teisipäev, 31. mai 2011

Edinburgh 19-23.05.2011


Kui täpne olla siis lõppes tegelikult reis alles 25.mai, kui peale kahepäevast halba ilma, tuhka ja mitut tühistatud lendu lõpuks kodumaale naasin.
Aga algusest siis.

19.mai - peale kiiret tööpäeva sai veel kiirelt koju lipatud ja kohver lõplikut pakitud ning teele me asusimegi. Otselend Tallinn-Edinburgh ning hilisõhtul kohalik aeg(kes ei tea siis Ühendkuningriikidega meil vahe 2 tundi) olimegi kohal. Kiire check in hotelli ja tuttu vajusimegi.

20.mai - esimene päev linnas ja selle ümbruses. Selle peab kohe ära mainima et suurt suvesooja me seal ei kohanud. Samal ajal kui Eestis esimesi rannailmu peeti, lõdisisme meie seal vihma, tuule ja kohati kõleda ilma käes, aga noh mis Shotimaalt ikka siis oodata. Tegelikult jõudsime arusaamisele et kaasas peab olema kõik - plätu,päikseprill, vihmavari ja kasukas, sest ilm muutub ikka jubeda kiirusega. Aga ilm ilmaks. Esmalt võtsime suuna Rosslyn'i kabeli poole, mis on siis tuntud koht Da Vinci koodi austajatele. Kuigi pean kõiki kurvastama, sest päriselus oli see ikka tunduvalt väiksem, kui filmist meelde jäänud. Kabelile ja selle ümbrusele tiir peale tehtud sai jalga puhatud kohalikus pubis, peale mida Edinburgh'i suuna tagasi võtsime. Naljakas on ikka nende kahekorrusteliste bussidega sõita. Linna jõudes vaatasime üle Edinburghi kindluse, väikse Bobby ning ronisime Scott Monumendi otsa, kust avanes kaunis vaade kogu linnale. Caltoni mäele seekord minema ei hakanud, see sai ka monumendi otsast mingil määral nähtud. Kuninganna residentsi sai kahjuks vaid väljaspoolt vaadata, kuna keegi tähis persoon peatus seal ja seeõttu oli see külastajatele suletud. Kogu kesklinn oli tegelikult hästi hoomatav ning juba esimeseks õhtuks oli läbi jalutatud nii Princes street kui ka Royal mile, rääkimata vähemtähtsatest tänavatest. Õhtul eine kohalikus pubis ning järgmise shoppamise päeva iluuni võis alata.





21.mai - päev kuulus eranditult shoppamisele. Kuna linnas oli palju kaubamärke, mida meil pole, siis oli täitsa huvitav kaubaga tutvuda. Kuigi saak jäi vähemalt minul tagasihoidlikuks, kuna enamus suvekaupa oli ikka täiega nö "kaltsuturg" ja mitte miski ei ahvatlenud. Vähemalt raha jäi alles. Paljud kaubamärgid on sellised, millele Eestis olen saanud küüned taha kohalikes kaltsukates, kuid seal samade firmade poodides käies, tekkis küll küsimus, et mis siin müüakse.




22.mai - terve pikk päev ekskurseerimist Loch Nessi. Sellest koletisest on kindlasti kõik kuulnud, vat jah, samasse kohta sõitsimegi kus ta elab. Isiklikult tuttavaks ei saanud kuid giidi huvitav jutt terve sinna kestva tee vältel kõigest, mis puudutab Shotimaad ja selle ajalugu ning maalilised peatused väikelinnades jätsid hinge küll tahtmise sinna uuesti tagasi minna.






