Puhkuse plaan tuli tegelikult suht-koht kuu enne ja ma pole paremat aega puhkuseks vist iial suutnud valida. Töökaaslaste suhtes ebaõiglane, aga see oli moment kus ma seda kõige enam vajasin. Sest see mis enne toimus (bronnimise hetkel oli kõik vägagi rahulik), oli juba inimvõimete piiril tegutsemine. Ja ma läksin ning ei mõelnud mitte minutitki tööle, ok välja arvatud üks ehmunud persooni kõne, mille suutsin sekundiga summutada ja sujuvalt kontori poole suunata.
Aga nüüd siis reisist. Annan, nagu ikka ülevaate per päev, kõige lihtsam endal ja teistelgi jälgida. Vanainimesele kohaselt kirjutasin iga õhtu korralikult üles, kus käisime ja mida nägime. No vana kolu ei suuda enam kinni hoida:).
Ja siiralt kahju lugejatest, kes seda kaua ootama on pidanud.
21.10 - Lend Tallinn-Funchal. Õhureis kulges rahulikult ja mis peamine normaalsel kellajal, seda nii siit minnes kui kohale jõudes. Madeira on siis Portugali saar ning ajavahe 2 tundi, reisisellide kasuks. Kuna grupp oli väike, saime ka hotellidesse suht kiirelt ning esmased tutvused tubadega (reisisime 4kesi)tehtud, tehti meie hotellis ka kohe infotund. Elu-olu kuuldud, ainus väljasõit "Rahvusõhtu" näol büroo kaudu bookitud ning vanalinna me sukeldusime, sest nälg tahtis juba nägemise viia.
Nagu mujalgi turismipiirkondades on teatud tänavad vallutatud restoranide poolt, kus siis sissekutsujad püüavad saada enda omasse just kõik inimesed kes möödumas. Esimesel õhtul otsustasime ühe vahva portugali vanataadi kutsele vastata ning tema restorani istet võtta. Enamus meist otsustas set-menu kasuks, kus siis eelroog, pearoog ning dessert igati mõistliku hinna eest. Valik väiksem, kuid soodsam. Kalasupp-Espada-Creme caramel oli minu valik ja see kõik oli tõsiselt maitsev. Põhimõtteliselt veeresime hotelli poole ja tuttu.
Hotellist rääkides, siis asus see meil vanalinnas - väike, hubane, ei midagi erilist, kuid ega 5* otsima ei läinudki. Kõik oli puhas, korralik. Nimeks oli
Windsor.
Ilmast rääkides, siis lennukilt maha astudes paitas põski mõnus suvesoojus ning 18-20 kanti oli rannikul peale päikeseloojangut kohe kindlasti.
22.10 - Funcal ja selle ümbrus.Hommikusöök ja edasi põrutasime kohe Funchali ja selle ümbrust avastama. Võtsime suuna köisraudtee poole ning suundusime Monte'le, kust siis edasi omakorda teise raudteega veidi alla tagasi, et külastada
Jardim Botanicot, mis on siis üks paljudest botaanikaaedadest. Leidus hästi palju palju erinevat sorti taimi, linde ning arusaama et see kõik mis kasvab seal looduses on meil healjuhul toataim, kui sellegiga hakkama saab. Toon näiteks inglitrompetid, mis meil suure poputamise tulemusel suve lõpuks mõne õie paotavad, seal aga kasvavad nagu puud. Või streliitsia, mida siin müükase hingehinnaga lillepoes, seal puhmad vabalt looduses kõrgemad kui nt mina.
Peale mõnetunnist jalutust aias, võtsime suuna tagasi Montele, et külastada imeilusat
kirikut, kuhu on muuseas maetud ka viimane Austria-Ungari impeeriumi valitseja.
Samast saime ka vaadata kuidas turistidel oli võimalik proovida sõitu kohaliku vana ja kuulsa
toboggani kelguga. Sõit ise siis 2 km pikk ning sõiduriist ise siis liigub puidust liistude peal, millele lükatakse hoog sisse ning koos saatjatega mäest alla kulgetaksegi. Meie jätsime selle seekord vahele, sest isegi kõrvalt vaadates tundus see mõttetu raha raiskamisena (kui õieti meeles, siis 1 in 25 €, 2 in 30€), kuigi gruppide viisi inimesed käisid ja sõitsid.
Meie selle asemel jalutasime Monte vahel, mis iseenesest on armas väike linnajagu (ma arvan et nii on õige öelda), oma igapäevase elu ja rütmiga, sekka ka uudistavaid turiste.
Õhtu lõppeks suundusime raudteega alla linna tagasi, hotellis väike puhkus ja taas me end õhtusöögi koha otsingutele sättisime.
