, siis teen katse ära.

Kõike seda ilusat kroonis muidugi ka väike draama, nimelt otsustas maja katel, et keeldub koostööst ja kolmapäeva hommikul oli mõnusalt chill juba toas, kuid saime ka selle isa kaugjuhtimise teel ja enda katseeksitusmeetodi abiga korda. Keegi ei arvanud ju, et siin veel üle 10 kraadist miinust teeb.
Aga kokkuvõtvalt oli tore, mõnus vaheldus. Ma suutsin end täielikult välja lülitada, välja arvatud paar kõnet, mis sain, aga jah neid nädalaid võiks olla rohkemgi. Ilmselt mida suve (enne võiks ka kevad tulla ikka) poole, seda rohkem püüan ka kodukontori võimalusi kasutada ja linnast igal võimalikul viisil eemal olla. See vast oligi kõige suurem shokk, et täna tagasi tulles sattusin ahatussse-ma ei taha siia linna, ma ei taha seda tööd, ma ei taha seda nõmedat korteriuberikku. Ma lihtsalt ei taha siin olla, tahan kuhugi mujale ja teha midagi, mida ma tõeliselt naudiksin.