23.mai - pool päeva veel vaba ega linnas(kes tegi viimaseid oste, kes niisama jalutas) ja siis lennujaam, et uuesti kodumaale naasta. Ilm oli sellel päeval ikka tõeline koer, sest nii kohutavat tuult ja sellega kaasnevat vihma pole ikka tükk aega näinud, kui üldse oma elus. Aga nagu mõned juba teavad siis sellega meie seiklused osadele alles algasid. Nimelt kukkus lennujaamas väravate juures kas katus sisse või purunes aken, igatahes üks osa lennujaamast tehti tühjaks. Otseloomulikult oli seal ka meie värav. Kuna ilm oli ikka saatanast, siis hakkas tulema järjest teateid tabloodele - cancel, cancel, cancel. Mõned lennud ikka väljusid ka vahepeal, kuid peale 2 tundi ootamist ajast mil meie lend pidi väljuma tuli kardetud teade Cancel. Mis siis ikka, kohvrid saime tagasi ja siis hakkas kõva orgunn, mis edasi. Kuna samal õhtul läks ka veel lend Helsingi, mille väljumises polnud keegi loomulikult kindel, siis proovisime sinna pileteid hankida. Poolte nimed said kenasti süsteemi ja siis läks asi lukku ja enam pileteid väljastada ei olnud võimalik. Täiega ulme ikka, kuigi vabu kohti oli. Ja nii oligi, 7 õnnelikku inimest läksid uuele katsele ja seekord õnnestus. Ööseks olid nad Helsingis ja varahommik esimese laevaga Tallinnas. Ülejäänud 8, kes maha jäid läksid õnnega leitud(kuna samal ajal oli linnas maraton, siis hotellid olid enamuses väljamüüdud+halb ilm lennuliikluses) hotelli, et hommikul taas uut seiklust alata.

24.mai - hommikul oli kohe meil juba teade et variant koju saada oleks sõita rongiga Londoni ja sealt õhtuse lennuga Helsingi ning Tallinn. Kuid üks seltskonnaliige oli saanud teada, et ka samal hommikul peaks minema lend Edinburgh-Stockholm, et prooviks ikka seda ka. Nii me siis end lennujaama vedasime ja asi algas täitsa hästi. Tehti kõik check in, kuid selle erinevusega et meid viiakse bussiga NewCastle'sse, kust siis tegelikult lennuk tõuseb. Kõik tundus juba liiga hea et tõsi olla, ja siis see pauk saabus. Ootasime ja ootasime busse, mida pole on bussid ja taaskord peale ca 2 tunnist ootamist tuli teade Cancel, seekord siis tuha tõttu. Juhheii, mis muud. Peale seda võtsime otsuse vastu, et muu ei aita, siit tuleb vähemalt minema saada ja rongiga me Londoni sõitsimegi. Sõidu ajal orgunnis üks seltskonnaliige ja Eesti poolel sekretär, kellel õnnestus olla nende 7 õnneliku hulgas, kes koju pääsesid, meile ülejäänutele versioone tagasipääsemiseks. 4 vaprat proovisid sama õhtu London-Stockholm lendu ja järgmise päeva varahommik edasi Eesti, mis etteruttavalt öelduna ka õnnestust. 4 viimast hinge (ka mina) läksime siis taaskord ööd veetma hotelli ja varahommik meie katse London-Helsingi-Tallinn, mis õnnestus!

25.mai - London-Helsingi-Tallinn ja pealelõunat me kodumaa pinda taaskord puudutasime. Seiklus missugune.

Mõni kindlasti mõtleb, et lahe saite ju pikemalt olla, kuid see teadmatus ja ebakindlus, et mis täna ja kas saame minema oli ikka masendav ja väsitav. Kuid kõik läks ikkagi lõpuks hästi.

2 kommentaari:

Maris ütles ...

Uskumatu milline sekeldus tagasi koju saamisega! Hea, et rohkem tuhka ei tulnud.
Mulle jäi meie Shoti reisil Loch Nessist tegelikult suht mõttetu mulje (oli ka palju paremate vaadetega järvi), aga selle päästis kohaliku paadimehe laevatuur järvel. Rääkis meile eriti skeptiliselt suhtudes kõiksugu legende sellest koletisest :)

Kati ütles ...

Eks ju oligi üks mõttetu koht ka..Meie paadituurile ei läinud, ilm oli tõeline koerakas..aga giid selle eest päästis päeva oma näitlejameisterlikkusega ja lugudega:)