Toitudest rääkides, siis enamuse ajast sai oldud siiski kala peal, kuna oleks olnud patt Atlandi ääres midagi muud proovida. Ja need olid ikka väga maitsvad road. Vaid ühe korra suutsin alt minna ja seegi oli kohaliku sealiha roaga küüslaugu-veinikastmes. Täiesti vastumeelt, esimesest ampsust, ma isegi ei oska öelda miks, aga seda enam ootasin magustoitu.
Kui kohalik
espada võib kalaturul veidi ehmatada, siis maitse on ülihea ja hõrk. Kummaline oli vaid see et eriline spetsialiteet tundus see olevat koos küpsetatud banaaniga, seda leidus igas restoranis. Muide banaani pakuti ka koos kanafileega ja see polnud üldsegi halb. Lihtsalt meile kuidagi harjumatu neid kokku panna, aga see oli üllatavalt hea.
23.10 - Funchal-Ribeira Brava-Serra de Agua-Sao Vicente-Porto Moniz-Paul da Serra-Encumeada-Serra de Agua-Funchal.Tuli pikk nimekiri kohtadest, aga see oli tingitud asjaolust, et pühapäeva hommikuks olime endale hotelli poolt tellinud rendiauto ja saare omapäi avastamine võiski alata. Veidi hiline väljasõit oli, kuid need vaated ja see loodus olid ikka nii vapustavad. Kel huvi teada, siis marsruudid olime võtnud enam-vähem 100% TOP100 Madeira raamatust ja pettuma ei pidanud. Saarel ringisõitmise kohapealt soovitus, et vältige kiirteid, kui vähegi võimalik ja satute tõesti imearmsatesse väikeküladesse ning näete ikka tunduvalt rohkem. Kuni Porto Monizini ma ei oskagi midagi erilist välja tuua - mäed, väiksed valged majad punaste katustega ning vaikselt oma ajalooga kulgev külaelu. Porto Monizis sai siis ette võetud esimene suplus ookeaniveega täidetud laavakivibasseinides. Miks mitte otse ooekanis, seda seetõttu, et laine oleks sind järgmisel hetkel kaasa võtnud ja kadunud sa olekski olnud. Vesi oli peale poolt päeva autos kuumamist mõnusaks kosutuseks. Teine pool päevast oli meil mõeldud veeta kulgedes läbi mägede matkarajani, kus oleks veidi jalutanud, enne kui tagasi pealinna oleksime suundunud. Aga mis juhtus, juhtus see et sellisel väiksel-mägisel-keset ookeani saarel on ikka kõik nii ettearvamatu. Kui ujudes oli ilm kui super, siis mägedesse jõudes oli vaid üks suur pilvevatt, sinna juurde vihm, nähtavus heal juhul 1m ning tagatipuks ilmusid ka kuskilt veel välja lehmad, kes lihtslt veetsid mõnusalt tee peal aega. Otseloomulikult jäi matk sel päeval ära ja vaatasime kuidas terve nahaga mööda kitsaid mägiteid tagasi hotelli saaks. Ja nagu ikka rannikul päike siras ja elu oli lill. Õhtul nagu ikka, restorani otsimine ja enese nuumamine.
24.10 - Funchal-Monte-Pico do Areerio-Ribeiro Frio-Faial-Santana-Sao Jorge-mööda kiirteed tagasi Faial-Machico-Ponta do Garajau-Funchal.Teist autopäeva alustasime kohe varakult, kuna mõte oli suund võtta ühte
kõrgeimasse tippu ning nagu eelmine päev näitas, siis ilma ei tea ette, kuigi soovitati seda teha just kas hommikul või pärastlõunal, emmal-kummal ajal on ikka enam vähem ilm. Õnneks meil vedas ja kuiva jalaga me sinna saimegi, kuigi miljoni-dollari vaate rikkusid ikkagi kerkivad pilved. Kõrgus oli siis 1818, jube külm tuul ja ainult vulkaaniline maastik, aga käidud sai. Etteruttavalt võib öelda et enamus päeva oligi selline läbi vine, poolvihmane, just mägedes. Mägi nähtud, võtsime sunna Ribeiro Frio poole, mis on tuntud oma forellikasvatuse poolest. Kala me seekord ei maitsnud, vaid võtsime ette mõnusa lühikese levada(veekanalid, millega juhiti vanasti vett mägedest alla, toimivad siiani) matka, mis tipnes nagu ikka vaateplatvormiga kuhugi hunnitusse kohta. Kosutav jalutuskäik selja taga sõitsime edasi
Santana poole, kus asub siis nö teemapark, kus saab näha Madeira tradistioonilisi kolmnurk maju. Ütleme ausalt, see polnud midagi erilist. Maja väljast olime näinud juba Funchalis botaanikaaias, nüüd sai siis lihtsalt ka sisse minna ning ühest osta magusat, teisest jooke, kolmandast lilli. Peale väikest jalutuskäiku linnas mõtlesime et kui niikaugele oleme juba tulnud siis käime ja vaatame ka Sao Jorge tuletorni üle, mis asus kuskil täeiesti ulme kohas, kuid üles me leidsime, aia tagant pildid tegime ja sama kiirelt ka minema kadusime ja suund siis Machico poole. See on siis linnake lennujama lähedal ja tuntud siis selle poolest et seal on meie mõistes valge liivaga rand. Otseloomuliult sai ujumas taas käidud, aga nagu ikka eraldatud osas, et lained sind minema ei saaks uhtuda. Linn ise oli hästi sümpaatne, midagi nagu oli mis läks hinge ja meeldis. Rääkides lennujaamast, siis võtke teadmiseks, et lennurada on ehitatud sõna otseses mõttes ookeani. Tee lihtsalt seisab postide peal, aga karta pole vaja. Lihtsalt huvitav lähenemine, aga mis teha kui maad vähe. Saar ise ju vaid ühtpidi 57km ja teistpidi 22km. Alla rannikule jõudes jälitas ka meid vihm konkreetselt. Saime kuskil jala autos välja kui mõne aja pärast kaasnes vihm. Kuid mida lähemale jõudes "kodule", Ponta do Garajau vahepeatusena, seda ilusamaks ilm läks. Aga miks vahepeatus, sest seal asub üks huvitav kuju:
Kolm korda luban arvata kus te veel teate sellist olevat. Just just.
Kuju oli võimas, ma ei kujuta ausalt ettegi, milline siis veel originaal olla võib.
Pildid klõpsutatud ja tagasi Funchali kulgesime ning õhtu nagu ikka vana rada pidi.
25.10 - Funchal-Camacha-Santo da Serra-Machico kaudu idatippu-Funchal.Selle päeva lubasime endale teha nö pooliku, kuna õhtul oli osavõtt rahvusõhtust, enne mida tahaks veidi puhata ja niisama olla, mitte joosta otse autost sinna.
Hommikul võtsime suuna siis
Camacha poole, mis siis tuntud kui korvipunujate keskusena. Jalutasime ringi nii külakeses kui ka punujate suures-suures poes, kus sai siis ka näha kuidas esemed valmivad. Sealt ostsime siis ka omale väikse punutud toboggani kelgu, mis jääb meenutama seekordset reisi. Oleme nimelt igalt poolt, kus koos oleme reisinud endale midagi ka toonud. Ei saanud seegikord siis traditsiooni murda. Käsitööga tutvutud sõitsime edasi Santo da Serra parki, mis kujutas siis endast suurt park-aeda, kus palju erinevaid puid-taimi, sekka ka loomi. Suht kummaline koht, kuigi mõnus vahepeala sõitmisele. Selles külakeses suutsime ka kohe endale külge haakida 2 koera, kes konkreetselt terve see aeg meie kaasa jalutasid ja sinna vahele omavahel mürasid. Ei kartnud nad midagi ega kedagi. Sealt edasi võtsime sunna saare idatippu, kus sai siis nauditud taaskord ookeani võimsust ning klõpsutatud hunnikus panoraamvaateid, mille peal on näha nö kogu saar - nii põhja kui lõunapoolsed rannikud. Vaade oli otseloomulikult hunnitu. Enne tagasi koju sõitmist käisime ka konkreetselt ookeanis ujumas. Idatipu lähedal oli siis looduslik rand, loodusliku liivaga. Lained mühisesid küll kohutavalt, nii mõnelgi oli tegemist püsti saamisega, kui laine maha niitis. Eluga me väljusime ja saab öelda et ka päris Atlandis ujutud.
Funchali jõudes sai veidi puhatud ning väisatud kohalikku turgu ning ette võetud väike jalutuskäik Lido hotellide piirkonda, kus sõime hilise lõuna ning tagasi vanalinna end sättisime. Õhtul ootas meid siis tavapärase restoranide ringi asemel rahvusõhtu, mis toimus väikses tavernas veidi linnast väljas. Tol õhtul nägime/kuulsime siis kohalikku tantsu, laulu ning ka Portugali armastatud
fado't. Ja seda Madeira ühelt armastatumalt lauljalt. Siin üks fado laul ka kuulamiseks -
http://www.youtube.com/watch?v=N8viRMnGnyY&noredirect=1.
Toiduks oli seekord siis tomatisupp (olime selle populaarsusest linnas aru saanud, kuna paljudes kohtades pakuti), espedada (Madeira teine tuntud roog, nimelt lihavarras) ja magustoit siis vabalt valitud, mida keegi soovis.
Kõhud täis, meel heast muusikast lummatud, läks sõit tagasi hotellidesse ja uue päeva ootuses me uinusimegi.
26.10 - Funchal-Nunnade org-Funchal-läänerannik.Viimane päeva autoga ja otsustasime taas kohe hommikul mägesid rünnata et minna kurikuulsasse Nunnade orgu, kus siis võimalik näha, milliseks kunagi vulkaanid maastiku on voolinud. Kuid oh ebaõnne, orus käisime ära, vaateplatvormil ka, kuid ilm oli terve nädala räbalaim. Taas tohutu udu, vihm, pilved. Tulime tagasi linna ja sealt võtisme ette tee mööda läänerannikut läänetipu poole. Tegime mõned peatused teele jäänud külades ning jõudes tippu välja, tahtsime sealgi võimalikult ääres ära käia ja üritasime siis leida majakat, mis seal oli. No sildid näitasid, eemalt nägime, kuid jalutades lähemale arvatavale kohale, me seda enam ei näinud. Tee või tina sattusime kuhugi ehitustandri peale. Ilmselgelt oleks pidanud kuskilt ära keerama, mida me ei tabanud ja mida ükski viit ei näidanud. Nii meie läänetipp siis tuli, tagasi jalutades ja üles mäkke - see ei olnud lõbus ja vähese trenniga inimestele ilmselgelt katsumus :). Mina kes ma olin enne reisi mitu nädalat tõvede käes vaevelnud, köhinud nagu loom, see hingeldamine oli ikka kerge tulema. Tundsin end ikka väga räbalasti. Tagasitee otsustasime siiski ette võtta mööda põhjarannikut, kus siis suunduda saare keskosast otse alla lõunasse. Väike suplus ka Porto Monizis juba tuttavataes basseinides ja kodutee kulges juba lõbusamalt.
Hotelli tagasi jõudes sai auto korralikult asjadest puhtaks kraamitud ja võtmed seekordseks taas varna riputatud. Polnudki ses päevas enamat kui õhtune restoranide tänav ja koju veeremine.
27.10 - Shoppamine. Minu lemmikpäev! Olin juba mitmed päevad murest murtud, et kas ma tõesti ei saagi minna kuhugi klassikalises mõttes shoppama. Eks vahepeal sai end ka suveniiridega varustatud, aga teades mind, tahaks ikka omale ka midagi. Seega lubati sel päeval mulle pidulikult et suundume bussiga Lido piirkonda, kus asus Forum Madeira (meie mõistes kaubanduskeskus, vanalinnas olid vaid mõned üksikud poed, kuhu ma siis ka pärastlõunal sisse astusin) ja sain kohe silmadel ringi lasta käia ja shopata. Mis siis et enamus poed kust ma midagi sain, on ka meil Tallinnas olemas, kuid üsna tihti on kaubavalik ikka väga erinev (seda ka nt Tallinn vs Helsingi) ja no ma lihtsalt pole jõudnud pikka aega kesklinna et läheks ja vaataks, mida pakutakse. Siis tulebki reisil see aeg leida ja ostud teha. Kui aus olla siis olen ennegi a'la Mangost shopanud Hispaanias ja tulles tagasi koju väisanud ka Tallinna oma ja no täiesti teine kaup.
Aga see selleks. Sain end siis lõbustada mõned tunnid, kui suundusime jalutades tagasi vanalinna, kust soetasime ka viimased kingid nii endale kui ka kodustele ja pakkimiseks läks lahti. Õhtul veel pidulik viimane õhtusöök.
28.10 - tagasi koju. Funchal-Tallinn.Lend kulges taaskord normaalsel ajal ja tõrgeteta (samal ajal oli siin ju see Tallinna Lennujaama tankimise jama), isegi saime varem tulema kui ette nähtud. Veidi rohkem raputamist oli kui minnes, kuid õhtul omas voodis uinumine oli see kõige magusam.
Kokkuvõtvalt, mis ma oskan siis öelda. Oli väga mõnus puhkus, töö oli totaalselt unustatud. Saar ise väga lopsaka loodusega, mis sest et saabuma hakkas sinnagi sügis, soe ning ülimalt maitsev espada. Üks magustoit, millest ma ennist kuskil ei rääkinud, ootab ka järgitegemist, kui retsepti saan. See oli nii hea ja huvitav, kuid suures veebiavaruses ma seda kuskilt ei leidnud ning nii lubas mind üks tuttav eestlane, kes Lissabonis resideerub, sellega aidata, kui mõnelt sõbralt selle kätte saab. Kui tehtud saab, siis kirjutan siingi kindlasti.
Pilte on ka tohutu hulk, meil endil kuskil 1000 kanti ning Avo vanematel ma ei kujuta ette kui palju, sest oma pere fotograaf klõsputas ikka korralikult. Kuna ta lisab neid järjest ka enda Flickerisse, siis lihtsam on mul see link siia blogi vasakusse äärde panna, kus iga soovija saab pilgu peale heita.
